Kuhu küll kõik sünnid jäid?
Mark Gortfelder, Allan Puur
22.05.2023
Statistikaameti kokkuvõtlikel andmetel sündis Eestis 2022. aastal 11 646 last. See on kõige madalam näitaja alates 1919. aastast, kui see aegrida algas. Sündide arv vähenes võrreldes 2021. aastaga tervelt 1626 lapse ehk 12,3% võrra. Avalikkuses on küsimust „mis juhtus?“ esitatud juba esialgsete sünniandmete põhjal alates möödunud aasta lõpust ning TLÜ Eesti Demograafia Keskuse töötajad on lühemaid kommentaare jaganud. Siin teeme seda pikemalt ja põhjalikumalt.
Pikk vaade
Joonis 1 toob ära pika vaate sündide arvu muutusele võrreldes vahetult eelneva aastaga.[1] Eesmärgiks on panna 2022. aasta 12%-line kahanemine võrreldes eelneva aastaga pikemasse perspektiivi. Kuna sündide arvu aegrida algab, nagu öeldud, 1919. aastast, siis saame võrdlust vahetult eelneva aastaga teostada alates 1920. aastast. Näeme, et üldiselt kõigub suhteline muutus aastast-aastasse ±5 protsendi piires. Tugevalt on kasvanud sündide arv vahetult pärast sõdade lõppu. 2022. aastast suuremat vähenemist seevastu näeme üksnes Teise maailmasõja ajal (1943) ning üleminekuaja kõige raskemal perioodil 1990. aastate alguses. Viimase puhul ei tasu unustada venekeelsete sisserändajate massilist naasmist kodumaale lühikese aja jooksul, mis samuti sündide arvu kärpis. 2008. aastal alanud majandussurutise algul oli sündide arv stabiilne, suur langus leidis aset 2011. aastal. Ka esimese koroonapandeemia järelmina ei toimunud 2021. aastal sündide arvu vähenemist. See ajalooline tagasivaade rõhutab 2022. aasta vähenemise harukordsust.
Joonis 1. Sündide arv võrreldes vahetult eelneva aastaga, 1920–2022.
Ka summaarne sündimuskordaja, mis näitab sündinud laste arvu ühe sünnituseas naise kohta, vähenes sama hoogsalt – 2021. aasta 1,61-lt sünnilt naise kohta 2022. aasta 1,41-le (suhteline muutus -12,4%). Selle näitaja puhul ei hõlma Eesti kohta käiv aegrida kahjuks sõdade ja sellele vahetult järgnevat perioodi. Suhteline muutus on siingi aga samal tasemel 1990. aastate algusega.[2] Tõsi, summaarne sündimuskordaja on arvutatud aastakeskmise rahvaarvu pealt, mis tähendab, et see on mõjutatud Ukraina põgenike (suuresti sünnituseas naised) saabumisest mullu. Arusaadavalt nad siin üldjuhul lapsi saama ei hakanud, mistõttu vähendab ukrainlannade saabumine näitaja väärtust mõnevõrra kunstlikult. Tehes arvutusi 2022. aasta alguse rahvastiku seisuga, oleks väärtus 1,43 (või -11,2%), mis näitab endiselt dramaatilist langust.
Kuupõhine võrdlus
Joonisel 2 on toodud aastate 2016–2023 sünnid kuupõhiselt.[3] Näeme, et 2022. aasta igas kuus nägi ilmavalgust vähem lapsi kui samas kuus aasta varem. Teisalt kõikus erinevus kahe aasta sündide arvus üsna palju aasta jooksul. Nii oli 2021. ja 2022. aasta sündide arv üsna võrdne jaanuaris ning mais-juunis. Kuid jaanuari ja juuni suhteline võrdsus on seotud tõsiasjaga, et 2021. aasta jaanuaris ja juunis nägi võrreldes sellele eelnevate aastatega ilmavalgust oluliselt vähem lapsi. Võrreldes 2022. aastat toimunud sünde aastate 2016–2021 keskmisega, siis on möödunud aasta miinus igas kuus vähemalt 9% (väikseim mais -9,2%) Kõige suurem kahanemine on toimunud võrreldes aastate 2016–2021 keskmisega detsembris (-31,7%).
Joonis 2. Sündide arv igas kuus aastatel 2016–2023.
2023. aasta puhul näitavad esimeste kuude kohta esialgsed andmed, et sündide arvu vähenemine (võrreldes 2022. ja seega veel enam 2021. aastaga) kestab edasi. Kokku on käesoleva aasta nelja kuu võrdluses muutus aasta varasemaga võrreldes pea -8%, kusjuures ei ole näha, et trend oleks muutumas positiivsemaks. 2023. aasta aprillis oli sündide arv aastate 2016–2021 keskmisega võrreldes väiksem suisa 32,6% võrra. Niisiis sama suundumuse eeldusel näeme 2023. aasta lõplikes arvudes uut negatiivset rekordit ja langust alla 11 000 ilmavalgust nägeva lapse piiri. Summaarse sündimuskordaja mõttes tähendaks see vähenemist 1,3 juurde ja ohustaks nii praegust rekordit 1998. aastast, mil see näitaja oli 1,28.
Kuivõrd mõjutas sünnituseas naiste arvu vähenemine?
Järgnevalt hakkame uurima sündide arvu vähenemise põhjuseid. Lisaks väliskeskkonna negatiivsusele saab sündide arvu vähenemine põhjus olla ka konkreetsem. Nimelt on 1990. aastate ja 2000. aastate alguse madalast sündimusest johtuvalt juba pikemalt aega Eestis vähenenud sünnituseas naiste arv ja arusaadavalt mõjutab see otseselt ka uute sündide arvu. Praeguseks on need väikesed aastakäigud jõudnud kahekümnendatesse eluaastatesse, mistõttu võrreldes 2010. aastaga on kahekümnendates eluaastates naiste arv vähenenud pea kolmandiku võrra.
Sünnituseas naiste arvu muutuse mõju hindamine on lihtne, ehkki komplikatsiooniks on Ukraina põgenike (suuresti sünnituseas naised) lisandumine, kelle mõjul sünnituseas naiste arv Eestis 2022. aastal hoopis kasvas.[4] Seetõttu oleme arvutusi teinud nii 2021. kui 2022. aasta puhul aasta alguse naiste arvu kasutades, ehkki tehniliselt peaks arvutus põhinema aastakeskmisel naiste arvul. 2022. aasta sündide arvu suurest vähenemisest seletab sünnituseas naiste arvu vähenemine üksnes 10%. Kui sündimuse vanuskordajad oleksid 2022. aastal olnud samal tasemel kui aasta varem, siis oleks sündinud Eestis eelmisel aastal 13 090 sündi ehk 1444 last rohkem kui tegelikkuses. Puhtalt sünnitusealiste naiste arvu kahanemise tõttu oleks sündide arv langenud 2021. aasta 13 272-ga võrreldes üksnes 161 lapse võrra.
Koroonapandeemiaga seonduvad tegurid
Niisiis 90% sündide arvu vähenemisest on tingitud ühiskondlikest oludest. Kahjuks nende puhul ei ole protsenditäpsusega teostatav mõjuanalüüs võimalik. Kõige enam on avalikkuses räägitud kolmest tegurist. Nendeks on i) koroonapandeemia ja sellega seonduv, ii) Ukrainas toimuva täiemahulise sõjaga seotud hirm ning iii) elukalliduse tõus. Kõik need on laiemad ja mitte Eesti-spetsiifilised tegurid. Siinkohal tasub märkida, et 2022. aastal vähenes sündide arv Euroopas laiemalt. Kuid Eestis oli vähenemine siiski suurem, sh ka võrreldes meie lähiriikidega.[5]
Mõju ligikaudseks hindamiseks kasutame taustaks Pere Sihtkapitali tellitud rahvastikubaromeetri andmeid[6], mis viidi läbi 20–44-aastaste naiste seas 2022. aasta lõpus ja 2023. aasta algul. Selle käigus küsiti muuhulgas kõige kolme mainitud teguri tajutud mõju seonduvalt (järgmise) lapse saamisega sooviga.[7] Joonis 3 näitab meile, kuidas on vastav tegur vastaja enese arvates lapsesaamise soovi mõjutanud. Eristame siinkohal ka vastaja vanust, pidades silmas bioloogilist võimekust.
Koroonapandeemia kohta käiv küsimus on baromeetris üldine[8], see ei adresseerinud spetsiifilisemaid mehhanisme (enese või kaaslase raske haigestumine, stress, töökaotus, jne). Samuti tuleb meeles pidada, et pandeemiaga seotud ebakindluse tippaeg ehk 2020. aasta ei mõjunud negatiivselt sündimust sellele järgneval 2021. aastal ja seda nii meil kui ka enamikes teistes Euroopa riikides. Vastupidi, nii Eestis kui mitmes teises riigis sündimus 2021. aasta hoopis kasvas ehkki minimaalselt. Jooniselt 4 näeme, et tagasivaatavalt hindas üksnes 9% küsitletud naistest, et pandeemia tõttu nende lapsesaamise soov vähenes.
Teisel viisil on pandeemiat ja lapsesaamist võimalik seostada ka Eesti pere ja sündimuseuuringuga, mis viisi läbi 2021. aasta lõpul ja 2022. aasta alguses.[9] Selle raames küsiti inimestelt, kuidas on pandeemia mõjutanud nende tervist, elukvaliteeti, majanduslikku heaolu aga ka suhteid elukaaslase ja teiste leibkonnaliikmetega (sh siis ka lastega).[10] Suhestades neid vastuseid lühiajaliste (3-aastase) lapsesaamise plaanidega ei ole võimalik seost leida. Vähenenud lühiajalised sündimuskavatsused on täheldatavad üksnes nendel, kes vastanud, et pandeemia on nende tervist halvemuse poole viinud. Ühtekokku on nõnda vastanud naiste osakaal 16%. Oluline on, et terviseprobleemide mõju lühiajalistele sünnikavatsustele saab pidada väikeseks võrreldes muude teguritega (kõrgem vanus, lapsi rohkem kui üks, partneri mitteolemasolu, madalam haridustase, õppimine). Niisiis paistab olevat üsna selge, et COVID-ga seotud hirmud, piirangud ja tervisekaod ei olnud kuigi olulised tegurid 2022. aasta sündide madalseisu põhjustamises.
Teaduskirjanduses on aga hoopis püstitatud hüpotees, kas 2022. aasta madal sündimus on põhjustatud hoopis koroonapandeemia lõpuga seotud piirangute leevendamisest, tulenevalt massvaktsineerimisest üheksa kuud varem. Argumendi loogika on, et piirangute leevenemine suurendas inimeste vabadust ja soovi elu nautida, mis motiveeris ehk tegelema muude ettevõtmiste (nt reisimine) kui pereloomega.[11] Toetust koroonapiirangute leevendamise negatiivsele mõjule on võimalik välja lugeda jooniselt 2, kus näeme, et just 2022. aasta algul oli sündide arvu langus suur. Pidades silmas raseduse pikkust läheb see võrdlemisi hästi kokku massivaktsineerimisega seonduvate piirangute leevendamisega. Samas ei ole eriti usutav, et see tegur saaks seletada ühest küljest sündide arvu teatud stabiliseerumist 2022. aasta mais-juunis aga ka pärast seda aset leidnud ja endiselt 2023. aasta algul toimuvat sündide arvu vähenemist.
Ukraina sõjast tingitud hirm
Milline mõju võib olla Ukrainas aset leidval sõjal? Esmalt tasub meenutada, et täiemahuline sõda algas veebruari lõpus. Tõsi, Ukrainaga seonduv ebakindlus võis poliitikat rohkem jälgivate inimeste seas juba enne 24. veebruarit oma rolli mängida, kuna mäletatavasti räägiti Venemaa peatsest kallaletungist juba terve 2022. aasta jaanuari ja veebruari. Kuid siiski võib Ukrainas toimuva mõju 2022. aasta vaates saab ulatuda üksnes novembrisse-detsembrisse.
Joonis 3 näitab, et rahvastikubaromeetris on suur hulk naisi, 20–44-aastaste peale kokku 21% hinnanud, et Ukrainast toimuv sõda on nende lapsesaamise soove vähendanud.[12] Sama küsimust küsiti ka 2022. aasta mais aset leidnud baromeetris ning toonagi hindas viiendik vastajatest mõju lapsesaamise soovi vähendavaks. Juhime tähelepanu, et küsitletutel oli võimalik valida ka vastus, et sõda pani neid soovitud lapsesaamist edasi lükkama (selmet vähendada üleüldist lapsesaamise soovi), kuid see leidis märkimist tunduvalt vähemate poolt.[13] Silmapaistvalt suur on negatiivne mõju ka nooremate naiste seas. Isegi vaadates üksnes kahekümnendates eluaastates lastetuid naisi, siis märkisid kolm korda enamad, et sõda on nende lapsesaamise soovi justkui püsivalt vähendanud (27,6% vs 8,6%). 2022. aasta lõpul ja 2023. aasta algul läbi viidud rahvastikubaromeeter on sõda puudutava meediatähelepanu tipust ajaliselt juba kaugenenud, seega seonduv šokk ja emotsioonid peaksid olema pigem taandunud. Tegemist on niisiis üllatavate tulemustega.
Joonis 3. Tajutud mõju (järgmise) lapse saamise soovile naise vanuse järgi.
Elukalliduse tõus
Viimaks elukalliduse mõjust. Inflatsiooni suurem kasv seostub paljuski samuti Ukrainas toimuva täiemahulise sõja algusega. Tõsi, eelkõige energiahindade kasvust tulenevalt kasvas tarbijahinnaindeks Eestis võrdlemisi jõudsalt juba 2021. aasta lõpul. Täpsemini oli tarbijahinnaindeks 2021. aasta detsembris võrreldes sama aasta algusega tõusnud 12,2%.[14] Ent keskmise palga kasv suutis kogu 2021. aasta jooksul tarbijahinnaindeksiga kaasas käia – tõsine reaalsissetuleku langus algas ikkagi 2022. aasta veebruariga. Niisiis saab ka elukalliduse mõju sündimusele ikkagi avalduda esmajoones 2022. aasta lõpus. Ehkki vähesemal määral võis mõju avalduda juba kogu sügise jooksul.
Lisaks tuleb tähele panna, et tarbijahinnaindeks võtab arvesse toodete ja teenuste hinnamuutust, kuid eluaseme ost, laenu- ja intressimaksed seal ei sisaldu. Pidades silmas tõsiasja, et peamised eluasemelaenu saajad ja maksjad on lapsesaamiseas inimesed, siis on see veel oluline lisaefekt toodete ja teenuste kallinemise juures. Euribori tõus algas 2022. aasta teisest poolaastast, mistõttu euriboriga seotud igakuiste kulutuste kasv ei saa põhjendada 2022. aasta sündide madalseisu ja seda mitte ka aasta lõpus.
2022. aasta lõpul ja 2023. aasta algul läbi viidud rahvastikubaromeetris hindas suisa 30% vastanud sünnitusealistest naistest, et elukalliduse tõus on nende laste saamise soovi vähendanud. Jällegi on kukalt kratsima panev, et üksnes 12% on andnud vastuse, et elukalliduse tõus on pannud neid soovitud lapse saamist edasi lükkama. Piirates kogumit üksnes kahekümnendates eluaastates lastetute naistega, siis ka nende hulgas on proportsioonid sarnased (37,2% ja 15,8%). Elukalliduse mõju puhul võib eeldada probleemi akuutsusest tulenevat ülepakkumist, mis tegeliku käitumise osas tulevikus siiski ei teostu.
Elukalliduse negatiivne mõju sündimusele kõige peaks kõige enam avalduma käesoleval aga ka 2024. aastal. Rahandusministeeriumi majandusprognoosi järgi peaks tarbijahinnaindeks sel aastal jääma 9% piiresse, mis võttes arvesse ennustatavat keskmise palga tõusu peaks tähendama keskmise reaalse sissetuleku minimaalset vähenemist (-0,2%). Kuid see tähendaks endiselt väiksemat ostujõudu võrreldes 2021. aastaga. Siiski lubaks kaupade ja teenuste hinnakasvu pidurdamine justkui 2024. aastasse sünde edasi lükata. Kõrgenenud eluasemelaenu intressimaksed teeksid olukorra ebameeldivamaks pikema aja vältel, pidades silmas intressimakse sõltuvust enamasti kuue kuu euriborist.
Vanemahüvitise mõju elukalliduse tõusu kontekstis
Eesti vanemahüvitise süsteem on helde nii oma kestuse kui kompensatsiooni määra poolest. Samuti on oluline nn järjestikuste sündide kaitse, mis soodustab järglaste saamist ajaliselt väikese vahega, sest vanemahüvitise suurus määratakse enne eelneva lapse sündi saadud sissetuleku ja mitte kahe sünni vahelise (tihti vähem kui 12 kuu jooksul saadud) sissetuleku pealt. See meede on oluline just märgatavalt hilisemaks muutunud keskmise sünnivanuse kontekstis, mis nõuab sündide ajastamist lühema aja peale kui varem.
Vanemahüvitis aitas Eestis sündimust toetada 2008. aasta finantskriisiga alanud majandussurutise tipus, võimaldades massilise tööpuuduse ja palgakärbete ajastul mitme aasta jooksul lapse saamisega kriisieelset sissetulekutaset hoida, eriti saades järjestikuseid sünde lühikese aja jooksul.[15] Sama efekt oli hüvitisel ka koroonakriisist tulenevate koondamiste ja palgakärbete ajal. Praegused majandusprobleemid on aga teistsugused, tulenedes inflatsiooni kiirest kasvust, samas kui palgad kasvavad nominaalselt edasi ning ka tööpuuduse kasv on olnud piiratud. Pigem on endiselt probleem tööjõupuudusega tulenevalt mineviku madalast sündimusest ja väiksematest tööturule sisenevatest põlvkondadest, mis soosib edasist palgakasvu. Seesuguses olukorras aga kaotab Eesti vanemahüvitis oluliselt oma sündimust toetavat toimet.
Vanemahüvitise suurus määratakse Eestis rasedusele eelnenud 12 kuu keskmise sissetuleku pealt. Seega saadakse 18-kuulise vanemapuhkuse ajal hüvitist sissetuleku pealt, mida teeniti 9–21 kuud enne lapse sündi. Samal ajal kui tööturul palgad endiselt kasvavad, siis vanemahüvitise suurus jääb elukalliduse hüppelise tõusu ees kaitsetuks. Anname konkreetsema näite. Olukorras, kus laps nägi ilmavalgust 2022. aasta lõpus, tähendab see, et vanemahüvitise suurus määratakse sisuliselt 2021. aasta sissetuleku pealt. 1500€ brutosissetulek sel aastal kanduks edasi nominaalselt sama suureks vanemahüvitiseks, millega tuleb toimetada nii 2023. aastal kui ka 2024. aasta esimeses pooles. Ostujõu tõusu ajavahemikul 2021–2023 arvesse võttes peaks vanemahüvitise olema aga 1964€ ehk reaalväärtus on kahanenud ligi kolmandiku.
Tegemist ei ole marginaalse erinevusega ja see annab majandusliku motivatsiooni lükata sünde edasi aega, mil inflatsioon on raugenud ning palgakasv tasapisi ostujõudu taastanud oleks. Alles seejärel on majanduslikult mõistlikum pere juurdekasvu planeerida. See on üldine loogika. Muidugi on oluline, kui suur on isiku konkreetne palgakasv või kas seda üldse on, sest keskmise palga tõus ei tähenda kaugeltki, et palgad tõusevad samas tempos kogu sissetulekuskaalal. Kui palk eriti ei kasva, siis väheneb lapsesaamisega seonduv alternatiivkulu. Arusaadavalt on säärane planeerimine seotud ka naise vanusega tulenevalt lapsesaamise bioloogilistest piirangutest. Jooniselt 4 näemegi, et tunduvalt suurem hulk nooremate naiste seast on märkinud soovi sünd edasi lükata.
Kiire inflatsiooni tingimustes nõrgeneb eriti järjestikkuste sündide kaitse toetav roll, sest järgmise lapse võrdlemisi kohene (kolme aasta jooksul pärast eelmist sündi) saamine tähendab, et vanemahüvitist arvestatakse veel eelneva sünni eelse 12 kuu sissetuleku pealt. Taas konkreetsemat näidet andes, siis lapse sünd 2022. aasta lõpus, millele eelneva lapse sünd toimus 2020. aasta lõpus tähendaks, et vanemahüvitise suurus määrataks sisuliselt 2019. aastal teenitud sissetuleku alusel. Nimetatud aastal teenitud keskmine sissetulek 1500€ nõuaks ostujõu stabiilsuse nõudega 2046€ suurust hüvitist. Seega võime oodata, et pikenevad ka sünniintervallid ning ära jäetakse ka teised ja järgnevad sünnid, mitte üksnes esimesed.
Kas vähenes just kolmandate laste sündimus?
Poliitilises diskussioonis on viimase aasta jooksul domineerinud küsimus lapserikka pere toetuse mõjust kolmandate laste sündimusele – kas mõju on olemas või ei. Lastetoetuste oponentide põhiväide on, et toetuse mõju sündimusele on üksnes ajutine.
Joonis 4. Sündide järjestustõenäosused, 2012–2022.
Viimaks elukalliduse mõjust. Inflatsiooni suurem kasv seostub paljuski samuti Ukrainas toimuva täiemahulise sõja algusega. Tõsi, eelkõige energiahindade kasvust tulenevalt kasvas tarbijahinnaindeks Eestis võrdlemisi jõudsalt juba 2021. aasta lõpul. Täpsemini oli tarbijahinnaindeks 2021. aasta detsembris võrreldes sama aasta algusega tõusnud 12,2%.[14] Ent keskmise palga kasv suutis kogu 2021. aasta jooksul tarbijahinnaindeksiga kaasas käia – tõsine reaalsissetuleku langus algas ikkagi 2022. aasta veebruariga. Niisiis saab ka elukalliduse mõju sündimusele ikkagi avalduda esmajoones 2022. aasta lõpus. Ehkki vähesemal määral võis mõju avalduda juba kogu sügise jooksul.
Lisaks tuleb tähele panna, et tarbijahinnaindeks võtab arvesse toodete ja teenuste hinnamuutust, kuid eluaseme ost, laenu- ja intressimaksed seal ei sisaldu. Pidades silmas tõsiasja, et peamised eluasemelaenu saajad ja maksjad on lapsesaamiseas inimesed, siis on see veel oluline lisaefekt toodete ja teenuste kallinemise juures. Euribori tõus algas 2022. aasta teisest poolaastast, mistõttu euriboriga seotud igakuiste kulutuste kasv ei saa põhjendada 2022. aasta sündide madalseisu ja seda mitte ka aasta lõpus.
2022. aasta lõpul ja 2023. aasta algul läbi viidud rahvastikubaromeetris hindas suisa 30% vastanud sünnitusealistest naistest, et elukalliduse tõus on nende laste saamise soovi vähendanud. Jällegi on kukalt kratsima panev, et üksnes 12% on andnud vastuse, et elukalliduse tõus on pannud neid soovitud lapse saamist edasi lükkama. Piirates kogumit üksnes kahekümnendates eluaastates lastetute naistega, siis ka nende hulgas on proportsioonid sarnased (37,2% ja 15,8%). Elukalliduse mõju puhul võib eeldada probleemi akuutsusest tulenevat ülepakkumist, mis tegeliku käitumise osas tulevikus siiski ei teostu.
Elukalliduse negatiivne mõju sündimusele kõige peaks kõige enam avalduma käesoleval aga ka 2024. aastal. Rahandusministeeriumi majandusprognoosi järgi peaks tarbijahinnaindeks sel aastal jääma 9% piiresse, mis võttes arvesse ennustatavat keskmise palga tõusu peaks tähendama keskmise reaalse sissetuleku minimaalset vähenemist (-0,2%). Kuid see tähendaks endiselt väiksemat ostujõudu võrreldes 2021. aastaga. Siiski lubaks kaupade ja teenuste hinnakasvu pidurdamine justkui 2024. aastasse sünde edasi lükata. Kõrgenenud eluasemelaenu intressimaksed teeksid olukorra ebameeldivamaks pikema aja vältel, pidades silmas intressimakse sõltuvust enamasti kuue kuu euriborist.
Vanemahüvitise mõju elukalliduse tõusu kontekstis
Eesti vanemahüvitise süsteem on helde nii oma kestuse kui kompensatsiooni määra poolest. Samuti on oluline nn järjestikuste sündide kaitse, mis soodustab järglaste saamist ajaliselt väikese vahega, sest vanemahüvitise suurus määratakse enne eelneva lapse sündi saadud sissetuleku ja mitte kahe sünni vahelise (tihti vähem kui 12 kuu jooksul saadud) sissetuleku pealt. See meede on oluline just märgatavalt hilisemaks muutunud keskmise sünnivanuse kontekstis, mis nõuab sündide ajastamist lühema aja peale kui varem.
Vanemahüvitis aitas Eestis sündimust toetada 2008. aasta finantskriisiga alanud majandussurutise tipus, võimaldades massilise tööpuuduse ja palgakärbete ajastul mitme aasta jooksul lapse saamisega kriisieelset sissetulekutaset hoida, eriti saades järjestikuseid sünde lühikese aja jooksul.[15] Sama efekt oli hüvitisel ka koroonakriisist tulenevate koondamiste ja palgakärbete ajal. Praegused majandusprobleemid on aga teistsugused, tulenedes inflatsiooni kiirest kasvust, samas kui palgad kasvavad nominaalselt edasi ning ka tööpuuduse kasv on olnud piiratud. Pigem on endiselt probleem tööjõupuudusega tulenevalt mineviku madalast sündimusest ja väiksematest tööturule sisenevatest põlvkondadest, mis soosib edasist palgakasvu. Seesuguses olukorras aga kaotab Eesti vanemahüvitis oluliselt oma sündimust toetavat toimet.
Vanemahüvitise suurus määratakse Eestis rasedusele eelnenud 12 kuu keskmise sissetuleku pealt. Seega saadakse 18-kuulise vanemapuhkuse ajal hüvitist sissetuleku pealt, mida teeniti 9–21 kuud enne lapse sündi. Samal ajal kui tööturul palgad endiselt kasvavad, siis vanemahüvitise suurus jääb elukalliduse hüppelise tõusu ees kaitsetuks. Anname konkreetsema näite. Olukorras, kus laps nägi ilmavalgust 2022. aasta lõpus, tähendab see, et vanemahüvitise suurus määratakse sisuliselt 2021. aasta sissetuleku pealt. 1500€ brutosissetulek sel aastal kanduks edasi nominaalselt sama suureks vanemahüvitiseks, millega tuleb toimetada nii 2023. aastal kui ka 2024. aasta esimeses pooles. Ostujõu tõusu ajavahemikul 2021–2023 arvesse võttes peaks vanemahüvitise olema aga 1964€ ehk reaalväärtus on kahanenud ligi kolmandiku.
Tegemist ei ole marginaalse erinevusega ja see annab majandusliku motivatsiooni lükata sünde edasi aega, mil inflatsioon on raugenud ning palgakasv tasapisi ostujõudu taastanud oleks. Alles seejärel on majanduslikult mõistlikum pere juurdekasvu planeerida. See on üldine loogika. Muidugi on oluline, kui suur on isiku konkreetne palgakasv või kas seda üldse on, sest keskmise palga tõus ei tähenda kaugeltki, et palgad tõusevad samas tempos kogu sissetulekuskaalal. Kui palk eriti ei kasva, siis väheneb lapsesaamisega seonduv alternatiivkulu. Arusaadavalt on säärane planeerimine seotud ka naise vanusega tulenevalt lapsesaamise bioloogilistest piirangutest. Jooniselt 4 näemegi, et tunduvalt suurem hulk nooremate naiste seast on märkinud soovi sünd edasi lükata.
Kiire inflatsiooni tingimustes nõrgeneb eriti järjestikkuste sündide kaitse toetav roll, sest järgmise lapse võrdlemisi kohene (kolme aasta jooksul pärast eelmist sündi) saamine tähendab, et vanemahüvitist arvestatakse veel eelneva sünni eelse 12 kuu sissetuleku pealt. Taas konkreetsemat näidet andes, siis lapse sünd 2022. aasta lõpus, millele eelneva lapse sünd toimus 2020. aasta lõpus tähendaks, et vanemahüvitise suurus määrataks sisuliselt 2019. aastal teenitud sissetuleku alusel. Nimetatud aastal teenitud keskmine sissetulek 1500€ nõuaks ostujõu stabiilsuse nõudega 2046€ suurust hüvitist. Seega võime oodata, et pikenevad ka sünniintervallid ning ära jäetakse ka teised ja järgnevad sünnid, mitte üksnes esimesed.
Kas vähenes just kolmandate laste sündimus?
Poliitilises diskussioonis on viimase aasta jooksul domineerinud küsimus lapserikka pere toetuse mõjust kolmandate laste sündimusele – kas mõju on olemas või ei. Lastetoetuste oponentide põhiväide on, et toetuse mõju sündimusele on üksnes ajutine.
Joonis 4. Sündide järjestustõenäosused, 2012–2022.
Statistikaamet oma pressiteates eelmise aasta rahvastikutrendide kohta käsitles ka sünnijärjekorda ehk mitmendaid lapsi naised sünnitasid. Seda tehti aga absoluutarvudest ja osakaaluna kõikidest sündidest rääkides. See on liialt lihtsustatud lähenemine. Nagu eelnevalt mainitud, siis on praeguseks oluliselt vähenenud just kahekümnendates eluaastates naiste arv, samas kui kolmekümnendates eluaastates naiste arv on isegi veidi kasvanud (seda siis ka ilma Ukraina põgenikega). Selgelt tähendab see, et esimeste ja teiste sündide arv ning osakaal kõikidest sündidest ceteris paribus kahaneb. Täpsema hinnangu andmiseks kasutame siin andmeid sündide jaotusest ema vanuse ja sünnitatud laste arvu järgi.[16] Matemaatiliselt öeldes, siis suhestame ühel aastal n järjekorraga sünnid sama aasta alguses n-1 last omavate naiste arvuga. Ehk siis ilmavalgust näinud kolmandad lapsed on suhestatud sama aasta algul kahelapseliste naiste arvuga, sest just nemad võivad kolmandaid lapsi saada.
Joonisel 4 on toodud sündide järjestustõenäosused, võrdluse lihtsustamiseks on need suhestatud 2017. aasta järjestustõenäosusega. Konkreetselt näeme, et 2022. aastal vähenes enam just teise ja järgnevate laste sünni tõenäosus samas kui esimeste sündide tõenäosus kahanes aasta varasemaga võrreldes vähem. Lisades juurde veel ka vanuse, siis saame üldistades öelda, et iga sünni järjekorra puhul on suundumus ajavahemikus 2021–2022 sarnane. Erisusi on üksnes esimese lapse sünni juures, mille puhul on vähenenud sünnitõenäosus 25–34-aastaste seas, aga mitte vanemate ega nooremate seas. Kolmanda sünni tõenäosus suurenes oluliselt lapserikka pere toetuse sisse viimisega 2017. aasta keskpaigast ning see püsis ka veel 2021. aastal. Möödunud aastal on, nagu mainitud, kolmanda lapse sünni tõenäosus kahanenud. Ilmselt on siin suur roll elukalliduse tõusul, mis on 2022. aastaks lapserikka pere toetuse tegelikku väärtust vähendanud kolmandiku võrra. On võimalik vaid spekuleerida, mis oleks 2022. aasta seis olnud, kui toetuse suurus oleks 2017. aastast alates olnud indekseeritud.
Kas üksnes ajastusmuutus?
Tartu Ülikooli matemaatika emeriitprofessor Ene-Margit Tiit kommenteeris Postimehele: „Kuigi eelmisel aastal sündis Eestis erakordselt vähe lapsi, pole tegemist demograafilise katastroofiga, mida tuleks kiiresti lappima hakata. Küll asi normaliseerub, kui olukord maailmas muutub.“ Selles mõttes peitub arusaam, et ühe aasta sündide madalseis viitab lihtsalt väliskeskkonnast tulenevale sündide edasilükkamisele, mille mõju lõpliku laste arvu mõttes on pea olematu.
Nüüd vaatamegi seda küsimust lähemalt. Ennist sai välja toodud, et rohkem vähenes teiste ja järgnevate laste sünnitõenäosus, samas kui lihtsa ajastusmõju puhul ootaks vastupidist mustrit, kuna esimest last saavad naised on nooremad ja nii rohkem võimelised oma sünde ajastama. Samuti vähenes sünnitõenäosus üldiselt samal määral olenemata vanusest.
Kui vaadata spetsiifiliselt keskmist sünnitusvanust ja keskmist esmasünnitusvanust, siis on mõlemad näitajad 2022. aastal kasvanud.[17] Kuid sama ajastusmuutus on pea katkematult toiminud juba kolmkümmend aastat. Sündide vähenemisega samas mastaabist sünnitusvanuse tõusu möödunud aastal aset ei leidnud – eriti on see nii esmasünnivanuse puhul. Teistsuguse nurga alt saame küsimust tudeerida vaadates sündimuse vanuskordajate[18], mis näitavad sündimustaset konkreetstes vanuserühmades, muutust. Võrreldes 2021. aastaga on enim kahanenud sündimus 30–34-aastaste seas (14%), kuid ka 35–39-aastase seas on vähenemine veidi üle ning 40–44-aastaste seas veidi alla 10%. Võrreldes möödunud aasta vanuskordajaid aastate 2016–2021 keskmisega, siis on pilt ilusam: 7% vähenemine 35–39-aastaste seas ning sama tase 40–44-aastaste seas. Pidades aga silmas, et kui sünnid muutuvad pidevalt hilisemaks (mitte ei jää saamata), siis peaks nendes vanustes vanuskordajad tegelikult aasta-aastalt suurenema (ja teisipidi alla 30-aastaste puhul vähenema). Need märgid viitavad, et 2022. aasta sündide väike arv ei ole lihtsalt sündide edasilükkamise järelm.
Kokkuvõtteks
2022. aastal toimunud sündide arvu 12% vähenemine võrreldes eelneva aastaga on kahte järjestikkust aastat kõrvutades võrreldav vaid kõige tumedate aegadega Teise maailmasõja ajal ja üleminekuaja esimestel, majanduslikult kõige raskematel aastatel. Mullu ilmavalgust näinud 11 646 last on olemasoleva aegrea konkurentsitult väikseim näitaja, sündimuse summaarkordaja vähenes 1,41-le ning ses osas on negatiivne rekord 1998. aastast veel püsimas. Lapsesaamise eas naiste arvu vähenemine selgitab üksnes 10% sündide arvu vähenemisest. Kui 2021. aasta sündimuskordajad oleksid edasi kandunud 2022. aastasse, oleks mullu ilmavalgust näinud 13 090 ja mitte 11 646 last nagu tegelikult.
90% sündide arvu langusest on tulenev väliskeskkonna teguritest. Väliskeskkonna mõjude osas hindab siinne analüüs, et koroonapandeemia järelmina seda käsitleda ei saa, kuna tugevam stress ja hirm valitses 2020. aastal, mis 2022. aasta sündide toimumist ei saa mõjutada. Küsitlusuuringud viitavad samuti, et üksnes neil, kel tervislik seisund halvenes, võisid (järgmise) lapse saamise ära jätta, kuid mõju kogu riigi sündide arvule saab olla piiratud. 2022. aasta algul võis aga negatiivset mõju avaldada koroonapiirangute leevenemine ja sellest tulenev vabanemistunne, mis osade seas võis viia ka lapsesaamisest hoidumiseni.
Ukraina sõjaga seonduva osas on tervelt viiendik lapsesaamiseas naistest hinnanud mõju lapsesaamise soovi vähendavaks, palju piiratum on nende osakaal, kes vastasid, et nad on selle mõjul perekasvu saamist edasi lükanud. Siiski saab sõjahirm 2022. aasta sündide madalseisu seletada üksnes aasta lõpus.
Kolmandik sünnitusealistest naistest on hinnanud, et elukalliduse tõus on nende lapsesaamise soovi vähendanud; samas kui üle kümnendiku on vastanud, et see on pannud neid sündi edasi lükkama. Kuna tegemist on päevakajalise küsimusega, siis võib eeldada olukorra teatud üledramatiseerimist. Kuid silmas tuleb pidada, et teenuste ja kaupade hindade oluline kasv sai alguse 2022. aasta alguses, mistõttu jällegi mõju viimase aasta sündide arvu vähenemisele saab ilmneda üksnes aasta lõpus.
Vaadates sünnitõenäosuste muutust sünnijärjekorra alusel võib näha tõesti, et lapserikka pere toetuse kolmandate laste sündimust soosiv mõju on 2022. aastal vähenenud. Samas on sünnitõenäosus samal määral vähenenud ka teise sünni puhul – üksnes esimeste laste sünnitõenäosus on 2021. ja 2022. aastat võrreldes enamvähem püsinud. Niisiis näitab lühike mõjuanalüüs, et ühegi teguri mõju 2022. aasta sündide madalseisu tekkes ei ole domineeriv. Oluline on ilmselt just tegurite koosmõju.
Selge on see, et Ukrainas aset leidva sõja ning elukalliduse hüppelise kasvu mõju saab olema määravam 2023.–2024. aasta sündimuse osas. Seda eriti elukalliduse tõttu, mille mõju võimendab Eesti vanemahüvitise süsteem, sest hüvitise suurus määratakse rasedusele eelnenud kaheteist kuu sissetuleku pealt. Suur elukalliduse kiirenemine tähendab nii ostujõu tuntavat vähenemist vanemahüvitise teenimisel. Nõnda on motivatsioon lükata sünde edasi ning seda eriti noorematel naistel, kel on olemas suurem võime lapsesaamist ajastada, ning kelle palk on elukalliduse tõusuga kaasas käinud.
Koroonakriisi tipus viisid kaks järjestikust valitsust sisse muutuse vanemahüvitise arvestusse.[19] Toona otsustati ajutiselt jätta arvestusperioodist välja töötuna oldud aja töötuse kasvu silmas pidades. Praegused majanduslikud raskused on oma laadilt teistsugused, kui 2008. aasta järgselt või koroonakriisi aegsed. Sündimuse toetamise eesmärki silmas pidades oleks hea lisada vanemahüvitise suuruse arvestusse mehhanism, mis kompenseeriks elukalliduse kasvu arvestusperioodi ja vanemahüvitise väljamakse aja vahel. Nii vähendataks hüvitise ostujõu kahanemist ja seega ka lapsesaamisega seotud alternatiivkulu. Muidugi näitab elukalliduse tõus ka lapsetoetuste indekseerimise tähtsust.
Joonisel 4 on toodud sündide järjestustõenäosused, võrdluse lihtsustamiseks on need suhestatud 2017. aasta järjestustõenäosusega. Konkreetselt näeme, et 2022. aastal vähenes enam just teise ja järgnevate laste sünni tõenäosus samas kui esimeste sündide tõenäosus kahanes aasta varasemaga võrreldes vähem. Lisades juurde veel ka vanuse, siis saame üldistades öelda, et iga sünni järjekorra puhul on suundumus ajavahemikus 2021–2022 sarnane. Erisusi on üksnes esimese lapse sünni juures, mille puhul on vähenenud sünnitõenäosus 25–34-aastaste seas, aga mitte vanemate ega nooremate seas. Kolmanda sünni tõenäosus suurenes oluliselt lapserikka pere toetuse sisse viimisega 2017. aasta keskpaigast ning see püsis ka veel 2021. aastal. Möödunud aastal on, nagu mainitud, kolmanda lapse sünni tõenäosus kahanenud. Ilmselt on siin suur roll elukalliduse tõusul, mis on 2022. aastaks lapserikka pere toetuse tegelikku väärtust vähendanud kolmandiku võrra. On võimalik vaid spekuleerida, mis oleks 2022. aasta seis olnud, kui toetuse suurus oleks 2017. aastast alates olnud indekseeritud.
Kas üksnes ajastusmuutus?
Tartu Ülikooli matemaatika emeriitprofessor Ene-Margit Tiit kommenteeris Postimehele: „Kuigi eelmisel aastal sündis Eestis erakordselt vähe lapsi, pole tegemist demograafilise katastroofiga, mida tuleks kiiresti lappima hakata. Küll asi normaliseerub, kui olukord maailmas muutub.“ Selles mõttes peitub arusaam, et ühe aasta sündide madalseis viitab lihtsalt väliskeskkonnast tulenevale sündide edasilükkamisele, mille mõju lõpliku laste arvu mõttes on pea olematu.
Nüüd vaatamegi seda küsimust lähemalt. Ennist sai välja toodud, et rohkem vähenes teiste ja järgnevate laste sünnitõenäosus, samas kui lihtsa ajastusmõju puhul ootaks vastupidist mustrit, kuna esimest last saavad naised on nooremad ja nii rohkem võimelised oma sünde ajastama. Samuti vähenes sünnitõenäosus üldiselt samal määral olenemata vanusest.
Kui vaadata spetsiifiliselt keskmist sünnitusvanust ja keskmist esmasünnitusvanust, siis on mõlemad näitajad 2022. aastal kasvanud.[17] Kuid sama ajastusmuutus on pea katkematult toiminud juba kolmkümmend aastat. Sündide vähenemisega samas mastaabist sünnitusvanuse tõusu möödunud aastal aset ei leidnud – eriti on see nii esmasünnivanuse puhul. Teistsuguse nurga alt saame küsimust tudeerida vaadates sündimuse vanuskordajate[18], mis näitavad sündimustaset konkreetstes vanuserühmades, muutust. Võrreldes 2021. aastaga on enim kahanenud sündimus 30–34-aastaste seas (14%), kuid ka 35–39-aastase seas on vähenemine veidi üle ning 40–44-aastaste seas veidi alla 10%. Võrreldes möödunud aasta vanuskordajaid aastate 2016–2021 keskmisega, siis on pilt ilusam: 7% vähenemine 35–39-aastaste seas ning sama tase 40–44-aastaste seas. Pidades aga silmas, et kui sünnid muutuvad pidevalt hilisemaks (mitte ei jää saamata), siis peaks nendes vanustes vanuskordajad tegelikult aasta-aastalt suurenema (ja teisipidi alla 30-aastaste puhul vähenema). Need märgid viitavad, et 2022. aasta sündide väike arv ei ole lihtsalt sündide edasilükkamise järelm.
Kokkuvõtteks
2022. aastal toimunud sündide arvu 12% vähenemine võrreldes eelneva aastaga on kahte järjestikkust aastat kõrvutades võrreldav vaid kõige tumedate aegadega Teise maailmasõja ajal ja üleminekuaja esimestel, majanduslikult kõige raskematel aastatel. Mullu ilmavalgust näinud 11 646 last on olemasoleva aegrea konkurentsitult väikseim näitaja, sündimuse summaarkordaja vähenes 1,41-le ning ses osas on negatiivne rekord 1998. aastast veel püsimas. Lapsesaamise eas naiste arvu vähenemine selgitab üksnes 10% sündide arvu vähenemisest. Kui 2021. aasta sündimuskordajad oleksid edasi kandunud 2022. aastasse, oleks mullu ilmavalgust näinud 13 090 ja mitte 11 646 last nagu tegelikult.
90% sündide arvu langusest on tulenev väliskeskkonna teguritest. Väliskeskkonna mõjude osas hindab siinne analüüs, et koroonapandeemia järelmina seda käsitleda ei saa, kuna tugevam stress ja hirm valitses 2020. aastal, mis 2022. aasta sündide toimumist ei saa mõjutada. Küsitlusuuringud viitavad samuti, et üksnes neil, kel tervislik seisund halvenes, võisid (järgmise) lapse saamise ära jätta, kuid mõju kogu riigi sündide arvule saab olla piiratud. 2022. aasta algul võis aga negatiivset mõju avaldada koroonapiirangute leevenemine ja sellest tulenev vabanemistunne, mis osade seas võis viia ka lapsesaamisest hoidumiseni.
Ukraina sõjaga seonduva osas on tervelt viiendik lapsesaamiseas naistest hinnanud mõju lapsesaamise soovi vähendavaks, palju piiratum on nende osakaal, kes vastasid, et nad on selle mõjul perekasvu saamist edasi lükanud. Siiski saab sõjahirm 2022. aasta sündide madalseisu seletada üksnes aasta lõpus.
Kolmandik sünnitusealistest naistest on hinnanud, et elukalliduse tõus on nende lapsesaamise soovi vähendanud; samas kui üle kümnendiku on vastanud, et see on pannud neid sündi edasi lükkama. Kuna tegemist on päevakajalise küsimusega, siis võib eeldada olukorra teatud üledramatiseerimist. Kuid silmas tuleb pidada, et teenuste ja kaupade hindade oluline kasv sai alguse 2022. aasta alguses, mistõttu jällegi mõju viimase aasta sündide arvu vähenemisele saab ilmneda üksnes aasta lõpus.
Vaadates sünnitõenäosuste muutust sünnijärjekorra alusel võib näha tõesti, et lapserikka pere toetuse kolmandate laste sündimust soosiv mõju on 2022. aastal vähenenud. Samas on sünnitõenäosus samal määral vähenenud ka teise sünni puhul – üksnes esimeste laste sünnitõenäosus on 2021. ja 2022. aastat võrreldes enamvähem püsinud. Niisiis näitab lühike mõjuanalüüs, et ühegi teguri mõju 2022. aasta sündide madalseisu tekkes ei ole domineeriv. Oluline on ilmselt just tegurite koosmõju.
Selge on see, et Ukrainas aset leidva sõja ning elukalliduse hüppelise kasvu mõju saab olema määravam 2023.–2024. aasta sündimuse osas. Seda eriti elukalliduse tõttu, mille mõju võimendab Eesti vanemahüvitise süsteem, sest hüvitise suurus määratakse rasedusele eelnenud kaheteist kuu sissetuleku pealt. Suur elukalliduse kiirenemine tähendab nii ostujõu tuntavat vähenemist vanemahüvitise teenimisel. Nõnda on motivatsioon lükata sünde edasi ning seda eriti noorematel naistel, kel on olemas suurem võime lapsesaamist ajastada, ning kelle palk on elukalliduse tõusuga kaasas käinud.
Koroonakriisi tipus viisid kaks järjestikust valitsust sisse muutuse vanemahüvitise arvestusse.[19] Toona otsustati ajutiselt jätta arvestusperioodist välja töötuna oldud aja töötuse kasvu silmas pidades. Praegused majanduslikud raskused on oma laadilt teistsugused, kui 2008. aasta järgselt või koroonakriisi aegsed. Sündimuse toetamise eesmärki silmas pidades oleks hea lisada vanemahüvitise suuruse arvestusse mehhanism, mis kompenseeriks elukalliduse kasvu arvestusperioodi ja vanemahüvitise väljamakse aja vahel. Nii vähendataks hüvitise ostujõu kahanemist ja seega ka lapsesaamisega seotud alternatiivkulu. Muidugi näitab elukalliduse tõus ka lapsetoetuste indekseerimise tähtsust.
Märkused
[1] Statistikameti andmebaasi tabel RV030.
[2] Statistikameti andmebaasi tabel RV033. 2022. aasta kohta pole Statistikaamet veel summaarkordajat avaldanud, küll aga on avaldatud selle arvutamiseks vajalikud andmed, mida olen kasutanud.
[3] Statistikameti andmebaasi tabel RV061. Tegemist on esialgsete sünniandmetega. Vahe täpsustatud statistikaga on sisuliselt olematu.
[4] Statistikaameti andmebaasi tabel RV021 1. jaanuari seisuga rahvaarvu osas ning tabel RV0211 aastakeskmise rahvaarvu osas. 1. jaanuari seisuga suurenes 15–49-aastaste naiste arv 2022-2023 võrdluses 280 311-lt 292 655-le.
[5] Leedu -5,4%, Saksamaa -7,1%, Taani -8%, Norra -8,2%, Rootsi -8,3%, Soome -9,4%, Läti -10,8%. Allikatena kasutatud riiklike statistikaametite kodulehekülgi. Läti puhul andmed esialgsed.
[6] Küsitlusfirmaks Norstat, küsitlus viidi läbi küsitlusfirma paneelis, üksnes veebiküsitlusena.
[7] Mõningaid tulemusi: https://peresihtkapital.ee/app/uploads/2023/05/Baromeeter-VI-joonised_veebi_valmis.pdf.
[8] Täpne küsimus: „Kuidas on COVID-19 pandeemiast põhjustatud kriis mõjutanud Teie soovi lapsi saada?“.
[9] Küsitlusfirmaks Emor, valimi aluseks rahvastikuregister, üksnes veebiküsitlus, vastamismäär 28%.
[10] Täpne küsimus: „Mõelge nüüd tagasi ajale enne COVID-19 kriisi algust (märts 2020). Milline mõju on koroonakriisil olnud järgmistele aspektidele Teie elus, võrreldes kriisieelse ajaga on need paranenud, halvenenud või jäänud samaks?“
[11] Martin Bujard ja Gunnar Andersson. Fertility declines near the end of the COVID-19 pandemic: Evidence of the 2022 birth declines in Germany and Sweden. https://www.bib.bund.de/Publikation/2022/pdf/Fertility-declines-near-the-end-of-the-COVID-19-pandemic-Evidence-of-the-2022-birth-declines-in-Germany-and-Sweden.pdf?__blob=publicationFile&v=9.
[12] Täpne küsimus: „Kuidas on sõda Ukrainas mõjutanud Teie soovi tulevikus lapsi saada?“
[13] Vastusevariandid küsimustikus: i) ei ole mõjutanud, ii) on pannud (järgmise) lapse saamist edasi lükkama, iii) on vähendanud soovi lapsi saada, iv) on suurendanud soovi lapsi saada, v) ei oska öelda.
[14] Kasutatud siin ja edaspidi elukalliduse osas Statistikaameti kalkulaatorit: https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahandus/hinnad/tarbijahinnaindeks.
[15] Vt selles osas lähemalt: https://demograafia30.weebly.com/blog_25.html.
[16] Statistikaameti andmebaas tabel RV128. Naiste arv sünnitatud laste arvu ja vanuse järgi saadud Statistikaametilt eritellimuse kaudu.
[17] Statistikameti andmebaasi tabel RV033. 2022. aasta kohta pole Statistikaamet veel keskmiseid sünnitusvanuseid andmebaasis avaldanud, küll aga on see välja hõigatud pressiteates.
[18] Ukraina pagulaste mõju vältimiseks on kasutatud naiste arvu 1. jaanuari seisuga.
[19] https://www.postimees.ee/7228831/vanemahuvitis-kriisi-ajal-too-kaotanutel-markimisvaarselt-ei-langeks.
