Anne Herm kaitses doktoritöö

5. juunil 2017 kaitses Anne Herm doktoritööd teemal „Living arrangements and mortality of older adults: Evidence from the Belgian population registers at the turn of the 21st century" ("Eakate leibkonnaseis ja suremus: Belgia rahvastikuregistri andmetel 21. sajandi alguses").
Doktoritöö põhineb Belgia rahvastikuregistri ja rahvaloenduse andmetel, mis võimaldab hõlmata kogu vanemaealise rahvastiku alates 1990. aastatest. Kasutatud andmed olid väärtuslikud, kuna võimaldasid uuringusse haarata vanemaealiste hulgas suhteliselt väikseid leibkonnaseisu tüüpe (nt elamist vabaabielu partneriga). Uuringute tulemused kinnitasid, et demograafilise ülemineku ja nüüdisaegse rahvastikuarengu mõju vanemaealise rahvastiku leibkonnaseisule on mitmetahuline ja kohati vastandlik. „Suremuse vähenemine suurendab inimeste osakaalu, kes veel kõrges vanuseski elavad koos abikaasaga. Küll aga sündimus- ja perekäitumise muutused (sh laste arvu vähenemine, lahutumuse sagenemine) pigem vähendavad perekonnaliikmetega vanemas eas kooselamise võimalikkust,“ selgitas Herm.
„Näiteks selgus uuringutest, et asutusleibkondades, näiteks asendus- ja hooldekodudes, elavate eakate suremus oli oluliselt suurem võrreldes tavaleibkondades elavate vanemaealistega,“ sõnas Herm. Terviseseisundi arvesse võtmine küll vähendas, kuid ei kõrvaldanud seda ülekaalu. Uurimistöö tulemused kinnitasid ka teiste autorite varasemaid leide, mille kohaselt surmarisk on madalaim abikaasaga kooselavatel inimestel. Töö autor lisas, et leibkonnaseis on vanemas eas suremusega tugevamalt seotud kui perekonnaseis. „Uuringud kinnitasid, et suremuserinevused leibkonnaseisude vahel on suuremad kui perekonnaseisude vahel. Kui vallaliste, leskede ja lahutatute suremusrisk on märgatavalt suurem abielus inimeste omast, siis üksi ja abikaasaga elavate vahel on erinevus võrdlemisi väike. Seega üksi elamine, ka pärast abielulahutust või lesena, ei ole seotud oluliselt suurema surmariskiga kui elamine abikaasaga,“ selgitas Herm ja tõi välja, et vanuse suurenedes suremusrisk leibkonnaseisude vahel väheneb. „Naistel seondub kõrges vanuses üksi elamine hoopis madalama suremusega kui võrreldes elamisega koos abikaasaga. Inimestel, kes elasid saja-aastaseni, olid vanemas eas ülekaalus sellised leibkonnaseisud, kus suremus on üldiselt väiksem,“ sõnas ta.
Doktoritöö juhendajad on professor Allan Puur ning vanemteadur Michel Poulain. Oponendid on Londoni Majandus- ja Poliitikateaduste Kooli professor Emily Grundy ja Helsinki Ülikooli vanemlektor Elina Einiö. Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.
Doktoritöö põhineb Belgia rahvastikuregistri ja rahvaloenduse andmetel, mis võimaldab hõlmata kogu vanemaealise rahvastiku alates 1990. aastatest. Kasutatud andmed olid väärtuslikud, kuna võimaldasid uuringusse haarata vanemaealiste hulgas suhteliselt väikseid leibkonnaseisu tüüpe (nt elamist vabaabielu partneriga). Uuringute tulemused kinnitasid, et demograafilise ülemineku ja nüüdisaegse rahvastikuarengu mõju vanemaealise rahvastiku leibkonnaseisule on mitmetahuline ja kohati vastandlik. „Suremuse vähenemine suurendab inimeste osakaalu, kes veel kõrges vanuseski elavad koos abikaasaga. Küll aga sündimus- ja perekäitumise muutused (sh laste arvu vähenemine, lahutumuse sagenemine) pigem vähendavad perekonnaliikmetega vanemas eas kooselamise võimalikkust,“ selgitas Herm.
„Näiteks selgus uuringutest, et asutusleibkondades, näiteks asendus- ja hooldekodudes, elavate eakate suremus oli oluliselt suurem võrreldes tavaleibkondades elavate vanemaealistega,“ sõnas Herm. Terviseseisundi arvesse võtmine küll vähendas, kuid ei kõrvaldanud seda ülekaalu. Uurimistöö tulemused kinnitasid ka teiste autorite varasemaid leide, mille kohaselt surmarisk on madalaim abikaasaga kooselavatel inimestel. Töö autor lisas, et leibkonnaseis on vanemas eas suremusega tugevamalt seotud kui perekonnaseis. „Uuringud kinnitasid, et suremuserinevused leibkonnaseisude vahel on suuremad kui perekonnaseisude vahel. Kui vallaliste, leskede ja lahutatute suremusrisk on märgatavalt suurem abielus inimeste omast, siis üksi ja abikaasaga elavate vahel on erinevus võrdlemisi väike. Seega üksi elamine, ka pärast abielulahutust või lesena, ei ole seotud oluliselt suurema surmariskiga kui elamine abikaasaga,“ selgitas Herm ja tõi välja, et vanuse suurenedes suremusrisk leibkonnaseisude vahel väheneb. „Naistel seondub kõrges vanuses üksi elamine hoopis madalama suremusega kui võrreldes elamisega koos abikaasaga. Inimestel, kes elasid saja-aastaseni, olid vanemas eas ülekaalus sellised leibkonnaseisud, kus suremus on üldiselt väiksem,“ sõnas ta.
Doktoritöö juhendajad on professor Allan Puur ning vanemteadur Michel Poulain. Oponendid on Londoni Majandus- ja Poliitikateaduste Kooli professor Emily Grundy ja Helsinki Ülikooli vanemlektor Elina Einiö. Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.
Hannaliis Jaadla kaitses doktoritöö

6. jaanuaril 2017 kaitses Hannaliis Jaadla doktoritöö teemal "Mortality in the Lutheran population of Tartu at the end of the 19th century". Töös analüüsitakse imiku-, laste- ja täiskasvanusuremuse erisusi sõltuvalt demograafilistest, sotsiaalmajanduslikest, kultuurilistest ja sanitaar-keskkondlikest teguritest.
Doktoritöö koosneb kolmest uuringust. Esimeses analüüsitakse imikusuremust ja seda mõjutavaid tegureid. Töös vaadeldakse imikusuremuse varieeruvust rahvastikurühmades, keskendudes demograafilistele, kultuurilistele ja sotsiaalmajanduslikele teguritele. Muuhulgas selgus, et imikusuremuse tase erines rahvastikurühmiti mitmekordselt. Vastsündinu riski surra esimese eluaasta jooksul suurendasid peres juba olemas olevate laste arv ja lapse sünd väljaspool abielu. Nimelt oli vallaslaste imikusuremuse risk pea kolm korda suurem kui abielus sündinud lastel.
Kolmas uurimus käsitles laste- ja täiskasvanusuremuse sotsiaalmajanduslikke ja rahvuserisusi. Huvitavaks leiuks võib pidada kõrgema haridustasemega seotud suremuseelise puudumist meestel, mis on ilmselt põhjustatud meeste ja naiste lahknevast tervisekäitumisest. Vastupidiselt ootusele ei osutunud baltisakslaste suremus eestlaste omast madalamaks.
Tegemist on Eestis esimese põhjalikuma uurimusega, mis käsitleb demograafilise ülemineku perioodi rahvastikuprotsesse (suremust) isikupõhiselt ning kasutab analüüsil lingitud loendus-sündmusandmeid.
Töö juhendajad on Allan Puur ja Martin Klesment. Oponendid on Norra Arktika Ülikooli professor Gunnar Thorvaldsen ja Cambridge'i Ülikooli lektor Alice Reid.
Doktoritöö täistekst on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.
Doktoritöö koosneb kolmest uuringust. Esimeses analüüsitakse imikusuremust ja seda mõjutavaid tegureid. Töös vaadeldakse imikusuremuse varieeruvust rahvastikurühmades, keskendudes demograafilistele, kultuurilistele ja sotsiaalmajanduslikele teguritele. Muuhulgas selgus, et imikusuremuse tase erines rahvastikurühmiti mitmekordselt. Vastsündinu riski surra esimese eluaasta jooksul suurendasid peres juba olemas olevate laste arv ja lapse sünd väljaspool abielu. Nimelt oli vallaslaste imikusuremuse risk pea kolm korda suurem kui abielus sündinud lastel.
Kolmas uurimus käsitles laste- ja täiskasvanusuremuse sotsiaalmajanduslikke ja rahvuserisusi. Huvitavaks leiuks võib pidada kõrgema haridustasemega seotud suremuseelise puudumist meestel, mis on ilmselt põhjustatud meeste ja naiste lahknevast tervisekäitumisest. Vastupidiselt ootusele ei osutunud baltisakslaste suremus eestlaste omast madalamaks.
Tegemist on Eestis esimese põhjalikuma uurimusega, mis käsitleb demograafilise ülemineku perioodi rahvastikuprotsesse (suremust) isikupõhiselt ning kasutab analüüsil lingitud loendus-sündmusandmeid.
Töö juhendajad on Allan Puur ja Martin Klesment. Oponendid on Norra Arktika Ülikooli professor Gunnar Thorvaldsen ja Cambridge'i Ülikooli lektor Alice Reid.
Doktoritöö täistekst on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.
Leen Rahnu kaitses doktoritöö
Eesti demograafia keskuse doktorant Leen Rahnu kaitses 6. juunil 2016 doktoritööd teemal „Partnership Dynamics in Second Half of the 20th Century: Evidence from Estonia and Other GGS Countries of Europe / Koosellumuse dünaamika 20. sajandi teisel poolel: tulemusi Eestist ja teistest GGS- Euroopa maadest“.
Töö koosneb neljast sündmusloolisest uurimusest, milles kasutati rahvusvahelise uuringu Generation and Gender Survey (GGS) andmeid. Töös vaadeldud Ida-Euroopa riikide kogemus võimaldas täpsustada koosellumust puudutavaid teoreetilisi seisukohti, mis seni on valdavalt tuginenud Lääne-Euroopa ainesele. Samuti aitas töö paremini mõista Eesti asendit kõnealuste arengumuutuste kontekstis.
Töös pöörati eraldi tähelepanu Eesti välis- ja põlisrahvastiku perekäitumise võrdlusele. "Nägime, et vanemates põlvkondades oli Eesti välispäritolu rahvastikule omasem alustada kooselu otseabieluga ja vabaabielus olles kiiremini abielluda, kuid nüüdseks on koosellumuses toimunud uuendused rahvastikurühmades juba ühtviisi levinud" sõnas Rahnu.
Toimunud on mitmed olulised muutused, sh abiellumuse vähenemine, vabaabielu enneolematult ulatuslik levik, lahutamuse kasv ja pereloome lükkumine hilisemasse vanusesse. “Pereprotsessides toimuvaid muutusi pole põhjust käsitleda sotsiaalse hälbena, pigem on oluline viia poliitikad demograafilise arengu suundusmustega vastavusse,“ osutas Leen töö laiemale ühiskondlikule tähendusele.
Doktoritöö juhendajad on Allan Puur ja Luule Sakkeus.
Kaitsmisnõukogu andis väitekirjale hinnangu cum laude.
Täistekst on kättesaadav Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.
Töö koosneb neljast sündmusloolisest uurimusest, milles kasutati rahvusvahelise uuringu Generation and Gender Survey (GGS) andmeid. Töös vaadeldud Ida-Euroopa riikide kogemus võimaldas täpsustada koosellumust puudutavaid teoreetilisi seisukohti, mis seni on valdavalt tuginenud Lääne-Euroopa ainesele. Samuti aitas töö paremini mõista Eesti asendit kõnealuste arengumuutuste kontekstis.
Töös pöörati eraldi tähelepanu Eesti välis- ja põlisrahvastiku perekäitumise võrdlusele. "Nägime, et vanemates põlvkondades oli Eesti välispäritolu rahvastikule omasem alustada kooselu otseabieluga ja vabaabielus olles kiiremini abielluda, kuid nüüdseks on koosellumuses toimunud uuendused rahvastikurühmades juba ühtviisi levinud" sõnas Rahnu.
Toimunud on mitmed olulised muutused, sh abiellumuse vähenemine, vabaabielu enneolematult ulatuslik levik, lahutamuse kasv ja pereloome lükkumine hilisemasse vanusesse. “Pereprotsessides toimuvaid muutusi pole põhjust käsitleda sotsiaalse hälbena, pigem on oluline viia poliitikad demograafilise arengu suundusmustega vastavusse,“ osutas Leen töö laiemale ühiskondlikule tähendusele.
Doktoritöö juhendajad on Allan Puur ja Luule Sakkeus.
Kaitsmisnõukogu andis väitekirjale hinnangu cum laude.
Täistekst on kättesaadav Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.