Rahvastikuteaduse kujunemislugu Eestis ulatub 19. sajandisse, mil Tartu ülikoolis kaitsti mitmed doktoritööd statistilise ainese alusel Eesti erinevate piirkondade rahvastikumuutuste kohta, mida tol ajal liigitati biostaatika valdkonda. Tartu ülikoolis 1870. aastatel tegutses lühemat aega professorina Wilhelm Lexis, kellelt pärineb vanuspüramiidist veidi vähem tuntud, kuid rahvastikuteadlaste poolt tänaseni kasutatav analüüsivahend Lexise diagramm. Sõdadevahelisel ajal oli süstemaatiline demograafiaalane analüüsitegevus koondunud Riigi Statistika Keskbüroosse. Büroo jälgis kõigi peamiste rahvastikuprotsesside kulgu ja võrdles Eestit teiste Euroopa riikidega. Muu hulgas valmis ka esimene Eesti kohta koostatud rahvastikuprognoos.
Pole liialdus öelda, et omariikluse kaotamine katkestas ka tegelemise rahvastikuküsimustega. Selle aluseks olev statistika salastati aastakümneteks. Nii sai rahvastikuteadus Nõukogude Eestis areneda peamiselt eriharude (ajaloodemograafia) või külgnevate distsipliinide (rahvastikugeograafia, epidemioloogia, tööjõuressursside plaanimine) kaudu.
Pole liialdus öelda, et omariikluse kaotamine katkestas ka tegelemise rahvastikuküsimustega. Selle aluseks olev statistika salastati aastakümneteks. Nii sai rahvastikuteadus Nõukogude Eestis areneda peamiselt eriharude (ajaloodemograafia) või külgnevate distsipliinide (rahvastikugeograafia, epidemioloogia, tööjõuressursside plaanimine) kaudu.
Uus algus
Nüüdisaegsetele rahvastiku-uuringutele Eestis panid 1980. aastatel aluse noored sotsiaal- ja majandusteadlased, kes korraldasid ettekandekoosolekuid, et käsitleda teemasid, mida Eestis polnud varem uuritud.
Rahvastiku-uuringud olid NSV Liidus Stalini ajast kuni 1960. aastateni keelatud. Sulaperioodil sai rahvastikualase erihariduse omandada Moskva Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna spetsialiseerumisharus. Demograafia valdkonna teaduskeskused töötasid vaid Moskvas, Kiievis ja Riias. 1970. aastatel said Moskva ülikoolist rahvastikualased alusteadmised ka üksikud Eestis pärit üliõpilased, nende hulgas Kalev Katus. Tema eestvedamisel loodi 1980. aastatel Noorte majandusteadlaste klubisse rahvastikusektsioon.
Rahvastiku-uuringud olid NSV Liidus Stalini ajast kuni 1960. aastateni keelatud. Sulaperioodil sai rahvastikualase erihariduse omandada Moskva Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna spetsialiseerumisharus. Demograafia valdkonna teaduskeskused töötasid vaid Moskvas, Kiievis ja Riias. 1970. aastatel said Moskva ülikoolist rahvastikualased alusteadmised ka üksikud Eestis pärit üliõpilased, nende hulgas Kalev Katus. Tema eestvedamisel loodi 1980. aastatel Noorte majandusteadlaste klubisse rahvastikusektsioon.
1986. aastal moodustati NSVL Sotsioloogia Assotsiatsiooni Balti osakonna juurde demograafia sektsioon. Seda sündmust võibki pidada Eesti demograafiauuringute ametlikuks alguseks. (Pildil Kalev Katuse kiri töö sisuliseks käivitamiseks.)
Uute võimaluste lisandudes otsustasid Demograafia sektsiooni liikmed kolm aastat hiljem luua iseseisva akadeemilise ühenduse Eesti Demograafia Assotsiatsioon (EDA).
EDA üldkogu protokolliga 20. märtsist 1989 kiideti heaks Eesti Demograafia Assotsiatsiooni põhikiri. Põhikirja järgi oli EDA-l õigus luua talle alluvaid, sh iseseisva põhikirja alusel tegutsevaid teaduskollektiive, õppe- ja muid asutusi. Sellega oli EDA saanud ametliku tunnustuse.
Juriidiliselt registreeriti EDA ENSV Töö- ja Sotsiaalküsimuste Komitee Kolleegiumi otsusega 5. mail 1989. EV Valitsuse 10. mai 1990 määrusega nr 91 kanti EDA Eesti Vabariiklikku ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide registrisse (reg nr 01025503).
Piltidel neli dokumenti ajavahemikust 23. jaanuar 1989 kuni 20. juuni 1989, mis kirjeldavad EDA loomise ametlikku kulgu:
Uute võimaluste lisandudes otsustasid Demograafia sektsiooni liikmed kolm aastat hiljem luua iseseisva akadeemilise ühenduse Eesti Demograafia Assotsiatsioon (EDA).
EDA üldkogu protokolliga 20. märtsist 1989 kiideti heaks Eesti Demograafia Assotsiatsiooni põhikiri. Põhikirja järgi oli EDA-l õigus luua talle alluvaid, sh iseseisva põhikirja alusel tegutsevaid teaduskollektiive, õppe- ja muid asutusi. Sellega oli EDA saanud ametliku tunnustuse.
Juriidiliselt registreeriti EDA ENSV Töö- ja Sotsiaalküsimuste Komitee Kolleegiumi otsusega 5. mail 1989. EV Valitsuse 10. mai 1990 määrusega nr 91 kanti EDA Eesti Vabariiklikku ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide registrisse (reg nr 01025503).
Piltidel neli dokumenti ajavahemikust 23. jaanuar 1989 kuni 20. juuni 1989, mis kirjeldavad EDA loomise ametlikku kulgu:
Tollest ajast kuni tänase päevani, kolmkümmend aastat ilma vaheaegadeta, on EDA viinud läbi ettekandekoosolekuid demograafia ja sellega seonduvate küsimuste arutamiseks. EDA roll oli ja on pakkuda kokkusaamise ja mõttevahetuse paika rahvastikuainesega tegelevatele või sellest huvitatud inimestele, olenemata erialasest taustast või töökohast. Nii leiab EDA ürituste püsiosalejate seast lisaks demograafidele geograafe, ajaloolasi, sotsiolooge, arsti- ja majandusteadlasi, aga ka ajakirjanikke ja riigiametnikke. Vaadake väljavõtteid külalisteraamatust:
Kandidaaditöö kaitsmise järel oli Kalev Katuse eesmärk moodustada demograafia uurimisrühm. Võimalus avanes tollase Tallinna Polütehnilise Instituudi linnauurimise labori juures. Uurimisrühmaga liitusid Luule Sakkeus, Allan Puur ja Andres Vikat. Tallinna probleemide kõrval töötati ka Eesti rahvastikuarengu üldisemate küsimustega. Linnalabori demograafia töörühmast kasvas välja teadusrühmitus, kes asutas 21. juunil 1989 EDA juurde Eesti Kõrgkoolidevahelise Demouuringute Keskuse (EKDK). Keskus jätkas linnalabori ajast alguse saanud rahvastikualaste publikatsioonide väljaandmist, mis jagunesid viieks sarjaks: A: Rakendustööd, B: Teadustööd, C: Rahvastikustatistika, D: Monograafiad ja E: Dissertatsioonid. Alates 1983. aastast on sarjades ilmunud kokku üle 140 publikatsiooni. Viimase kümnekonna aasta jooksul on sarjas avaldamist asendanud rahvusvahelised teadusajakirjad.
Areng
Kui 1980. aastate lõpus pidas EDA oma töös kõige olulisemaks demograafia valdkonna uurijate omavahelist võrgustumist, siis taasiseseisvunud Eestis seisis rahvastiku-uurijatel ees töö mitmel rindel korraga. Tarvis oli panustada ühiskonna ja riigi praktiliste ülesannete lahendamisse ning samal ajal lülituda Euroopa rahvastikualasesse ühistegevusse.
Sillaks nõukogude ja lääne teadlaskonna vahel oli Heldur Palli (1928–2003), eesti esimene ajaloodemograaf ja perekonnaloo taaste meetodite rakendaja, keda lääne uurijad tunnustasid juba NSV Liidu ajal.
Ajaloodemograafia suunda arendavad täna Eestis edasi Martin Klesment, Margus Maiste, Kersti Lust ja Hannaliis Jaadla Allan Puuri ning Jaak Valge juhendamisel.
Taasiseseisvumise eel oli Eesti kõige põletavam rahvastikuprobleem ligi pool sajandit kestnud kontrollimatu sisseränne, mis ähvardas jätta eestlased oma kodumaal vähemusrahvaks. EDA ja EKDK korraldasid 1988. aastal rändeprobleeme käsitleva konverentsi, mille ettekandeid ja tulemusi kajastas kogumik „Podhodõ k upravleniju migratsionnõm razvitiem“.
1989. aastal korraldati Tallinnas rahvusvaheline rahvastikupoliitika ekspertseminar, kus arutati Eesti perepoliitika võimalike suundade ja meetmete üle.
1990. aastal toimus esimene Eesti-Soome demograafiaseminar Tallinnas.
1991. aastal, vaevalt nädal pärast taasiseseisvumist, toimus teine Eesti-Soome demograafiaseminar Helsingis, mida korraldas Väestoliitto.
1991. aastal toimus Eesti-Rootsi rahvastikuseminar Viljandis.
Piltidel Stockholmi Ülikooli Demograafia Instituudi direktor Jan Hoem 1991. aastal Eesti-Rootsi rahvastikuseminaril Viljandis ning Viljandi hotelli interjöör tollest üritusest. Jan Hoem ning Eesti demograafia 30. juubeli peaesineja James Vaupel asutasid 1996. aastal Max Plancki Demograafiainstituudi, millest on kujunenud Eesti demograafiauuringute üks olulisem teaduspartner. Kolmandal pildil Väestoliitto esimees Joukko Hulkko 1989. aastal rahvastikupoliitika eskpertseminaril.
1989. aastal korraldati Tallinnas rahvusvaheline rahvastikupoliitika ekspertseminar, kus arutati Eesti perepoliitika võimalike suundade ja meetmete üle.
1990. aastal toimus esimene Eesti-Soome demograafiaseminar Tallinnas.
1991. aastal, vaevalt nädal pärast taasiseseisvumist, toimus teine Eesti-Soome demograafiaseminar Helsingis, mida korraldas Väestoliitto.
1991. aastal toimus Eesti-Rootsi rahvastikuseminar Viljandis.
Piltidel Stockholmi Ülikooli Demograafia Instituudi direktor Jan Hoem 1991. aastal Eesti-Rootsi rahvastikuseminaril Viljandis ning Viljandi hotelli interjöör tollest üritusest. Jan Hoem ning Eesti demograafia 30. juubeli peaesineja James Vaupel asutasid 1996. aastal Max Plancki Demograafiainstituudi, millest on kujunenud Eesti demograafiauuringute üks olulisem teaduspartner. Kolmandal pildil Väestoliitto esimees Joukko Hulkko 1989. aastal rahvastikupoliitika eskpertseminaril.
1993. aastal toimus Baltimaade statistikute seminar Laulasmaal, mida aitasid korraldada ka EDA ja EKDK. Seminaril pidas ettekande ka ÜRO Statistikaameti rahvastiku osakonna juht Kottai S. Gnanasekaran. (Pildil Laulasmaa seminarist osavõtjad, teises reas paremalt kolmas K. S. Gnanasekaran istumas Luule Sakkeuse ja Kalev Katuse vahel.)
Soome Väestoliitto koos Alli Paasikivi Fondiga kuulutasid välja eestlastele ja ungarlastele stipendiumifondi stažeerimiseks Väestoliitto rahvastiku-uuringute instituudis. Paljudele Eesti rahvastiku-uurijatele, aga ka mitme teise eriala inimestele oli see esmakordne võimalus luua kontakte ja kasutada Läänes välja antud erialakirjandust, mis Eesti teadusraamatukogudes praktiliselt puudus.
Eesti rahvastikuteaduse tugev vundament toetub Soome Väestoliitto kõrval ka USA Michigani Ülikooli koostööpartnerite Barbara Andersoni ja Brian Silveri huvile ja panusele. Tänu neile jõudis 1991. aastal Eestisse tollal erakordselt võimas personaalarvuti, mis oli suuteline töötlema Eesti 1979. ja 1989. aasta rahvaloenduste tervikandmestikke. Koostöö Andersoni ja Silveriga kestis aastaid ning eesti-ameerika ühisartiklid ilmusid demograafia tippajakirjades nagu Demography ja Population Index. (Piltidel Barbara Anderson ja Andres Vikat ning Kalev Katus ja Brian Silver.)
Eesti rahvastikuteaduse tugev vundament toetub Soome Väestoliitto kõrval ka USA Michigani Ülikooli koostööpartnerite Barbara Andersoni ja Brian Silveri huvile ja panusele. Tänu neile jõudis 1991. aastal Eestisse tollal erakordselt võimas personaalarvuti, mis oli suuteline töötlema Eesti 1979. ja 1989. aasta rahvaloenduste tervikandmestikke. Koostöö Andersoni ja Silveriga kestis aastaid ning eesti-ameerika ühisartiklid ilmusid demograafia tippajakirjades nagu Demography ja Population Index. (Piltidel Barbara Anderson ja Andres Vikat ning Kalev Katus ja Brian Silver.)
Brian Silver kirjutas Facebook-s 23. märtsil 2016: "Lugu sellest, kuidas ma vuntsid sain. Olin 1992. aasta jaanuaris uurimislähetusel Tallinnas. Hotellis, kus ma elasin, olid radikad vaevu leiged ning sooja vett polnud üldse. (Pärast NSVL lagunemist katkestas Venemaa naftatarned, mida Eesti vajas soojuselektrijaamade tööks, ning nafta ja naftatoodetele olid Eestis kehtestatud ranged limiidid.) Seetõttu pesin ennast jääkülma veega ja habe oli juba mitu päeva ajamata.
Siis, ühel hommikul, kui olin oma toast just töökoosolekule startimas, lihtsalt juhuslikult keerasin vannitoas kraani ja ... mis ma nägin! Kraanist tuli kuuma vett!!! (Soomest oli saabunud tanker, ilmselt sellest teatati ka meedias, kuid mina seda muidugi ei kuulnud.)
Hüppasin kiirest duši alla ja ajasin habeme ära, et siis tööle tormata. Kui kontorisse astusin, märkis keegi, et näe, Brianil on vuntsid ja need sobivad talle nagu valatud. Sain aru, et olin kiiruga unustanud oma ninaalust raseerida. Pärast sellist toredat komplimenti otsustasin, et jätan vähemalt natukeseks uued vuntsid alles. Kui Ameerikasse tagasi jõudsin, kiitis ka abikaasa minu muutuse heaks ning kolleegida arvates olin endale saanud eurooplase imago."
Luule Sakkeus meenutab: "1989. aasta rahvaloenduse esimeste sagedustabelite tegemiseks olid Barbara Anderson ja Brian Silver Ameerikast kohale tarninud arvuti – tegelikult siis esimese laptop-i, mis nägi välja nagu kohver.
Barbara ja Brian arvutasid välja, et rahvaloenduse 1, 56 miljoni isiku ja 55 tunnuse andmete pealt SPSS-s esimeste sagedusjaotuste arvutamiseks kulub arvutil täpselt kolm ööpäeva. Ameeriklased jätsid masina tööle ja sõitsid ise Riiga Läti demograafidega kohtuma. Jõudnud tagasi, nägid nad, et arvuti oli kenasti töö lõpetanud, kuid soojaotusi oli kahe asemel tekkinud kaheksa.
Nii see lõppkokkuvõttes siiski ei jäänud. Viga andmete sisselugemisel sai parandatud."
Eestikeelse rahvastikuterminoloogia korrastamiseks ja kujundamiseks kutsus EDA kokku eesti erinevate valdkondade teadlaste töörühma, kes pärast kaks aastat kestnud tööd avaldas 1993. aastal Mitmekeelse demograafiasõnastiku. Sõnastikust, mida emakeelse oskussõnavara allikana võib soovitada üliõpilastele ja toimetajatele, leiab ka rahvastikuteaduse põhimõistete seletuse ning eesti-inglise vastete nimistu.
Rahvastikuteaduse ülikooliõppega sidumiseks asutati 1994. aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolis (TPÜ) demograafia õppetool, mis pakkus valikut rahvastikukursusi nii oma ülikooli kui teiste kõrgkoolide üliõpilastele. (Pildil TPÜ riigiteaduste eriala esimesed õppejõud ja üliõpilased, kes alustasid õppetööd 1994. aastal Euroopa Liidu rahvusvahelise Tempus projekti raames.)
TPÜ Nõukogu kinnitas 1998. aastal Eesti Demograafia Instituudi (EDI) põhikirja ning tollase teadus- ja arenduskorralduse raamistikus registreeriti EDI teadus- ja arendusasutuste registris.
EDI võttis järk-järgult üle seni EDA ja EKDK kanda olnud ülesandeid.
(Pildil rektor Mait Arvisto kiri haridusministrile.)
EDI võttis järk-järgult üle seni EDA ja EKDK kanda olnud ülesandeid.
(Pildil rektor Mait Arvisto kiri haridusministrile.)
1990. aastaid iseloomustab personaalarvutite kasutuselevõtt ja digitaliseeritud andmepankade arendamine. Eesti rahvastikuteadlaste jaoks tähendas see koostööd ÜRO Statistikaameti, Euroopa Rahvastikuobservatooriumi, USA Rahvaloendusbüroo, Max Planck Demograafiainstituudi ja teiste rahvastikuandmeid rahvusvaheliselt koondavate ja harmoniseerivate üksustega. Töö individuaalandmetega muutus sotsiaalteadlase õppekorralduse osaks. Georg Sootla Tempuse projekti toel ja Toomas Mölder CIESIN võrgustikust (Center for International Earth Science Informaton Network) organiseerisid 1995. aastal TPÜ-sse esimese sotsiaalteadlaste arvutiklassi. (Pildil sotsiaalteadlaste arvutiklassi avamine, vasakult teine Georg Sootla, paremal Toomas Mölder.)
EDA on läbi aastate tegelenud rahvastikualase teabekogu väljaarendamisega. Algusaastatel hangiti võõrkeelsed erialaajakirjad, monograafiad ja metoodilised materjalid peamiselt isiklike kontaktide kaudu, publikatsioone vahetades või saades need lihtsalt annetusena. Nii sõideti ka 1999. aastal Euroopa Rahvastikukonverentsile (EPC) Haagi suurte raamatupakkidega ja tuldi tagasi veel suurematega.
EPC Haagis oli ka esimene rahvusvaheline konverents, kus Eestist esinesid ettekandega mitte ainult teadurid vaid ka demograafia eriala kraadiõppurid. (Pildil EKDK sarja kogumiku sisukord. Kogumikus avaldati 1999. aasta Euroopa Rahvastikukonverentsi ettekannete täistekstid.)
EPC Haagis oli ka esimene rahvusvaheline konverents, kus Eestist esinesid ettekandega mitte ainult teadurid vaid ka demograafia eriala kraadiõppurid. (Pildil EKDK sarja kogumiku sisukord. Kogumikus avaldati 1999. aasta Euroopa Rahvastikukonverentsi ettekannete täistekstid.)
Haagis EPC konverentsil paistis Eesti delegatsioon silma veel teiselgi moel. Eestlased korraldasid oma hotellis vastuvõtu nimetusega „Eesti päev“, et ametliku konverentsi programmi kõrval mitteformaalses õhustikus suhelda, kontakte kinnitada ja koostööplaane arutada. Vastuvõttu austas teiste seas ka ÜRO Euroopa majanduskomisjoni rahvastiku osakonna juht Miroslav Macura (vasakul) ja Šveitsi Statistikaameti juht Werner Haug (paremal).
Rahvastikualase teabekogu kõige unikaalsema osa moodustab Kalev Katuse eestvedamisel loodud rahvastikualase Estica kollektsioon, mis lisaks publitseeritud materjalile sisaldab mitmekülgset dokumendipärandit, sh loendus-, sündmus- ja küsitlusstatistilisi registreerimislehti ning muid isikuandmelisi formulare nagu passid, tööraamatud, koolitunnistused, samuti nende dokumentide täitmisjuhendeid, klassifikaatoreid, käsiraamatuid, metoodikakirjeldusi jms. Asta Põldma meenutab: „Asutused ja raamatukogud viskasid ju regulaarselt pabereid ära, sest ruumid ei võimaldanud kõike säilitada. Meie kappasime Katusega mööda institutsioone ja antikvariaate ning kogusime kokku kõike, mis silma hakkas. See oli selline hobikorras tehtav pidev töö, mis andis hea tulemuse.“ Tänaseks on kogus suur hulk haruldast Eesti-ainelist materjali.
Koostöös Riigikantseleiga algatas EDA 1993. aastal Rahvastiku- ja Sotsiaalstatistika Valitsuskomisjoni (hiljem Isikuandmenõukogu) tegevuse, mille eesmärk oli välja töötada Eestile sobiva tervikliku isikuandmekorralduse põhimõtted. Valitsuse korraldusega määrati komisjoni eksperdid ja vastutatavad ministrid, kelle haldusalas peamised isikuandmetega tegelevad riigiasutused asusid. (Pildil Vabariigi Valitsuse korraldus komisjoni moodustamise kohta.)
Rahvastikuteadlastele oli heaks koostööpartneriks Statistikaameti pikaaegne asedirektor Lembit Tepp (1930–2008), kes muu hulgas päästis, Moskvast saabunud korraldusi eirates, hävitamisest Eesti 1959. ja 1970. aasta rahvaloenduse loenduslehtede kollektsioonid. Tänu algmaterjali säilimisele oli võimalik nende oluliste materjalide toomine teaduskäibesse. (TLÜ Eesti demograafia keskus on tänaseks lõpetamas 1959. aasta loenduse digiteerimist, mis on kestnud üle kümne aasta.)
EKDK teaduritel õnnestus koostöös Lembit Tepiga Moskvast tagasi tuua 1979. ja 1989. aasta rahvaloenduse ning 1985. aasta mikroloenduse andmetega magnetlindid. Tallinnas viis Toomas Mölder need suurarvutitega töötlemiseks mõeldud lindid personaalarvutil töödeldavale kujule. Need andmestikud moodustasid aluse Eesti rahvastikustatistika ühtlusarvutuste programmi teostamisel, mille eesmärk oli nõukogude perioodi rahvastikuandmete harmoniseerimine ja kättesaadavaks muutmine. Programmi raames koostati ja avaldati viieteistkümne maakonna rahvastiku ühtlusarvutatud sündmus- ja loendusstatistika ajavahemiku 1965–1990 kohta.
Rahvastikuteadlaste oluliseks saavutuseks on olnud riigiesinduslike sündmuslooliste küsitlusuuringute algatamine Eestis. Eesti osales Euroopa Pere- ja Sündimusuuringus (1991–2000) ning selle jätkuprogrammis (Generations and Gender Programme, 2000–2008). Ülekaalukas osa Eesti nüüdisaegse sündimus- ja perearengu kohta käivatest teadmistest pärinevad nendest kahest uuringust. Nimetatud uuringd andsid ka tõuke sündmusloolise meetodi laiemale rakendamisele Statistikaameti läbi viidud riigiuuringutes. Osalemine ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni koordineeritud rahvastikuvananemisele suunatud uurimisprogrammis ning selle käigus koostatud monograafia „Rahvastikuvananemine Eestis“ tõid Kalev Katuse juhitud uurimisrühmale 2000. aastal riigi teaduspreemia sotsiaalteaduse valdkonnas.
Kui Andres Vikat kaitses esimese demograafiaalase doktoritöö 1994. aastal Helsingi Ülikoolis (Family formation in Estonia) ning Hill Kulu 1997. aastal samuti Helsingi Ülikoolis (Eestlaste tagasiränne 1940–1989. Lääne-Siberist pärit eestlaste näitel), siis aastal 2000 kaitsti esimesed demograafiaalased doktoritööd Eestis: Luule Sakkeus teemal „Rahvastikuränne Eestis“ ja Allan Puur teemal „Rahvastiku majandustegevus Eestis“. Asta Põldma omandas teadusmagistri kraadi uurimistööga „Rahvastikumõjune poliitika Eestis“. (Esimesel pildil paremalt vasakule: Mati Rahu, Zdenek Pavlik (Tšehhi), Ott Kurs, Heldur Palli, Kalev Katus, Asta Põldma. Teisel pildil doktorite promoveerimine TPÜ-s, esimeses reas vasakult Luule Sakkeus ja Allan Puur.)
EDA ja EKDK tegevuse järjepidev suund on olnud rahvastikualaste teadmiste ja oskuste levitamine ja populariseerimine. Lisaks eespool nimetatud sarjadele ning esinemistele meedias päevakajalistel teemadel on aastate jooksul ilmunud artikleid ajakirjades Horisont ja Akadeemia, koos partneritega on tehtud kaastööd Riigikogu toimetistele ja koostatud tugimaterjale gümnaasiumiõpetajatele. Korraldatud on põhjalikke seminare Riigikogu liikmetele ja riigiametnikele, maakondade ja omavalitsuste arendusspetsialistidele, ajakirjanikele jt sihtgruppidele.
2000. aastate alguseks oli jõutud tasemele, mis lubas Eestis rahvastikuteaduse arendamisel omandatud kogemusi teistele jagama hakata. Esimest suuremat rahvusvahelist teadmussiirde projekti Change and continuity of demographic development: Comparative study of Baltic and South-Caucasian Countries juhtisid Eesti ja Gruusia rahvastiku-uuringute keskused ning kaasa lõid teiste Balti ja Taga-Kaukaasia riikide teadlased ja rahvastikustatistikud.
Saatus tõi Eesti rahvastikteaduse arenguloosse ootamatu ja kurva pöörde 7. juunil 2008 Põhjamaade Demograafia Sümpoosiumil Helsingis, millel peetud ettekanne „Fertility development in the Baltic countries since 1990: a transformation in the context of long-term trends“ jäi Kalev Katusel lõpetamata. Igaveseks.
Rahvastikuteadlaste uueks eestvedajaks sai Luule Sakkeus, kes püüdis säilitada varasemaid arengujooni, kuid ära kasutada ka uusi võimalusi. Viimasel kümnendil on suurenenud kõrgetasemeliste publikatsioonide arv, mille peegelduseks on muuhulgas aasta-aastalt suurenev viitamiste arv. EDI teadustulemusi on kasutatud mitme riikliku strateegiadokumendi koostamisel, nagu näiteks "Peretoetuste, teenuste ja vanemapuhkuste roheline raamat" (2015). Alates 2012. aastast on TLÜ Eesti demograafia keskus kaasatud rahvastikuinstituutide koostöövõrgustiku Population Europe tegevusse.
EDI eestvedamisel liitus Eesti 2010. aastal rahvusvahelise vananemisuuringuga SHARE (Survey of Health, Ageing and Retirement in Europe). Tänaseks on Eestis läbi viidud uuringu kolm paneelilainet, mis võimaldavad käsitleda vananemisprotsessi kulgu longituudselt ja võrreldavalt ligi 20 Euroopa riigiga. SHARE Eesti kahe esimese laine tulemused võtab kokku 2016. aastal ilmunud eestikeelne kogumik „Pilk hallile alale“.
SHARE järgmine, 7. laine (Eesti jaoks 4. laine, 2017–2018), mis sisaldab ühekordset tagasivaatelist eluteeuuringit, looks järjepidevuse eelmistel kümnenditel kogutud eluteeuuringutele ning võimaldaks avada Eesti eripärade põhjuslikke tagamaid vananemisprotsessis. (Pildil kogumiku „Pilk hallile alale“ toimetajad Luule Sakkeus ja Lauri Leppik.)
SHARE järgmine, 7. laine (Eesti jaoks 4. laine, 2017–2018), mis sisaldab ühekordset tagasivaatelist eluteeuuringit, looks järjepidevuse eelmistel kümnenditel kogutud eluteeuuringutele ning võimaldaks avada Eesti eripärade põhjuslikke tagamaid vananemisprotsessis. (Pildil kogumiku „Pilk hallile alale“ toimetajad Luule Sakkeus ja Lauri Leppik.)
Aastast 2013 on EDI osalenud Euroopa Liidu 7. Raamprogrammi projektis Families and Societies, mis keskendub nüüdisaegse sündimus- ja perearengu võrdlevale käsitlusele Euroopas.
EDI teadurid osalesid aastatel 2010–2013 töörühmas, kelle ülesanne oli ette valmistada registripõhise loenduse esmane metoodika (REGREL).
Selle töö tulemusi kasutab Statistikaamet 2020. aasta loenduse ettevalmistamisel.
Taristuprojekti TAP8-6 toel on EDI-l õnnestunud varustada 1989. aasta rahvaloenduse kirjetest ligikaudu 95% isikukoodidega, mis võimaldab käsitleda Eestis aset leidnud rahvastiku- ja ühiskonnamuutusi isikupõhiselt järjepidevana alates iseseisvumise taastamise eelõhtust. Koostöös Tartu Ülikooli ja Statistikaametiga on lõpetamisel 1989. aasta loenduskirjetele geokoodide lisamine, mis teeb võimalikuks selle andmestiku detailse ruumilise analüüsi. Loodame, et jätkuvad ka Eesti teaduse teekaardiobjekti „Infotehnoloogiline mobiilsusobservatoorium“ arendustööd, mille kaugem eesmärk on Põhjamaadega sarnaneva registriandmetel põhineva analüüsivõimekuse väljaarendamine Eestis.
Selle töö tulemusi kasutab Statistikaamet 2020. aasta loenduse ettevalmistamisel.
Taristuprojekti TAP8-6 toel on EDI-l õnnestunud varustada 1989. aasta rahvaloenduse kirjetest ligikaudu 95% isikukoodidega, mis võimaldab käsitleda Eestis aset leidnud rahvastiku- ja ühiskonnamuutusi isikupõhiselt järjepidevana alates iseseisvumise taastamise eelõhtust. Koostöös Tartu Ülikooli ja Statistikaametiga on lõpetamisel 1989. aasta loenduskirjetele geokoodide lisamine, mis teeb võimalikuks selle andmestiku detailse ruumilise analüüsi. Loodame, et jätkuvad ka Eesti teaduse teekaardiobjekti „Infotehnoloogiline mobiilsusobservatoorium“ arendustööd, mille kaugem eesmärk on Põhjamaadega sarnaneva registriandmetel põhineva analüüsivõimekuse väljaarendamine Eestis.
Teise taristuprojekti (TAP17-5) raames on läinud korda digiteerida Eesti sõjaeelne perekirjade kollektsioon aastatest 1926–1949, mille kohta võib öelda, et tegemist on paberkandjal peetud rahvastikuregistriga. Kogu 1,2 miljoni isikulehega annab isikupõhise sissevaate Eesti rahvastikuarengusse 20. sajandi esimesel poolel, mille sees on ka II maailmasõja aastad. Siseministeerium on lõpule viimase digiteeritud materjali liidendamist rahvastikuregistri infosüsteemiga.
Nende arenduste kaudu avanevad võimalused on unikaalsed, mille teaduskasutus, sealhulgas erialade koostöö, seisab alles ees.
(Pildil perekirja näide (Teder, 1939).)
Nende arenduste kaudu avanevad võimalused on unikaalsed, mille teaduskasutus, sealhulgas erialade koostöö, seisab alles ees.
(Pildil perekirja näide (Teder, 1939).)
Juurde on tulnud doktorikraadiga rahvastikuteadlasi. 2010. aastal kaitses doktoritööd Martin Klesment (Eesti sündimusareng XX sajandi teisel poolel: majanduslik taust ja selle mõju, juhendajad Allan Puur ja Jaak Valge) ja 2015. aastal Peeter Värnik (Välispõhjustest tingitud suremus Euroopa riikides: trendid, sotsiaaldemograafilised faktorid ja mõõtmisprobleemid, juhendajad Luule Sakkeus ja prof Ian Rockett). (Pildil Peeter Värnik vasakul ja Martin Klesment paremal.)
6. juunil 2016 kaitseb doktoritööd Leen Rahnu (Koosellumuse dünaamika 20. sajandi teisel poolel: tulemusi Eestist ja teistest GGS-i Euroopa maadest, juhendajad Luule Sakkeus ja Allan Puur).
(Pildil Leen Rahnu vasakul, Anne Herm keskel ja Liili Abuladze paremal.)
Loodame, et sügisel jõuavad kaitsmiseni Hannaliis Jaadla (Suremus Tartu luteriusulises elanikkonnas 19. sajandi lõpul, juhendajad Allan Puur ja Martin Klesment) ja Anne Herm (Elutingimused ja vanemaealiste ellujäämine, juhendajad Allan Puur ja Michel Poulain) ning järgnevatel aastatel Liili Abuladze (Muutuvad perevormid vanemaealises rahvastikus: Eesti võrdlevas kontekstis, juhendajad Martin Klesment ja prof Pearl Dykstra) ning Margus Maiste (Eesti rahvastiku arengusuundumused II maailmasõja mõjuperioodil, juhendajad Luule Sakkeus ja Allan Puur).
Alates 2010. aastast on Eesti demograafia keskuse doktorantidel olnud võimalus õppida aastasel kursusel Euroopa Demograafia Doktorikoolis (EDSD), mille teadusnõukogu liige keskus on.
(Pildil Hannaliis Jaadla, kes kuulus aastatel 2005–2015 naiste jalgpalli Eesti koondisesse.)
(Pildil Leen Rahnu vasakul, Anne Herm keskel ja Liili Abuladze paremal.)
Loodame, et sügisel jõuavad kaitsmiseni Hannaliis Jaadla (Suremus Tartu luteriusulises elanikkonnas 19. sajandi lõpul, juhendajad Allan Puur ja Martin Klesment) ja Anne Herm (Elutingimused ja vanemaealiste ellujäämine, juhendajad Allan Puur ja Michel Poulain) ning järgnevatel aastatel Liili Abuladze (Muutuvad perevormid vanemaealises rahvastikus: Eesti võrdlevas kontekstis, juhendajad Martin Klesment ja prof Pearl Dykstra) ning Margus Maiste (Eesti rahvastiku arengusuundumused II maailmasõja mõjuperioodil, juhendajad Luule Sakkeus ja Allan Puur).
Alates 2010. aastast on Eesti demograafia keskuse doktorantidel olnud võimalus õppida aastasel kursusel Euroopa Demograafia Doktorikoolis (EDSD), mille teadusnõukogu liige keskus on.
(Pildil Hannaliis Jaadla, kes kuulus aastatel 2005–2015 naiste jalgpalli Eesti koondisesse.)
Epiloog
Tallinna ülikooli 2015. aasta struktuurireformi käigus teadus- ja arendusasutus Eesti Demograafia Instituut likvideeriti. Instituudi töötajad asusid ametisse TLÜ Ühiskonnateaduste Instituudi Eesti demograafia keskuses. Vaatamata tegevusvormi muutusele pole muutunud üksuse missioon ja eesmärgid. Ehk kannab kõige paremini seda järjepidevust keskuse muutumatu inglisekeelne nimi – nii kunagine EKDK kui vahepealne EDI on endiselt tuntud kui Estonian Institute for Population Studies. Loodame, et keskusel on ka tulevikus oma roll Eesti rahvastiku enesetunnetuse kujundamisel.
Eestis rahvastikuteaduse viimase 30 aasta arengu aitasid elustada: Asta Põldma, Allan Puur, Luule Sakkeus. Vormistas: Tiina Tambaum.
