Kriisi mõju sündimusele
Mark Gortfelder
19.05.2020
Praeguse kriis võib sündimust mõjutada kolmel erineval viisil. Esiteks võib epidemioloogiline olukord panna inimesi muretsema enese ja oma laste tervise pärast. Vastus küsimusele, kas leviv viirus on ohtlik lastele ja sünnituseas olevatele inimestele on küll üksikute eranditega eitav, kuid mure võib teatud osa inimesi panna parem kartma kui kahetsema ning seetõttu planeeritud sünde edasi lükkama. Teiseks on püstitatud küsimus, kas koduspüsimise soovitus ja vajadus võib kaasa tuua sündimuse kasvu. Koduspüsimise mõju sündimusele on uuritud loodusõnnetustest tingitud eriolukordade puhul ning leitud on, et lühiajaliste eriolukordade puhul on tõepoolest teatud sündimuse kasvu üheksa kuud hiljem märgata. Pikema eriolukorra puhul aga, milleks kvalifitseerub ka Eestis ja mujal Euroopas sel kevadel kogetu, on mõju sündimusele miinusmärgiga.[1] Seda põhjusel, et lühiajalisi eriolukordi võidakse vaadata kui puhkust, siis pikaajalise eriolukorraga kaasneb stress, mitmesugused kohustused ning samuti eeldus, et olukorra normaliseerudes on vaja edasilükkunud ülesandeid suurema koormusega lahendada. Kolmandaks mõjutajaks on majanduskriis.
Majanduskriiside (mõõdetuna SKP languses, tööpuuduse tõusus, tarbijate kindlustunde languses) mõju sündimusele on uuritud palju.[2] Üldise kokkuvõttena saab tõdeda, et majandussurutis vähendab sündimust. Kuid mõju ise ei ole mõistagi igale rühmale identne, vaid sõltuv indiviidi soost, vanusest, haridustasemest ja ametivaldkonnast. Mõju ulatust määrab ka kriisi (suhteline) tõsidus ja pikkus. Käesoleva majanduskriisi kontekstis on tekkinud konsensus, et V-kujulist kriisi, elik kiirele langusele järgneb kiire tõus, ei tule. Seda nii jätkuvate piirangute kui omaalgatuslike käitumismuutuste mõjul, mis takistavad eraisikute ja ettevõtete tegevuse normaliseerumist. Oluline on ka teise ja võimalike järgmiste viiruslainete oht, mis teatud kitsendusi taaskord endaga kaasa toovad. Seega oma tõsiduselt ja pikkuselt tuleb praegune kriis pigem sarnane 2008. aastal alanud kriisile kui tavalisematele konjunktuurivõngetele. Kuid majanduskriisi mõju sündimusele määrab olulisel määral ka perepoliitika, mis võib negatiivset mõju vähendada või isegi ära hoida. Siinses blogipostituses tuleb vaatluse alla Eesti kogemus eelmise majandussurutise ajal ja selle seos Eesti perepoliitikaga. Samuti mõtiskletakse selle üle, et milliseks võib mõju kujuneda käesoleva surutise ajal ning kuidas sobituvad Vabariigi Valitsuses arutatud poliitikameetmed sündimuslanguse ärahoidmise sooviga.
Eestis viimase majandussurutise[3] ajal Eestis summaarne sündimuskordaja (joonis 1) hoopis veidi tõusis hoolimata surutise väga teravast iseloomust ning langes mõõdukalt alles siis, kui majandus hakkas taastuma ja lähenema kriisieelsele tasemele. Lätis seevastu langes sündimus kohe kriisi puhkedes ning seda järsult. Perepoliitika põhjusliku mõju kindlakstegemine on uurijatele keeruline, kuna riike kontrollrühma määrata ei saa. Kuna Eesti ja Läti rahvastikuareng on viimaste sajandite jooksul ühte sammu käinud ning ühte sammu käis ka konjunktuurikõver viimase majanduskriisi eel, ajal ja järel, siis võimaldab kahe riigi sündimustrendide erinevus püstitada teesi, et lahknemise põhjuseks on erinevused kahe riigi perepoliitikas.[4] Muidugi on seesugune kontrollrühma määramine ebatäiuslik, kuna kõikvõimalikke teiste tegurite mõju arvesse ei võeta. Näiteks ei tasu unustada, et kriis ise oli Lätis nii SKP languse kui töötuse tõusu osas tõsisem kui Eestis.
Joonis 1. Sündimuse summaarkordaja Eesti ja Lätis 1990–2018.
19.05.2020
Praeguse kriis võib sündimust mõjutada kolmel erineval viisil. Esiteks võib epidemioloogiline olukord panna inimesi muretsema enese ja oma laste tervise pärast. Vastus küsimusele, kas leviv viirus on ohtlik lastele ja sünnituseas olevatele inimestele on küll üksikute eranditega eitav, kuid mure võib teatud osa inimesi panna parem kartma kui kahetsema ning seetõttu planeeritud sünde edasi lükkama. Teiseks on püstitatud küsimus, kas koduspüsimise soovitus ja vajadus võib kaasa tuua sündimuse kasvu. Koduspüsimise mõju sündimusele on uuritud loodusõnnetustest tingitud eriolukordade puhul ning leitud on, et lühiajaliste eriolukordade puhul on tõepoolest teatud sündimuse kasvu üheksa kuud hiljem märgata. Pikema eriolukorra puhul aga, milleks kvalifitseerub ka Eestis ja mujal Euroopas sel kevadel kogetu, on mõju sündimusele miinusmärgiga.[1] Seda põhjusel, et lühiajalisi eriolukordi võidakse vaadata kui puhkust, siis pikaajalise eriolukorraga kaasneb stress, mitmesugused kohustused ning samuti eeldus, et olukorra normaliseerudes on vaja edasilükkunud ülesandeid suurema koormusega lahendada. Kolmandaks mõjutajaks on majanduskriis.
Majanduskriiside (mõõdetuna SKP languses, tööpuuduse tõusus, tarbijate kindlustunde languses) mõju sündimusele on uuritud palju.[2] Üldise kokkuvõttena saab tõdeda, et majandussurutis vähendab sündimust. Kuid mõju ise ei ole mõistagi igale rühmale identne, vaid sõltuv indiviidi soost, vanusest, haridustasemest ja ametivaldkonnast. Mõju ulatust määrab ka kriisi (suhteline) tõsidus ja pikkus. Käesoleva majanduskriisi kontekstis on tekkinud konsensus, et V-kujulist kriisi, elik kiirele langusele järgneb kiire tõus, ei tule. Seda nii jätkuvate piirangute kui omaalgatuslike käitumismuutuste mõjul, mis takistavad eraisikute ja ettevõtete tegevuse normaliseerumist. Oluline on ka teise ja võimalike järgmiste viiruslainete oht, mis teatud kitsendusi taaskord endaga kaasa toovad. Seega oma tõsiduselt ja pikkuselt tuleb praegune kriis pigem sarnane 2008. aastal alanud kriisile kui tavalisematele konjunktuurivõngetele. Kuid majanduskriisi mõju sündimusele määrab olulisel määral ka perepoliitika, mis võib negatiivset mõju vähendada või isegi ära hoida. Siinses blogipostituses tuleb vaatluse alla Eesti kogemus eelmise majandussurutise ajal ja selle seos Eesti perepoliitikaga. Samuti mõtiskletakse selle üle, et milliseks võib mõju kujuneda käesoleva surutise ajal ning kuidas sobituvad Vabariigi Valitsuses arutatud poliitikameetmed sündimuslanguse ärahoidmise sooviga.
Eestis viimase majandussurutise[3] ajal Eestis summaarne sündimuskordaja (joonis 1) hoopis veidi tõusis hoolimata surutise väga teravast iseloomust ning langes mõõdukalt alles siis, kui majandus hakkas taastuma ja lähenema kriisieelsele tasemele. Lätis seevastu langes sündimus kohe kriisi puhkedes ning seda järsult. Perepoliitika põhjusliku mõju kindlakstegemine on uurijatele keeruline, kuna riike kontrollrühma määrata ei saa. Kuna Eesti ja Läti rahvastikuareng on viimaste sajandite jooksul ühte sammu käinud ning ühte sammu käis ka konjunktuurikõver viimase majanduskriisi eel, ajal ja järel, siis võimaldab kahe riigi sündimustrendide erinevus püstitada teesi, et lahknemise põhjuseks on erinevused kahe riigi perepoliitikas.[4] Muidugi on seesugune kontrollrühma määramine ebatäiuslik, kuna kõikvõimalikke teiste tegurite mõju arvesse ei võeta. Näiteks ei tasu unustada, et kriis ise oli Lätis nii SKP languse kui töötuse tõusu osas tõsisem kui Eestis.
Joonis 1. Sündimuse summaarkordaja Eesti ja Lätis 1990–2018.
Perepoliitikad jagatakse tavaliselt kolmeks suuremaks rühmaks: rahalised otsetoetused, vanemapuhkused ja lastehoiuteenused. Lastehoiuteenuse osutamise osas on Eesti ja Läti mõlemad olnud väga edukad ehk valdav enamus väikelastest (3–6-aastastest 90%) käib lasteaias ning nii oli see ka kriisi ajal. Rahaliste otsetoetuste osas pakkusid mõlemad riigid kriisi aegu väikesi toetusi. Kuid Eestis oli toetuse suuruse erinevus esimese kahe ning järgnevate laste osas üsna suur (täpsemalt 3-kordne), samas kui Lätis olid vahed väikesed ning majanduskriisi tipul needki kärpemeetmetega kaotati kuni 2013. aasta lõpuni. Teisisõnu saadi kriisi ajal Lätis iga lapse eest 11 eurot, samas kui Eestis esimese ja teise lapse eest 19 ning kolmanda ja järgneva eest 57 eurot. Märksa olulisemaks kujunes kriisi tingimustes vanemahüvitis.
Eestis seati vanemahüvitis sisse alates 2004. aasta algusest, mida 2008. aasta alguseks oli mõningal määral muudetud. Lätis seati vanemahüvitis sisse alates 2008. aasta algusest. Vaadates taas joonist 1, siis näeme, et algne vanemahüvitise sisseseadmine Eestis võrreldes demograafiliselt ja sotsiaalmajanduslikult kõige lähedasema riigi sündimuse summaarkordaja trendiga muutust ei toonud. 2009. aastast tekkinud trendide lahusust ei saa samuti seletada vanemahüvitise sisseviimisega Lätis, vaid suure tõenäosusega vanemahüvitise omaduste erisusega kahe riigi vahel, mis majandussurutise kontekstis paljude jaoks oluliseks said.
Esiteks on Eestis vanemahüvitise asendusmäär 100% eelnevast palgast, samas kui Lätis oli asendusmäär toona 80%. Teiseks on Eestis vanemahüvitise saamise pikkus alates 2007. aastast olnud 18 kuud, Lätis aga 12 kuud (alates 2014. aastast on Lätis võimalik valida 12 kuu ja 60%-lise asendusmäära ning 18 kuu ja 43,75%-lise asendusmäära vahel). Kolmandaks on Eestis järjestikuste sündide kaitset tagav periood 30 kuud, kuid Lätis oli see enne 2014. aastat 24 kuud (nüüd 30 kuud). See meede lubab järjestikuste sündide puhul arvestada vanemahüvitist eelneva lapse sünnile eelnenud sissetuleku pealt, mitte kahe sünni vahelisel ajal saadud sissetuleku pealt. Viimase variandi puhul on hüvitise määr tihti madalam, kuna tööl käidud aeg on lühem. Neljandaks on järjestikuste sündide kaitse puhul oluline ka vanemahüvitise arvestamise periood, mille pealt keskmine sissetulek arvutatakse. Eestis oli see enne 2019. aasta septembrit lapse sünnile eelnenud kalendriaasta, Lätis on see aga tänini 12-kuuline periood, mis lõpeb kaks kuud enne seda kuud, mil laps sündis.
Eesti vanemahüvitis pakkus viimase majandussurutise ajal peredele võimaluse saada lisaks soovitud lapsele ka kõrgemat sissetulekut suure tööpuuduse ja palgakärbete ajajärgul. Nii näiteks pere, kuhu sündis laps 2009. aastal sai vanemahüvitist 2008. aasta sissetulekut arvesse võttes, mille esimeses pooles tööpuudus oli veel väga madal ja palgad tõusmas. 2010. aastal sündinud laste puhul langes arvestusperiood aga 2009. aastasse, mis sarnast sissetulekut toetavat efekti enamike inimeste puhul enam ei andnud. Kuid siin võis kasu olla järjestikuste sündide kaitsest, mis lubas kaks sündi 30 kuu jooksul saanud peredel oma kriisieelset keskmist sissetulekut nautida kauem. Äärmisel juhul võis 2009. aastal ja 2011. aastal lapsi saanud pere saada vanemahüvitist 2008. aasta keskmise sissetuleku pealt. Sellega ongi võimalik seletada, miks ei alanud sündimuse selgem langus Eestis enne 2012. aastat, mil ka järjestikuste sündide kaitse ei võimaldanud enam vanemahüvitist kriisieelse aja pealt arvestada.
Joonis 2. Sündimuse järjestuskordajad Eestis ja Lätis 1990–2018.
Eestis seati vanemahüvitis sisse alates 2004. aasta algusest, mida 2008. aasta alguseks oli mõningal määral muudetud. Lätis seati vanemahüvitis sisse alates 2008. aasta algusest. Vaadates taas joonist 1, siis näeme, et algne vanemahüvitise sisseseadmine Eestis võrreldes demograafiliselt ja sotsiaalmajanduslikult kõige lähedasema riigi sündimuse summaarkordaja trendiga muutust ei toonud. 2009. aastast tekkinud trendide lahusust ei saa samuti seletada vanemahüvitise sisseviimisega Lätis, vaid suure tõenäosusega vanemahüvitise omaduste erisusega kahe riigi vahel, mis majandussurutise kontekstis paljude jaoks oluliseks said.
Esiteks on Eestis vanemahüvitise asendusmäär 100% eelnevast palgast, samas kui Lätis oli asendusmäär toona 80%. Teiseks on Eestis vanemahüvitise saamise pikkus alates 2007. aastast olnud 18 kuud, Lätis aga 12 kuud (alates 2014. aastast on Lätis võimalik valida 12 kuu ja 60%-lise asendusmäära ning 18 kuu ja 43,75%-lise asendusmäära vahel). Kolmandaks on Eestis järjestikuste sündide kaitset tagav periood 30 kuud, kuid Lätis oli see enne 2014. aastat 24 kuud (nüüd 30 kuud). See meede lubab järjestikuste sündide puhul arvestada vanemahüvitist eelneva lapse sünnile eelnenud sissetuleku pealt, mitte kahe sünni vahelisel ajal saadud sissetuleku pealt. Viimase variandi puhul on hüvitise määr tihti madalam, kuna tööl käidud aeg on lühem. Neljandaks on järjestikuste sündide kaitse puhul oluline ka vanemahüvitise arvestamise periood, mille pealt keskmine sissetulek arvutatakse. Eestis oli see enne 2019. aasta septembrit lapse sünnile eelnenud kalendriaasta, Lätis on see aga tänini 12-kuuline periood, mis lõpeb kaks kuud enne seda kuud, mil laps sündis.
Eesti vanemahüvitis pakkus viimase majandussurutise ajal peredele võimaluse saada lisaks soovitud lapsele ka kõrgemat sissetulekut suure tööpuuduse ja palgakärbete ajajärgul. Nii näiteks pere, kuhu sündis laps 2009. aastal sai vanemahüvitist 2008. aasta sissetulekut arvesse võttes, mille esimeses pooles tööpuudus oli veel väga madal ja palgad tõusmas. 2010. aastal sündinud laste puhul langes arvestusperiood aga 2009. aastasse, mis sarnast sissetulekut toetavat efekti enamike inimeste puhul enam ei andnud. Kuid siin võis kasu olla järjestikuste sündide kaitsest, mis lubas kaks sündi 30 kuu jooksul saanud peredel oma kriisieelset keskmist sissetulekut nautida kauem. Äärmisel juhul võis 2009. aastal ja 2011. aastal lapsi saanud pere saada vanemahüvitist 2008. aasta keskmise sissetuleku pealt. Sellega ongi võimalik seletada, miks ei alanud sündimuse selgem langus Eestis enne 2012. aastat, mil ka järjestikuste sündide kaitse ei võimaldanud enam vanemahüvitist kriisieelse aja pealt arvestada.
Joonis 2. Sündimuse järjestuskordajad Eestis ja Lätis 1990–2018.
Detailsemat vaadet Eesti vanemahüvitise mõju kohta pakub joonis 2, kus on ära toodud Eesti ja Läti sündimuse järjestuskordajad. Näha on, et esimese lapse järjestuskordaja puhul on Eesti ja Läti trendijoon kriisi ajal pea identne – Eesti puhul on langus küll veidi vähem järsk. Kuid väga selged vahed joonistuvad välja teiste järjestuskordajate juures. Lätis toimus langus kohe kriisi algusest ka teise, kolmanda ja neljanda lapse sündimise osas, samas kui Eestis kordajad teise ja enamate laste puhul tipnesid 2010. aastal. Esimese lapse trendijoonte irdumine sellest pildist tuleneb suuresti tõsiasjast, et esimese lapse puhul ei ole muidugi olemas eelnevat last ja nii ei ole võimalik saada järjestikuste sündide toetust.
Kuid on ka teine põhjus. Nimelt on esimest last saavad inimesed keskmiselt nooremad kui teist ja enamat last saavad inimesed. Kuna noorte täiskasvanute seas on palgad madalamad, tööpuudus (ka majanduskasvu ajal) suurem ning töökarjäär heitlikuma iseloomuga, siis on ka protsentuaalselt vähem neid, kes vanemahüvitisega paremat sissetulekuallikat endale lubada saaksid. Nii on noortel inimestel majanduslikult targem lapsesaamisest hoiduda (seda edasi lükata) ning mõttekam otsida tööd näiteks kõrgema palgaga lähivälismaal, nagu see mäletatavasti Eestiski majandussurutise ajal toimus. Seda argumentatsiooni kinnitavad, kui eristame järjestuskordajate juures veel ema vanust, mille kohta käivad joonised 3-5.
Joonis 3. Esimese lapse järjestuskordaja vanuseti Eestis ja Lätis 1990–2018.
Kuid on ka teine põhjus. Nimelt on esimest last saavad inimesed keskmiselt nooremad kui teist ja enamat last saavad inimesed. Kuna noorte täiskasvanute seas on palgad madalamad, tööpuudus (ka majanduskasvu ajal) suurem ning töökarjäär heitlikuma iseloomuga, siis on ka protsentuaalselt vähem neid, kes vanemahüvitisega paremat sissetulekuallikat endale lubada saaksid. Nii on noortel inimestel majanduslikult targem lapsesaamisest hoiduda (seda edasi lükata) ning mõttekam otsida tööd näiteks kõrgema palgaga lähivälismaal, nagu see mäletatavasti Eestiski majandussurutise ajal toimus. Seda argumentatsiooni kinnitavad, kui eristame järjestuskordajate juures veel ema vanust, mille kohta käivad joonised 3-5.
Joonis 3. Esimese lapse järjestuskordaja vanuseti Eestis ja Lätis 1990–2018.
Joonisel 3, mis käib esimese lapse vanuskordajate kohta on näha, et 25-aastaste ja vanemate seas teatud erisus Eesti ja Läti trendijoontes majanduskriisi algul on olemas. Samas joonistel 4 ja 5 joonistub välja, et nooremate seas kahe riigi trendijooned sisuliselt ei eristu. Erisusi ei ole ka 45–49-aastaste seas, kuna selles vanusegrupis on palju viljakusprobleemidega naisi ja väheste sündide arvu tõttu kalendriaastas sündimuse variatiivsus suur. Märkimisväärne on ka see, et 2. lapse sünni puhul on näha suuremat lahknemist 25–34-aastaste naiste seas ning kolmanda lapse (ja ka neljanda puhul, mille kohta joonist toodud ei ole) 30–44-aastaste naiste seas.
Joonis 4. Teise lapse järjestuskordaja vanuseti Eestis ja Lätis 1990–2018.
Joonis 4. Teise lapse järjestuskordaja vanuseti Eestis ja Lätis 1990–2018.
Joonis 5. Kolmanda lapse järjestuskordaja vanuseti Eestis ja Lätis 1990–2018.
Kas saame eeldada, et samasugune trend ootab Eestit ka käesoleva majanduskriisi puhul ehk kriisi esimesed aastad ei too kaasa sündimuslangust vaid pigem ehk isegi väikese tõusu? Võrreldes eelmise kriisi ajaga on mõned asjad teistmoodi. Esiteks on oluliselt muutunud lapsesaamiseas (15–49-aastased) olevate naiste vanusjaotus. Kui 2009. aastal oli selles vanusevahemikus olevate naiste arv jaotunud üsna ühtlaselt, olles igas vanuses umbes 9000 naise ümber, siis 2020. aastaks on olukord muutunud, kuna lapsesaamisikka on jõudnud 1990. aastatel sündinud väikesed põlvkonnad. Kui 30+ vanuses on täna endiselt keskmiselt umbes 9000 naist igas vanuses, siis alla 25-aastaste puhul kõigest 6000. Seega on võrreldes eelmise kriisi ajaga kasvanud nende naiste suhtarv 15–49-aastaste naiste seas, kelle tööpõli on olnud pikem ja korralikum ning kellel on ka eelnevaid lapsi, mistõttu võib käesoleva kriisi kontekstis eeldada vanemahüvitise suuremat mõjukust.
Teiseks on kasvanud oluliselt (ka suhtena keskmisesse palka) Eesti lastetoetused ja seda eriti kolmanda lapse puhul, mis ka omab ilmselt positiivset mõju kriisi ajal. Kolmandaks on muutunud vanemahüvitise arvestamise kord. Alates eelmise aasta sügisest ei arvestata vanemahüvitise suuruse määramisel mitte enam lapse sünnile eelnenud kalendriaasta sissetulekut, vaid raseduse algusega lõppeva 12-kuulise perioodi keskmist sissetulekut. 2021. aasta lõpul ilmavalgust nägevate laste puhul tähendab uus süsteem kaotust, kuna arvestusperiood ei oleks enam 2020. aasta (mille alguses oli konjunktuur hea), vaid periood 2020. aasta kevadest 2021. aasta kevadeni. 2021. aasta alguses ja keskel ilmavalgust näinute puhul on aga soodsam uus süsteem, kuna arvestusperioodi mahuks rohkem kuid, mis pandeemiast mõjutatud ei ole.
Positiivset rolli võivad mängida võimalikud muutused vanemahüvitise arvestamise juures, mis on praegu Vabariigi Valitsuse töölaual. Juba kriisile eelnevalt soovis rahvastikuminister pikendada järjestikuste sündide kaitse perioodi 30 kuu pealt 36 kuu peale. See muudatus võimaldaks pikemaajalise majandussurutise kontekstis rohkematel peredel saada vanemahüvitist kriisieelsel perioodil teenitud töötasu pealt. Lisaks on kriisi tingimustes üles kerkinud ka idee kuni 2023. aasta lõpuni sündivate laste puhul mitte arvestada vanemahüvitise suuruse määramisel töötuna veedetud aega. Seda sarnaselt haigus- või hoolduslehel oldud ajaga, mis ei kuulu arvestamisele ka täna. Nii oleks näiteks inimene, kes jäi töötuks 2020. aasta aprillis ja kes saaks lapse 2021. aasta juunis võimalik saada vanemahüvitist mitte perioodi september 2019 kuni september 2020 keskmise sissetuleku pealt, vaid üksnes selle perioodi keskmise sissetuleku pealt, mil ta veel tööl käis.
Olgu lõpetuseks mainitud, et sündimus on siinses blogipostituses tähendanud perioodsündimust. Kuid kuna laste sünde on võimalik ajastada, siis on põhjendatud küsimus, mis on tõsise majanduskriisi, nagu seda oli viimane ja ilmselt saab olema ka praegune, mõju põlvkondlikule sündimusele ehk tegelikule keskmise laste arvule pereloomeea lõpuks. Joonise 1 abil on aimata, et osaliselt on Eesti ja Läti trendi lahknemise põhjus just nimelt erinevates ajastusefektides. Täpsemini nihkusid Eestis osa sünde kriisi ajal veidi varasemasse aega, võrreldes alternatiivse stsenaariumiga, mil majanduskriisi poleks tulnud. Lätis vastupidiselt nihkusid osad sünnid kriisi järgsesse aega ehk veidi hilisemaks.[5] Seetõttu võib eeldada, et kriisi mõju Eesti ja Läti põlvkondlikule sündimusele vahele, mis on rahvastikutaaste osas keskse tähtsusega, saab olema väiksem, kui joonisel 1 paistab. Majanduskriisi mõju põhjuslikku mõju põlvkondlikule sündimusele on äärmiselt vähe uuritud, kuna mõju kindlakstegemine on väga raske.[6] Tõsisema majanduskriisi puhul on siiski mõju ilmselt olemas nendele inimestele, kellel bioloogilistel põhjustel on sündide edasilükkamine keeruline kui mitte võimatu. Seega saame eeldada, et Eesti vanemahüvitis aitas eelmise majanduskriisi negatiivset mõju põlvkondlikule sündimusele võrreldes lõunanaabritega vähendada. Kuid seda eeldust on vaja veel tõestada.
[1] Richard J. Evans, Yingyao Hu ja Zhong Zhao. 2010. The fertility effect of catastrophe: U.S. hurricane births. Journal of Population Economics, 23(1), 1–36. http://link.springer.com/10.1007/s00148-008-0219-2.
[2] Ülevaate majanduskriisi ja sündimuse osas tehtud uuringutest: Tomaš Sobotka, Vegard Skirbekk ja Dimiter Philipov. 2011. Economic recession and fertility in the developed world. Population and Development Review, 37(2), 267–306. https://onlinelibrary.wiley.com/doi/abs/10.1111/j.1728-4457.2011.00411.x.
[3] Hea ülevaade viimase majanduskriisi mõjude kohta: Chiara Ludovica Comolli. 2017. The fertility response to the Great Recession in Europe and the United States: Structural economic conditions and perceived economic uncertainty. Demographic Research, 36, 1549–1600. http://www.demographic-research.org/volumes/vol36/51/.
[4] Ülevaate kolme Balti riigi perepoliitikate arengu kohta annab: Mare Ainsaar. 2019. Economic crisis, families, and family policy in the Baltic states, 2009–2014. Journal of Baltic Studies, 50(1), 59–77. https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/01629778.2019.1570958. Eesti kohta annavad ülevaate: Allan Puur ja Hanna Vseviov. 2019. Eesti sündimusareng ja perepoliitika võimalused. Akadeemia, 31(3), 387–429. https://www.tlu.ee/sites/default/files/Instituudid/%C3%9CTI/EDK/PDF%20failid/Akadeemia%20nr3%202019.PDF. Läti kohta annavad ülevaate: Liba Abolina ja Peteris Zvidrins. Changes in family policy in Latvia. Paper presented at the European Population Conference, Budapest, Hungary. 25–28 June, 2014. https://epc2014.princeton.edu/papers/140338.
[5] Samas keskmisi sünnivanusetrendi sünnijärjekorra järgi vaadates trendierisusi Eesti ja Läti vahel pole näha Human Fertility Database andmeid (https://www.humanfertility.org/cgi-bin/main.php) kasutades. Täpsema hinnangu andmise jaoks oleks vaja andmeid ka sünnivahemike kohta, mida siinkirjutajal käepärast ei ole.
[6] Pikemalt vaata: Marcantonio Caltabiano, Chiara Ludovica Comolli ja Alessandro Rosina. The effect of the Great Recession on permanent childlessness in Italy. Demographic Research, 37, 635–668. https://www.demographic-research.org/volumes/vol37/20/.
Teiseks on kasvanud oluliselt (ka suhtena keskmisesse palka) Eesti lastetoetused ja seda eriti kolmanda lapse puhul, mis ka omab ilmselt positiivset mõju kriisi ajal. Kolmandaks on muutunud vanemahüvitise arvestamise kord. Alates eelmise aasta sügisest ei arvestata vanemahüvitise suuruse määramisel mitte enam lapse sünnile eelnenud kalendriaasta sissetulekut, vaid raseduse algusega lõppeva 12-kuulise perioodi keskmist sissetulekut. 2021. aasta lõpul ilmavalgust nägevate laste puhul tähendab uus süsteem kaotust, kuna arvestusperiood ei oleks enam 2020. aasta (mille alguses oli konjunktuur hea), vaid periood 2020. aasta kevadest 2021. aasta kevadeni. 2021. aasta alguses ja keskel ilmavalgust näinute puhul on aga soodsam uus süsteem, kuna arvestusperioodi mahuks rohkem kuid, mis pandeemiast mõjutatud ei ole.
Positiivset rolli võivad mängida võimalikud muutused vanemahüvitise arvestamise juures, mis on praegu Vabariigi Valitsuse töölaual. Juba kriisile eelnevalt soovis rahvastikuminister pikendada järjestikuste sündide kaitse perioodi 30 kuu pealt 36 kuu peale. See muudatus võimaldaks pikemaajalise majandussurutise kontekstis rohkematel peredel saada vanemahüvitist kriisieelsel perioodil teenitud töötasu pealt. Lisaks on kriisi tingimustes üles kerkinud ka idee kuni 2023. aasta lõpuni sündivate laste puhul mitte arvestada vanemahüvitise suuruse määramisel töötuna veedetud aega. Seda sarnaselt haigus- või hoolduslehel oldud ajaga, mis ei kuulu arvestamisele ka täna. Nii oleks näiteks inimene, kes jäi töötuks 2020. aasta aprillis ja kes saaks lapse 2021. aasta juunis võimalik saada vanemahüvitist mitte perioodi september 2019 kuni september 2020 keskmise sissetuleku pealt, vaid üksnes selle perioodi keskmise sissetuleku pealt, mil ta veel tööl käis.
Olgu lõpetuseks mainitud, et sündimus on siinses blogipostituses tähendanud perioodsündimust. Kuid kuna laste sünde on võimalik ajastada, siis on põhjendatud küsimus, mis on tõsise majanduskriisi, nagu seda oli viimane ja ilmselt saab olema ka praegune, mõju põlvkondlikule sündimusele ehk tegelikule keskmise laste arvule pereloomeea lõpuks. Joonise 1 abil on aimata, et osaliselt on Eesti ja Läti trendi lahknemise põhjus just nimelt erinevates ajastusefektides. Täpsemini nihkusid Eestis osa sünde kriisi ajal veidi varasemasse aega, võrreldes alternatiivse stsenaariumiga, mil majanduskriisi poleks tulnud. Lätis vastupidiselt nihkusid osad sünnid kriisi järgsesse aega ehk veidi hilisemaks.[5] Seetõttu võib eeldada, et kriisi mõju Eesti ja Läti põlvkondlikule sündimusele vahele, mis on rahvastikutaaste osas keskse tähtsusega, saab olema väiksem, kui joonisel 1 paistab. Majanduskriisi mõju põhjuslikku mõju põlvkondlikule sündimusele on äärmiselt vähe uuritud, kuna mõju kindlakstegemine on väga raske.[6] Tõsisema majanduskriisi puhul on siiski mõju ilmselt olemas nendele inimestele, kellel bioloogilistel põhjustel on sündide edasilükkamine keeruline kui mitte võimatu. Seega saame eeldada, et Eesti vanemahüvitis aitas eelmise majanduskriisi negatiivset mõju põlvkondlikule sündimusele võrreldes lõunanaabritega vähendada. Kuid seda eeldust on vaja veel tõestada.
[1] Richard J. Evans, Yingyao Hu ja Zhong Zhao. 2010. The fertility effect of catastrophe: U.S. hurricane births. Journal of Population Economics, 23(1), 1–36. http://link.springer.com/10.1007/s00148-008-0219-2.
[2] Ülevaate majanduskriisi ja sündimuse osas tehtud uuringutest: Tomaš Sobotka, Vegard Skirbekk ja Dimiter Philipov. 2011. Economic recession and fertility in the developed world. Population and Development Review, 37(2), 267–306. https://onlinelibrary.wiley.com/doi/abs/10.1111/j.1728-4457.2011.00411.x.
[3] Hea ülevaade viimase majanduskriisi mõjude kohta: Chiara Ludovica Comolli. 2017. The fertility response to the Great Recession in Europe and the United States: Structural economic conditions and perceived economic uncertainty. Demographic Research, 36, 1549–1600. http://www.demographic-research.org/volumes/vol36/51/.
[4] Ülevaate kolme Balti riigi perepoliitikate arengu kohta annab: Mare Ainsaar. 2019. Economic crisis, families, and family policy in the Baltic states, 2009–2014. Journal of Baltic Studies, 50(1), 59–77. https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/01629778.2019.1570958. Eesti kohta annavad ülevaate: Allan Puur ja Hanna Vseviov. 2019. Eesti sündimusareng ja perepoliitika võimalused. Akadeemia, 31(3), 387–429. https://www.tlu.ee/sites/default/files/Instituudid/%C3%9CTI/EDK/PDF%20failid/Akadeemia%20nr3%202019.PDF. Läti kohta annavad ülevaate: Liba Abolina ja Peteris Zvidrins. Changes in family policy in Latvia. Paper presented at the European Population Conference, Budapest, Hungary. 25–28 June, 2014. https://epc2014.princeton.edu/papers/140338.
[5] Samas keskmisi sünnivanusetrendi sünnijärjekorra järgi vaadates trendierisusi Eesti ja Läti vahel pole näha Human Fertility Database andmeid (https://www.humanfertility.org/cgi-bin/main.php) kasutades. Täpsema hinnangu andmise jaoks oleks vaja andmeid ka sünnivahemike kohta, mida siinkirjutajal käepärast ei ole.
[6] Pikemalt vaata: Marcantonio Caltabiano, Chiara Ludovica Comolli ja Alessandro Rosina. The effect of the Great Recession on permanent childlessness in Italy. Demographic Research, 37, 635–668. https://www.demographic-research.org/volumes/vol37/20/.
