Blue Zone ehk pikaealisuse piirkonnad ja nende õppetunnid
Michel Poulain ja Anne Herm
03.09.2019
Pikaealisus on ühelt poolt individuaalne, teisalt aga ka rahvastiku fenomen. Gerontoloogias loetakse pikaealiseks üle üheksakümne aastast teovõimega isikut. Avalikkusele aga ka teadlastele on saja aasta piir siiski köitvam. Teadlasi huvitab, mis aitab inimest elada saja-aastaseks ja vanemaks. Tänaseks on pikaealisust määravate tegurite otsimisest saanud omaette uurimissuund, mis pakub huvi mitmete valdkondade uurijatele. Kõrge vanuseni viivate mõjutegurite hulka on arvatud geneetilisi, bioloogilisi, teadvuse, toitumuse ja elustiili iseärasusi nii üksikult kui omavahel kombineerituna. Niinimetatud ’nooruse allikas’, ehk peamine tegur on seni aga leidmata.
Täna elab maailmas umbes 450 000 üle saja-aastast inimest. Täpsemat arvu on raske öelda, kuna paljudes riikides on rahvastiku registreerimine puudulik või olematu. Olemasolevad andmed aga näitavad, et saja aastani ja kauem elavate inimeste arv on järjepidevalt kasvanud. Maailmarekord eluea pikkuses kuulub prantslanna Jeanne Calmentile, kes suri 1997. aastal 122 aasta vanuselt. Tema vanust on mitmel korral, sealhulgas ka hiljuti, kahtluse alla seatud, kuid kinnitust need väited ei ole leidnud. Kõrgeima vanuseni elanud mees on jaapanlane Jeroemon Kimura, kes elas 116-aastaseks. On märkimisväärne, et kuigi keskmine eeldatav eluiga on arenenud ühiskondades tõusnud ühtlases tempos neljakümne aasta pealt 19. sajandi keskpaigas rohkem kui kaheksakümneni tänapäeval, ning saja-aastaste ja vanemate inimeste osakaal on mitmekordistunud, on üksikisiku saavutatud kõrgeim vanus kasvanud üsna aeglaselt. Kui hollandlane Geert Boomgaard suri 1899. aastal 110-aastasena, siis ka praegu küündivad kõrgeimad vanused veidi üle 116 eluaasta.
Kui varem peeti pikaealisust individuaalseks isikuomaduseks, siis praegu uuritakse ka rahvastiku pikaealisust. Sellele uurimissuunale andsid tõuke kuuldused piirkondadest, kus silmapaistvalt suur osa inimesi elab väga kõrge vanuseni. 1973. aasta jaanuarikuu National Geographic’s kirjeldas füüsik Alexander Leaf mitmeid pikaealisusega silma paistvaid rahvaid ja piirkondi nagu hunzad Pakistanis, abhaaslased Kaukaasias ja Vilcabamba elanikud Ecuadoris. Leafi väitel elas nimetatud rahvastikes üle kümne korra rohkem saja-aastaseid kui enamikes lääneriikides ja seda vaatamata halbadele hügieenitingimustele, nakkushaiguste levikule, kõrgele lastesuremusele, kirjaoskamatusele ja algelisele arstiabile. Vilcabamba pikaealisus lükati üsna pea ümber ning ka teiste nimetatud piirkondade pikaealisust ei ole tõestatud. Väidetava, kuid vääraks osutunud pikaealisuse motiiviks on peetud austuse, tähelepanu või rahalise kasu taotlust aga ka patriotismi (Young jt 2010).
Väited, et erakordselt pikaealiste elanikega piirkonnad on olemas, ärgitasid pikaealisust uurivaid teadlasi põhjalikumalt kontrollima vanusandmeid ning selles kontekstis saigi aluse mõiste Blue Zone. 1999. aastal esitas Sardiinia arst Gianni Pes pikaealisuse-teemalisel konverentsil väite, et Sardiinia mägises provitsis elab arvukalt pikaealisi ning et üle saja-aasta vanuseks elanud inimesed on seejuures soolises tasakaalus, kuigi tavaliselt on iga üle saja aasta vanuse mehe kohta umbes viis samas vanuses naist. Demograafid suhtusid toodud väitesse varasemate kogemuste tõttu skeptiliselt. Siiski otsustati osutatud piirkonnas kontrollida vanusandmeid, mille käesoleva kirjutise üks autoritest, Michel Poulain koos dr Pes’ga 2000. aastal teostas. Abiks olid väga heas korras kohalike omavalitsuste peetavad rahvastikuregistrid (nn anagraafid), mistõttu oli võimalik iga väidetava eaka inimese vanus täpselt kindlaks teha.
Pikaealiste inimeste, sealhulgas ka üle saja aasta elavate meeste märkimisväärne olemasolu Sardiinia külades osutus tõeseks. Üksikasjalikum uurimus aga näitas, et pikaealised inimesed ei jaotunud Sardiinias juhuslikult ega ühtlaselt. Saare kõige mägisemas osas joonistus välja viieteistkümne kogukonnaga piirkond, kus sündinute hulgas oli saja-aastaseks elanud inimeste osakaal oli kõrgem kui mujal (Poulain jt 2004). Esmakordselt selle ala kaardil piiritlemisel kasutati sinist markerit, millest sai alguse mõiste Longevity Blue Zone kui erakordselt suure pikaealiste osakaaluga geograafiliselt piiritletud piirkond, kus sündinud pikaealiste väidetud vanused on tunnistatud tõeseks (joonis 1). Praeguseks on tõestatud veel kolme pikaealisusega silmapaistva piirkonna olemasolu: Okinawa saar Jaapanis, Nicoya poolsaar Costa Rical ning Ikaria saar Kreekas. Nende avastustega sai pikaealisuse uurimine täiendava suuna – lisaks individuaalsele pikaaealisusele uuritakse kogukondi, keda tervikuna iseloomustab keskmisest kõrgem pikaealisus. Selle omaette uurimisvaldkonna eesmärgiks on leida tegurid, mis tagavad tavapärasest pikema elu. Pikaealisuse piirkondade uurimise eelis individuaalse pikaealisuse uurimise ees on võimalus keskenduda pikaealisuse sisemistele põhjustele, jättes kõrvale elukeskkonna mõjud. Kogukonnasiseselt on need samad, nagu on ühised ka tavad, ning neis uuritavates kogukondades on liikmed ka geneetiliselt seotud.
Joonis 1: Sardiinia Blue Zone
Miks on just neis neljas rahvastikus kõrgesse vanusesse elavate inimeste osatähtsus erakordselt suur? Kindlaid põhjusi ei ole veel suudetud välja selgitada, kuid mõned ühised iseloomulikud jooned kõigis neljas piirkonnas võimaldavad mõningaid järeldusi teha. Kuna kõik neli piirkonda on majanduslikult oma riigi keskmisest tasemest vaesemal järjel, siis seab see kahtluse alla väite, et pikaealisust toetab majanduslik jõukus. Moderniseerumine algas neis piirkondades hiljem ja kulges aeglasemalt, mis paradoksaalselt aitas kaasa pikaealisusele. Nimelt avaldub kõigis neljas piirkonnas pikaealisus neis põlvkondades, kes oma nooruse elasid suhteliselt isoleeritud kogukonnas, mis viljeles traditsioonilist agraarmajandust, ning kus elatusvahendid olid väga piiratud. Nende põlvkondade hilisemat eluetappi aga iseloomustas suhteliselt kiire heaolu tõus ning tervishoiuteenuste kättesaadavus, mis eelnenud põlvkondadel puudus. Lisaks iseloomustab neid piirkondi vähene sotsiaalne kihistumine ning tugev kokkuhoidev kogukond, mistõttu on sotsiaalset konkurentsi ning seega ka stressi vähem. Samas on ka vanemad inimesed tänapäevalgi füüsiliselt üsna aktiivsed ning kogukonna ellu kaasatud. Nende inimeste toidulaud on jäänud aga suures osas traditsiooniliseks, baseerudes peamiselt kohalikult toodetud toidul. Oma osa võib olla ka religiooni mõju säilimisel, mis aitab hoida kogukondlikku tasakaalu. Vaatamata arvukatele hüpoteesidele ei ole siiski pikaealisuse peamist ’saladust’ suudetud avada ning ühe teguri asemel pakutakse põhjuseks pigem mitme teguri üheaegset mõju.
Kaua elamise perspektiiv on köitev ning üha enam tekib ka väljaspool teadusringkonda inimesi, kes on huvitatud pikaealiste inimeste kogemusest. Tänuväärselt vastandub see huvi tendentsile vanemaealisi ühiskonnas kõrvale jätta, kuid eelkõige on eesmärgiks läbi tervisliku eluviisi saavutada täisväärtusliku ja pika elu elamine. Kümme aastat tagasi algatas ameerika ajakirjanik Dan Buettner niinimetatud ’Blue Zone kogukonna’ Albert Lea kogukonnas Minnesota osariigis. Algatuse eesmärk oli julgustada kogukonna liikmeid koos oma tervist ja heaolu parandama, tehes valikuid, mis arvestavad pikaealiste inimeste kogemusi. Seda eeskuju on nüüdseks mitmel pool Ameerika Ühendriikides aga ka siinpool Atlandit hakatud järgima ning taolisi kogukonnaprojekte looma. Kõik need algatused peavad oma tegevuse alustoeks seitset põhimõtet, niinimetatud Blue Zone sammast, mis on ammutatud pikaealiste rahvastike elukogemusest ning formuleeritud käesoleva kirjutise autorite poolt:
I Liigu jala
II Söö targalt
III Puhka, väldi stressi, taga hea ja piisavalt pikk uni
IV Hoia peresuhteid
V Hoia kokku kogukonna liikmetega, abista teisi
VI Hoia loodust, keskkonda, planeeti
VII Sea elule eesmärk, ole religioosne
Tulles tagasi Blue Zone juurte juurde, on vaevalt usutav, et sarnastel ühiskonna arengu tingimustele tuginedes nagu oli näiteks Sardiinias 20. sajandil, tekib jätkuvalt ja arvukalt uusi erakordselt pikaealisi rahvastike. Tänased olud on maailmas erinevad ning isegi praeguseks teadaolevates neljas pikaealisuse piirkondades ei ole nooremate põlvkondade elustiil ja kogemus enam sama, mis oli nende vanavanematel. Võib arvata, et tegurite kooslus, mis oli tänaste pikaealisuse piirkondade tekke aluseks, oli unikaalne ning see kogemus ei ole otseselt ülevõetav. Siiski eeldusel, et arvestatakse kaasaegse ühiskonna tingimusi, on ühtteist võimalik õppida. Ülaltoodud seitse põhimõtet on peamised, millega pikaealised on oma eluviisi iseloomustanud ning oma eluea pikkusele seletamisel oluliseks pidanud. Väidetavalt oli Albert Lea kogukonnas Blue Zone põhimõtete rakendamise mõju kogukonna liikmete toitumis- ja liikumisharjumustele tuntav juba mõne aastaga (Wolfe 2012). Seega ei ole nende kogukondade algatused vaid moodsa eluviisi taotlus, vaid on huvitavad ja edu tõotavad näited, mis on vägagi kooskõlas Euroopa Liidus edendatava tervelt vananemise eesmärgiga. Need algatused ei survesta tervisliku eluviisi omandamist vaid loovad sellele sobivad eeldused. Niisiis on arenenud ühiskonnas kõigil, niisama hästi ka Eestis, võrdne võimalus võita terve ja pikk elu. Miks mitte siis seda teed alustada? Kuid kuidas? Põhimõtted on ju iseenesest selged, kuid vajavad ühiskonna eri tasandite koostööd selleks, et üksikisiku käitumise muutumist toetaksid riigi, kohalikul omavalitsuse ja kodanikuühiskonna loodud soodustavad tingimused.
Pikemalt ja põhjalikumalt
Poulain, M., Herm A., Pes G. 2013. ’The Blue Zones: areas of exceptional longevity around the world’. Vienna Yearbook of Population 11: 87–108. http://austriaca.at/0xc1aa500d_0x00307bb6.pdf
Kirjandus
Poulain, M., G. M. Pes, C. Grasland, C. Carru, L. Ferrucci, G. Baggio, C. Franceschi,and L. Deiana. 2004. ’Identification of a Geographic Area Characterized byExtreme Longevity in the Sardinia Island: The AKEA Study’. Experimental Gerontology 39 (9): 1423–1429.
Wolfe, W. 2012. ’Blue Zone Offers Lessons in Longevity’. Star Tribune.
Young, R.D., B. Desjardins, K. McLaughlin, M. Poulain & T.T. Perls. 2010. ’Typologies of Extreme Longevity Myths’. Current Gerontology and Geriatrics Research, Article ID 423087.
