Kõrgeim tõendatud vanus taaskord kahtluse all
ehk kas Jeanne Calment oli hoopis tema 23 aastat noorem tütar?
Anne Herm
8.01.2019
Hiljuti tõusis maailma meedia tulipunkti küsimus, kas tänase seisuga läbi aegade kõige pikema elueaga inimeseks peetud Jeanne Calment’i näol, kelle vanus surmahetkel on fikseeritud 122 aastaga, võis tegelikult tegemist olla reaalselt eksisteerinud Jeanne tütrega. See teema küll Eestit otseselt ei puuduta, kuid võiks siiski huvi pakkuda kasvõi seetõttu, et Eesti demograafia keskuse vanemteadur Michel Poulain on pikaealisuse teema üks juhtivatest uurijates maailmas.
Pikaealisus on kütkestanud inimesi ammusest ajast. Vana-Rooma ajaloolased püüdsid loendada kõrgeealisi; keskaja alkeemikute eesmärk oli leida "eluvett" vananemise vastu (Jeune 1995). Tänaseks on pikaealisuse uurimine saanud omaette uurimissuunaks, mis pakub huvi mitmete valdkondade teadlastele (gerontoloogid, geneetikud, rahvastikuteadlased, psühholoogid, sotsioloogid, antropoloogid, toitumis- ja keskkonnauurijad).
Kuigi enamasti loeb kaasaegne teadus pikaaealiseks inimese, kes on ületanud 100 eluaasta piiri, kasvab huvi inimeste vastu, kes elavad üle 110 aasta. Need ümmargused numbrid on sümboolsed verstapostid: ümmargune number lihtsalt pälvib rohkem tähelepanu. Siiski on kogu maailmas olnud neid, kes jõudsid 100. sünnipäevani, suhteliselt vähe ning neid, kes 110. sünnipäevani, vaid üksikud. Kuid alates 1950. aastatest täheldatakse enamikes lääneriikides ja Jaapanis 100 ja enama aasta vanuseni elavate inimeste arvu plahvatuslikku kasvu (tabel 1). Samas on ka eluea rekordid alates 1970. aastatest tõusnud ning suremisvanuse üleüldine edasilükkumine koos pikaealiste arvu kasvuga lükkab ka keskmise eluea üha lähemale 100 eluaastani. Selle põhjusteks loetakse heaolu kasvu, sotsiaalset arengut ja meditsiini saavutusi. Prognooside kohaselt elavad arenenud riikides seniste trendide jätkumisel enamik selle sajandi esimesel aastakümnel sündinuid tõenäoliselt 100 aasta vanuseni.
8.01.2019
Hiljuti tõusis maailma meedia tulipunkti küsimus, kas tänase seisuga läbi aegade kõige pikema elueaga inimeseks peetud Jeanne Calment’i näol, kelle vanus surmahetkel on fikseeritud 122 aastaga, võis tegelikult tegemist olla reaalselt eksisteerinud Jeanne tütrega. See teema küll Eestit otseselt ei puuduta, kuid võiks siiski huvi pakkuda kasvõi seetõttu, et Eesti demograafia keskuse vanemteadur Michel Poulain on pikaealisuse teema üks juhtivatest uurijates maailmas.
Pikaealisus on kütkestanud inimesi ammusest ajast. Vana-Rooma ajaloolased püüdsid loendada kõrgeealisi; keskaja alkeemikute eesmärk oli leida "eluvett" vananemise vastu (Jeune 1995). Tänaseks on pikaealisuse uurimine saanud omaette uurimissuunaks, mis pakub huvi mitmete valdkondade teadlastele (gerontoloogid, geneetikud, rahvastikuteadlased, psühholoogid, sotsioloogid, antropoloogid, toitumis- ja keskkonnauurijad).
Kuigi enamasti loeb kaasaegne teadus pikaaealiseks inimese, kes on ületanud 100 eluaasta piiri, kasvab huvi inimeste vastu, kes elavad üle 110 aasta. Need ümmargused numbrid on sümboolsed verstapostid: ümmargune number lihtsalt pälvib rohkem tähelepanu. Siiski on kogu maailmas olnud neid, kes jõudsid 100. sünnipäevani, suhteliselt vähe ning neid, kes 110. sünnipäevani, vaid üksikud. Kuid alates 1950. aastatest täheldatakse enamikes lääneriikides ja Jaapanis 100 ja enama aasta vanuseni elavate inimeste arvu plahvatuslikku kasvu (tabel 1). Samas on ka eluea rekordid alates 1970. aastatest tõusnud ning suremisvanuse üleüldine edasilükkumine koos pikaealiste arvu kasvuga lükkab ka keskmise eluea üha lähemale 100 eluaastani. Selle põhjusteks loetakse heaolu kasvu, sotsiaalset arengut ja meditsiini saavutusi. Prognooside kohaselt elavad arenenud riikides seniste trendide jätkumisel enamik selle sajandi esimesel aastakümnel sündinuid tõenäoliselt 100 aasta vanuseni.
Pikaealiste arvu ja keskmise eluea pikkuse kasv kõikjal maailmas (joonis 1) sunnib küsima: kui vanaks inimene võib elada ja kuidas eluiga pikendada? Seepärast pole üllatav, et lisaks demograafidele on teadased paljudest uurimisvaldkondadest huvitatud pikaealisuse uurimisest. Aga miks siis? Lühidalt öeldes on inimajaloos sellise hulga kõrges vanuses inimeste olemasolu enneolematu ning selliste inimeste arv kasvab väga kiiresti, seetõttu on inimkonnal edasilükkamatu vajadus kohaneda vanema ühiskonnaosa vajadustega ning väärtustada pikemat eluiga. Tänastel ja tulevastel noortel inimesel on hea väljavaade elada 100 aastat või kauem ning olles seejuures ka heas vaimses ja füüsilises vormis. Ilmselt eelistaksid nad seetõttu oma elu elada teisiti, kui seda on seni tehtud (Vauple & Gowan 1986; Vaupel & Loichinger 2006). Teiselt poolt, pikaealisi peetakse tervena vananemise etaloniks ja seeläbi toetab pikaealisuse põhjuste uurimine terviseedendamise poliitikat.
Huvitaval kombel ei seadnud varajased pikaealisusest huvitunud ajaloolased ja filosoofid oma kaasaegsete väidetavaid ülikõrgeid vanuseid kahtluse alla. Alles 18. sajandil hakati mõtlema, kui pikk elu üldse võimalik on. Georges Buffon (1707–1788) pakkus välja inimelu pikkuse ülempiiri: “inimene, kes ei sure mingi haiguse tõttu, elab kõikjal üheksakümne või saja aasta vanuseni” (Jeune 1995). Siiski leiame ka tänapäeval meedias teateid inimestest, kelle vanus küündib 150 aasta lähedale. Pikaealisuse uurimises, eriti ülipikaealisuse põhjuste väljaselgitamiseks, nagu ka keskmise eluea arvutamisel, on aga vanusandmete täpsus otsustava tähtsusega.
Esimesed püüded vanusandmete õigsust hinnata on teada 19. sajandi keskelt, mil Belgia demograaf Adolphe Quetelet võttis ette 1843. aasta rahvaloendusel loendatud vähemalt 100-aastaste vanuse süstemaatilise kontrolli (Poulain, Chambre & Foulon 1999). Kaasajal on teadlastel reeglid ja metoodika, mille järgi hinnatakse, kas väidetud vanus on tegelikkusele vastav. Need reeglid töötati välja rahvusvahelise pikaealisuse andmebaasi (International Database on Longevity) arendamise käigus (Poulain 2010). Olgu öeldud, et suure osa (väidetavalt) üle 100-aasta vanuste inimeste vanus on osutunud valeks ning vaid väga väheste (väidetavalt) üle 110-aastaste vanus on hinnatud usaldusväärseks (Young et al. 2010). Väidetava kõrge vanuse puhul on sagedane, et vanust tõendav dokumentatsioon (sünni, abielu, laste sünni jms registreerimine) puudub ning elusündmuste ajastuses ilmnevad lüngad või ebakõlad. Usaldusväärseks hinnatud kõrgemad vanused ulatuvad tänapäeval 117 aastani ning see piir on viimase poole sajandi jooksul, mille kohta sellist statistikat on peetud, 3–4 aasta võrra tõusnud (joonis 2).
Esimesed püüded vanusandmete õigsust hinnata on teada 19. sajandi keskelt, mil Belgia demograaf Adolphe Quetelet võttis ette 1843. aasta rahvaloendusel loendatud vähemalt 100-aastaste vanuse süstemaatilise kontrolli (Poulain, Chambre & Foulon 1999). Kaasajal on teadlastel reeglid ja metoodika, mille järgi hinnatakse, kas väidetud vanus on tegelikkusele vastav. Need reeglid töötati välja rahvusvahelise pikaealisuse andmebaasi (International Database on Longevity) arendamise käigus (Poulain 2010). Olgu öeldud, et suure osa (väidetavalt) üle 100-aasta vanuste inimeste vanus on osutunud valeks ning vaid väga väheste (väidetavalt) üle 110-aastaste vanus on hinnatud usaldusväärseks (Young et al. 2010). Väidetava kõrge vanuse puhul on sagedane, et vanust tõendav dokumentatsioon (sünni, abielu, laste sünni jms registreerimine) puudub ning elusündmuste ajastuses ilmnevad lüngad või ebakõlad. Usaldusväärseks hinnatud kõrgemad vanused ulatuvad tänapäeval 117 aastani ning see piir on viimase poole sajandi jooksul, mille kohta sellist statistikat on peetud, 3–4 aasta võrra tõusnud (joonis 2).
Vanim inimene on praegu (5. jaanuari 2019 seisuga ) jaapanlanna Kane Tanaka, kes sai 2. jaanuaril 116-aastaseks. Kõrgeim dokumentaalselt tõestatud eluiga on aga prantslannal Jeanne Calment’il, kes suri 1997. aastal 122 aasta ja 164 päeva vanuses (Robine & Allard 1998). On mõistetav, et selline ülikõrge vanus tekitab kahtluse, kas see on tõene. Debatid Jeanne Calment’i vanuse üle algasid juba tema eluajal 1995. aasta paiku. Ebaloomulikult suur vahe tema rekordi ja teiste „konkurentide“ vahel ning fakt, et ta säilitas vanuse kohta ebatavaliselt hea vaimse seisundi ja kehalised võimed, tegi teadlasi ettevaatlikuks (Gavrilov & Gavrilova 2000).
Huvitaval kombel leiti, et viga oleks võimalik vaid juhul, kui 1997. aastal surnud naine, kes maeti kui Jeanne Calment, oli hoopis Jeanne’i tütar Yvonne, kes sündis 1898 ja (väidetavalt) suri 1934 (Kirkwood 2001). Seni ei olnud aga veenvaid tõendeid välja pakutud. Nüüd on vene matemaatik Nikolay Zak ja gerontoloog Valery Novoselov uuesti püstitanud hüpoteesi ema ja tütre vahetusse minekust ning levitanud meedias analüüsi, mis väidab, et Jeanne Calment’i eluloos on mitmeid kokkusobimatuid fakte. Neid väiteid on kritiseerinud nii Jeanne Calment'i sugulased, Prantsuse ametkonnad kui naise vanust hinnanud ja selle õigeks tunnistanud teadlased.
Olgu öeldud, et isiku kõrge vanuse õigsuse hindamine on keeruline ja tundlik teema ning Jean Marie Robine ja Michel Allard tööd Jeanne Calment’i vanuse hindamisel tuleb tunnustada. Siiski, nagu selgitab Michel Poulain, vea risk suureneb kõrgete väidetavate vanuste puhul eksponentsiaalselt. Tõestust, et mingi vanus on tõene, ei saa kunagi pidada lõplikuks, sest ei saa välistada, et mõned faktid on siiski jäänud uurijale varjatuks. Seetõttu, isegi olles kindel, et vanus on tõene, tuleb vastuväiteid tõsiselt võtta ning püüda need ümber lükata. Meedia surve nõuab vanuse valideerimisega tegelevalt teadlaste meekonnalt selgust kuni Jeanne Calment’i, tema tütre ja lapselapse säilmete välja kaevamiseni, et kindlaks teha, kes oli ema ja kes tütar. Need vahendid vanuse tõestamiseks võivad tunduda äärmuslikud, kuid diskussioon andmete tõesuse üle ja selgus pikima inimeluea suhtes on hädavajalikud. Pikim eluiga on verstapostiks kõigile uurimustele eluea pikkuse ja suremuse valdkonnas, sealhulgas eluea kasvu piiri otsimisel.
Huvitaval kombel leiti, et viga oleks võimalik vaid juhul, kui 1997. aastal surnud naine, kes maeti kui Jeanne Calment, oli hoopis Jeanne’i tütar Yvonne, kes sündis 1898 ja (väidetavalt) suri 1934 (Kirkwood 2001). Seni ei olnud aga veenvaid tõendeid välja pakutud. Nüüd on vene matemaatik Nikolay Zak ja gerontoloog Valery Novoselov uuesti püstitanud hüpoteesi ema ja tütre vahetusse minekust ning levitanud meedias analüüsi, mis väidab, et Jeanne Calment’i eluloos on mitmeid kokkusobimatuid fakte. Neid väiteid on kritiseerinud nii Jeanne Calment'i sugulased, Prantsuse ametkonnad kui naise vanust hinnanud ja selle õigeks tunnistanud teadlased.
Olgu öeldud, et isiku kõrge vanuse õigsuse hindamine on keeruline ja tundlik teema ning Jean Marie Robine ja Michel Allard tööd Jeanne Calment’i vanuse hindamisel tuleb tunnustada. Siiski, nagu selgitab Michel Poulain, vea risk suureneb kõrgete väidetavate vanuste puhul eksponentsiaalselt. Tõestust, et mingi vanus on tõene, ei saa kunagi pidada lõplikuks, sest ei saa välistada, et mõned faktid on siiski jäänud uurijale varjatuks. Seetõttu, isegi olles kindel, et vanus on tõene, tuleb vastuväiteid tõsiselt võtta ning püüda need ümber lükata. Meedia surve nõuab vanuse valideerimisega tegelevalt teadlaste meekonnalt selgust kuni Jeanne Calment’i, tema tütre ja lapselapse säilmete välja kaevamiseni, et kindlaks teha, kes oli ema ja kes tütar. Need vahendid vanuse tõestamiseks võivad tunduda äärmuslikud, kuid diskussioon andmete tõesuse üle ja selgus pikima inimeluea suhtes on hädavajalikud. Pikim eluiga on verstapostiks kõigile uurimustele eluea pikkuse ja suremuse valdkonnas, sealhulgas eluea kasvu piiri otsimisel.
Gavrilov, L.A., Gavrilova, N. S. (2000). Book Review: Validation of exceptional longevity, Odense University Press, 1999. Population and Development Review, 26 (2): 403–404.
Herm, A., Cheung, K.S.L. & Poulain, M. (2012). Emergence of oldest old and centenarians: demographic analysis. Asian Journal of Gerontology and Geriatrics, 7(1), 19-25.
Jeune, B. (1995). In search of the first centenarians. In Jeune, B. & Vaupel, J., (eds.) Exceptional Longevity, From Prehistory to the Present. Odense University Press, Odense, Denmark.
Kirkwood, T. (2001). Time of Our Lives: The Science of Human Aging. Oxford University Press.
Poulain, M. (2010). On the age validation of supercentenarians. In Maier, H. et al. (eds.) Supercentenarians, Demographic Research Monographs.
Poulain, M., Chambre,D. & Foulon, M. (1999). Centenarian Validation in Belgium. In Jeune, B. & Vaupel, J. W. (eds.), Validation of Exceptional Longevity: Odense Monographs on Population Aging No. 6. Odense University Press, Odense, Denmark.
Robine, J. M. & Allard, M. (1998). The oldest human. Science, 279(5358), 1834–1835.
Vaupel, J.W. & Gowan, A. E. (1986). Passage to Methuselah: some demographic consequences of continued progress against mortality. Am. J. Public Health, 76, 430-433.
Vaupel, J.W. & Loichinger, E. (2006). Redistributing work in aging Europe. Science, 312, 1911-1913.
Young, R.D., Desjardins, B., McLaughlin, K., Poulain, M. & Perls, T.T. (2010). Typologies of Extreme Longevity Myths. Current Gerontology and Geriatrics Research, Article ID 423087, 12.
Herm, A., Cheung, K.S.L. & Poulain, M. (2012). Emergence of oldest old and centenarians: demographic analysis. Asian Journal of Gerontology and Geriatrics, 7(1), 19-25.
Jeune, B. (1995). In search of the first centenarians. In Jeune, B. & Vaupel, J., (eds.) Exceptional Longevity, From Prehistory to the Present. Odense University Press, Odense, Denmark.
Kirkwood, T. (2001). Time of Our Lives: The Science of Human Aging. Oxford University Press.
Poulain, M. (2010). On the age validation of supercentenarians. In Maier, H. et al. (eds.) Supercentenarians, Demographic Research Monographs.
Poulain, M., Chambre,D. & Foulon, M. (1999). Centenarian Validation in Belgium. In Jeune, B. & Vaupel, J. W. (eds.), Validation of Exceptional Longevity: Odense Monographs on Population Aging No. 6. Odense University Press, Odense, Denmark.
Robine, J. M. & Allard, M. (1998). The oldest human. Science, 279(5358), 1834–1835.
Vaupel, J.W. & Gowan, A. E. (1986). Passage to Methuselah: some demographic consequences of continued progress against mortality. Am. J. Public Health, 76, 430-433.
Vaupel, J.W. & Loichinger, E. (2006). Redistributing work in aging Europe. Science, 312, 1911-1913.
Young, R.D., Desjardins, B., McLaughlin, K., Poulain, M. & Perls, T.T. (2010). Typologies of Extreme Longevity Myths. Current Gerontology and Geriatrics Research, Article ID 423087, 12.
