Hariduslikud erisused Põhjamaade sündimuses
ehk kas haritud inimesed surevad välja
Mark Gortfelder, Liili Abuladze
20.05.2019
Tänane postitus puudutab hariduslikke erisusi Põhjamaade sündimuses ja seda Stockholmi ülikooli professori Gunnar Anderssoni ettekande põhjalt, mille ta pidas 28. märtsil Tallinna Ülikoolis. Nagu eelmises blogipostituses mainitud on Põhjamaad sammunud kahe viimase sajandi jooksul paljudes demograafilistes arengutes esirinnas. Kuid esirinnas on nad olnud ka soolise võrdsuse edendamisel, mis eesmärgistab muuhulgas töö ja pereelu ühildamist. Seetõttu on põhjendatud nende riikide viimaste trendide lähem vaatlemine, sest samad arengud võivad tõeks saada meilgi.
Hariduse ja sündimuse negatiivse mõju üle on Eestis ja Euroopas laiemalt kurdetud juba üle sajandi. Näiteks oma aja juhtivaid Eesti haritlasi Matthias Johann Eisen konstateeris 1910. aastal fakti, et „rahva sigimine hariduse edenemisega väheneb“.[1] Talle sekundeeris eugeenilises liikumises aktiivne olnud arst ja poliitik Juhan Vilms, kelle diagnoos oli võrdlemisi karm: „haritlase nõudlik peenendunud ja ärritatavam vaim, ning individualistlik egoistline ilmavaade oleksid kokkuvõtlikult üteldes need tegurid, mis (…) lastesündivuse vähenemist eriti haritlaste juures põhjustavad.“[2] Tänasel päeval keegi end nii reljeefselt ei väljenda, ent sarnased mured üha enamate naiste kõrghariduse omandamise kui madala sündimuse põhjustena kõlavad siiski.[3]
Mitmed eelmise sajandi viimasel veerandil levinud teoreetilised käsitlused näevad hariduse ja sündimuse negatiivset seost ootuspärasena. Mikromajanduslik teooria põhjendab kõrgema haridusega naiste madalamat sündimust suuremate loobumiskulude (alternatiivkulude) ja laste kvaliteedi eelistamist laste kvantiteedile.[4] Teisalt on välja toodud ka seda, et iseseisvat sissetulekut saav haritud naine ei vaja äraelamiseks meest, mistõttu väheneb naiste soov luua pere, suurendades nii vallalisust ja lastetust. Väärtuslikku-kultuurilist selgitust eelistavad käsitlused viitavad haritud naiste suuremale eneseteotuse võimalustele ja vajadustele, mis vähendavad pereelu olulisust naiste identiteedile.[5] Selle sajandi algusest levima hakanud lähenemine kirjeldab, et seadused ja hoiakud peaksid kohanema uue reaalsusega, kus naistel on võimalik omandada kõrgharidus, teha karjääri ning seda kõike ka lapsesaamisega ühildada. Viimaste teoreetikutele ongi olnud peamiseks eeskujuks Põhjamaad.[6]
Teise maailmasõja järgseid arenguid hariduslike sündimuserisuste kohta näitavad peamiselt negatiivset seost.[7] Kohati on leitud ka positiivset seost, eriti meestel. See tähendab, et kõrgema haridusega meeste sündimus on olnud kõrgem kui nende madalama haridusega sookaaslastel. Taolist soolist lahknevust on seletatud meeste ja naiste erinevate rollidega. Meeste puhul on hea haridus Läänemaailmas traditsiooniliselt kindlustanud parema sissetuleku, mis on abieluturul eeliseks, sest vastab mehe kui toitja rollile. Kõrgharidusega naised seevastu niivõrd hinnatud abieluturul pole olnud, kuna see justkui läheks vastuollu hoolitseja rolliga.
Kuna Põhjamaades on eesmärgistatud kõikvõimalike sooliste vahede kaotamine, siis on põhjust vaadelda, kas nimetatud ebavõrdsus meeste ja naiste vahel sealmail kadunud on. Seda saame teha nelja Põhjala riigi kvaliteetsete registriandmete pealt. Joonisel toodud andmed kajastavad põlvkondliku sündimust ehk mõõdetud on keskmist reaalselt sündinud laste arvu lapsesaamisea lõpuks, milleks tinglikult loetakse naistel 40 ja meestel 45 eluaastat. Näiteks 1940–44 sündinud põlvkonnad hakkasid lapsi saama alates 1960. aastatest, kui nad jõudsid täisikka ning lõpetasid lapsesaamise 1980. aastatel, kui nad jõudsid neljakümnendatesse aastatesse.
Enne kui sündimusnäitajate vaatlemisega alustada, tuleb teadvustada ka seda, et eri haridustasemetega inimeste osakaal on vaadeldavates kohortides muutunud ning erinev ja riigiti ja sooti. Meeste puhul on Norra ja Taani meeste hariduslik jaotus olnud stabiilne – 50% keskharidusega ja ca veerand, kas alg- või kõrgharidusega. Soome ja Rootsi on jälginud teistsugust trendi – algharidusega meeste osatähtsus on langenud 15%-ni ning kesk- ja kõrgharidusega meeste osatähtusus on tõusnud. Naiste puhul iseloomustab kõiki nelja riiki algharidusega naiste osakaalu langus 50% juurest 10%-le ja samaaegne tõus kesk- ja kõrghariduse omandamisel. Riigiti küll veidi erinedes jäävad jagunevad viimaste osakaalud ära võrdlemisi võrdselt.
Joonis 1. Keskmine laste arv Põhjamaades meeste ja naiste valitud kohortides
20.05.2019
Tänane postitus puudutab hariduslikke erisusi Põhjamaade sündimuses ja seda Stockholmi ülikooli professori Gunnar Anderssoni ettekande põhjalt, mille ta pidas 28. märtsil Tallinna Ülikoolis. Nagu eelmises blogipostituses mainitud on Põhjamaad sammunud kahe viimase sajandi jooksul paljudes demograafilistes arengutes esirinnas. Kuid esirinnas on nad olnud ka soolise võrdsuse edendamisel, mis eesmärgistab muuhulgas töö ja pereelu ühildamist. Seetõttu on põhjendatud nende riikide viimaste trendide lähem vaatlemine, sest samad arengud võivad tõeks saada meilgi.
Hariduse ja sündimuse negatiivse mõju üle on Eestis ja Euroopas laiemalt kurdetud juba üle sajandi. Näiteks oma aja juhtivaid Eesti haritlasi Matthias Johann Eisen konstateeris 1910. aastal fakti, et „rahva sigimine hariduse edenemisega väheneb“.[1] Talle sekundeeris eugeenilises liikumises aktiivne olnud arst ja poliitik Juhan Vilms, kelle diagnoos oli võrdlemisi karm: „haritlase nõudlik peenendunud ja ärritatavam vaim, ning individualistlik egoistline ilmavaade oleksid kokkuvõtlikult üteldes need tegurid, mis (…) lastesündivuse vähenemist eriti haritlaste juures põhjustavad.“[2] Tänasel päeval keegi end nii reljeefselt ei väljenda, ent sarnased mured üha enamate naiste kõrghariduse omandamise kui madala sündimuse põhjustena kõlavad siiski.[3]
Mitmed eelmise sajandi viimasel veerandil levinud teoreetilised käsitlused näevad hariduse ja sündimuse negatiivset seost ootuspärasena. Mikromajanduslik teooria põhjendab kõrgema haridusega naiste madalamat sündimust suuremate loobumiskulude (alternatiivkulude) ja laste kvaliteedi eelistamist laste kvantiteedile.[4] Teisalt on välja toodud ka seda, et iseseisvat sissetulekut saav haritud naine ei vaja äraelamiseks meest, mistõttu väheneb naiste soov luua pere, suurendades nii vallalisust ja lastetust. Väärtuslikku-kultuurilist selgitust eelistavad käsitlused viitavad haritud naiste suuremale eneseteotuse võimalustele ja vajadustele, mis vähendavad pereelu olulisust naiste identiteedile.[5] Selle sajandi algusest levima hakanud lähenemine kirjeldab, et seadused ja hoiakud peaksid kohanema uue reaalsusega, kus naistel on võimalik omandada kõrgharidus, teha karjääri ning seda kõike ka lapsesaamisega ühildada. Viimaste teoreetikutele ongi olnud peamiseks eeskujuks Põhjamaad.[6]
Teise maailmasõja järgseid arenguid hariduslike sündimuserisuste kohta näitavad peamiselt negatiivset seost.[7] Kohati on leitud ka positiivset seost, eriti meestel. See tähendab, et kõrgema haridusega meeste sündimus on olnud kõrgem kui nende madalama haridusega sookaaslastel. Taolist soolist lahknevust on seletatud meeste ja naiste erinevate rollidega. Meeste puhul on hea haridus Läänemaailmas traditsiooniliselt kindlustanud parema sissetuleku, mis on abieluturul eeliseks, sest vastab mehe kui toitja rollile. Kõrgharidusega naised seevastu niivõrd hinnatud abieluturul pole olnud, kuna see justkui läheks vastuollu hoolitseja rolliga.
Kuna Põhjamaades on eesmärgistatud kõikvõimalike sooliste vahede kaotamine, siis on põhjust vaadelda, kas nimetatud ebavõrdsus meeste ja naiste vahel sealmail kadunud on. Seda saame teha nelja Põhjala riigi kvaliteetsete registriandmete pealt. Joonisel toodud andmed kajastavad põlvkondliku sündimust ehk mõõdetud on keskmist reaalselt sündinud laste arvu lapsesaamisea lõpuks, milleks tinglikult loetakse naistel 40 ja meestel 45 eluaastat. Näiteks 1940–44 sündinud põlvkonnad hakkasid lapsi saama alates 1960. aastatest, kui nad jõudsid täisikka ning lõpetasid lapsesaamise 1980. aastatel, kui nad jõudsid neljakümnendatesse aastatesse.
Enne kui sündimusnäitajate vaatlemisega alustada, tuleb teadvustada ka seda, et eri haridustasemetega inimeste osakaal on vaadeldavates kohortides muutunud ning erinev ja riigiti ja sooti. Meeste puhul on Norra ja Taani meeste hariduslik jaotus olnud stabiilne – 50% keskharidusega ja ca veerand, kas alg- või kõrgharidusega. Soome ja Rootsi on jälginud teistsugust trendi – algharidusega meeste osatähtsus on langenud 15%-ni ning kesk- ja kõrgharidusega meeste osatähtusus on tõusnud. Naiste puhul iseloomustab kõiki nelja riiki algharidusega naiste osakaalu langus 50% juurest 10%-le ja samaaegne tõus kesk- ja kõrghariduse omandamisel. Riigiti küll veidi erinedes jäävad jagunevad viimaste osakaalud ära võrdlemisi võrdselt.
Joonis 1. Keskmine laste arv Põhjamaades meeste ja naiste valitud kohortides
Andmed: Marika Jalovaara jt. „Education, Gender, and Cohort Fertility in the Nordic Countries,“ European Journal of Population, https://doi.org/10.1007/s10680-018-9492-2, lisa.
Näeme, et eri haridustasemega meeste lõikes on vahed keskmises laste arvus olnud stabiilsed kogu vaadeldavate põlvkondade jooksul ning positiivne seos haridustaseme ja sündimuse vahel on jäänud püsima. Seejuures keskmise ja kõrgema haridusega meeste laste arvud on pigem sarnased üksteisega (v.a. Soomes). See viitab madalama haridustasemega meeste tõenäoliselt madalamale materiaalsele ja sotsiaalsele kapitalile, mis mõjutab nende pereloomet. Oluline on tähele panna, et nooremates vaatluse all olevates põlvkondades paistab madala haridustasemega meeste käsi üha halvemini käivat ehk hariduslikud erisused on suurenemas.
Seevastu naiste seas on toimunud tähelepanuväärsed muutused. Varasem negatiivne seos haridustaseme ja sündimuse vahel on kadunud ning keskmine laste arv on haridustasemeti sisuliselt võrdsustunud. Seejuures on trend kestnud kogu vaadeldavate põlvkondade vältel ning erisuste puudumiseni on jõutud alles viimastes lapsesaamisea lõppu jõudnud põlvkondades, kes nägid ilmavalgust 1970. aastate algul. Seega võib hüpotiseerida, et põlvkondades, mis pole veel lapsesaamisea lõppu jõudnud, saab domineerima juba positiivne seos haridustaseme ja keskmise laste arvu vahel, nagu meestelgi.
Nii nagu meeste puhul, erinevad ka Soome naised teiste riikide naistest. Soome meeste puhul on positiivne seos haridustaseme ja sündimuse vahel endiselt tugev võrreldes teiste Põhjamaadega. Ka naiste puhul on näha kõrgemat sündimust madala haridusega rühmas. Teisisõnu on Soomes hariduslikud vahed sündimuses endiselt märkimisväärsed viimastes põlvkondades veidi isegi kasvanud ning pigem „traditsioonilises“ suunas.
Sarnased trendid avalduvad ka lastetuse hariduserisuste osas, mida me eraldi joonisena siin ära ei too. Meeste puhul on olukord vaadeldavate põlvkondade vältel sisuliselt muutumatu – enam jäävad 45. eluaastaks lastetuks madala haridustasemega mehed, samas kui erisus kesk- ja kõrgharidusega meeste seas on pea olematu. Nagu ka keskmise lapse arvu puhul, on siingi madala haridustasemega meeste vahe võrreldes teistega kasvamas. Naiste puhul on lastetuse hariduserisustes toimunud märkimisväärne nihe. Kuni 1940.-50. aastatel sündinud põlvkondades on kõige suurem lastetute osakaal kõrge haridusega naiste seas. 1970. aastate algul sündinud põlvkondades on aga „esikoha haaranud“ madala haridustasemega naised, samas kui kõrge ja keskmise haridusega naiste näitajad on võrdsustunud.
Ka lastetuse puhul on Soome trend olnud erinev. Näiteks meeste puhul on kõrgharidusega meeste lastetus selgelt madalam kui keskharidusega meestel. Naiste puhul on aga erinevused haridustasemeti Soomes kõige väiksemad. Seega ei tule püsiv negatiivne seos Soome naiste haridustaseme ja keskmise laste arvu osas erisustest lastetuses ehk pereloomest täielikult kõrvalejäänutest. Soomes on parema haridusega naistel madalam ka teise lapse tõenäosus. Küll aga ilmnevad Soome mehed väga selektiivse rühmana, kuna põhiharidusega mehi on Soomes alles jäänud alla 20%.
Kokkuvõtteks saame väita, et Põhjamaades (välja arvatud Soomes) on kadunud negatiivne seos naiste haridustaseme ja laste arvu vahel. Vaadates trendi põlvkondades, mis on jõudnud lapsesaamisea lõppu, võib eeldada, et peagi tõuseb esile positiivne seos haridustaseme ja sündimuse vahel, nagu see on reaalsuseks Põhjamaade meeste puhul juba aastakümneid. Seega, eeldades, et Põhjamaad on demograafilised suunanäitajad, võib püstitada hüpoteesi, et ka Eestis taoline areng aset leiab. 2011. aasta rahvaloenduse tulemused näitasid veel selget negatiivset seost naise haridustaseme ja laste arvu vahel.[8] Meeste puhul rahvaloenduselt taoliseid andmeid Eestis aga kahjuks ei korjatud.
[1] Matthias Johann Eisen. „Eesti rahva kasvamine,“ – Eesti Kirjandus, 1910, 2, lk. 49-58 (50).
[2] Juhan Vilms. „Intelligentsi sündivuse vähenemise põhjused,“ – Tulev Eesti, 1926, lk 5-10 (9).
[3] Ene-Margit Tiit. „Ene-Margit Tiit sündimuse suurendamisest: Eestis on kõrgharitud naistel partnereid raske leida,“ – Postimees, 27.02.2018. https://arvamus.postimees.ee/4422437/ene-margit-tiit-sundimuse-suurendamisest-eestis-on-korgharitud-naistel-partnereid-raske-leida; Sanna Kartau. „Kellega tantsida sambat? Kõrgharitud meeste defitsiidist,“ – Müürileht, 2.08.2016. https://www.muurileht.ee/kellega-tantsida-sambat-korgharitud-meeste-defitsiidist/.
[4] Gary Becker. A Treatise on the Family (Cambridge: Harvard University Press, 1981).
[5] Ron Lesthaeghe. „The unfolding story of the second demographic transition,“ Population and
Development Review 36(2): 211–251.
[6] Frances Goldschneider, Eva Bernhardt, Trude Lappegard. „The Gender Revolution: A Framework for Understanding Changing Family and Demographic Behaviour,“ Population and Development Review 41(2): 207–239; Gösta Esping-Andersen, Fransesco Billari. „Re-theorizing Family
Demographics,“ Population and Development Review 41(1): 1-31.
[7] Vegard Skirbekk. “Fertility Trends by Social Status,“ – Demographic Research, 2008, lk 145-180.
[8] Eesti Statistikaamet. RL0416: Naised ja nende sünnitatud lapsed naise vanuserühma, hõiveseisundi, haridustaseme ja maakonna järgi, 31. detsember 2011.
Näeme, et eri haridustasemega meeste lõikes on vahed keskmises laste arvus olnud stabiilsed kogu vaadeldavate põlvkondade jooksul ning positiivne seos haridustaseme ja sündimuse vahel on jäänud püsima. Seejuures keskmise ja kõrgema haridusega meeste laste arvud on pigem sarnased üksteisega (v.a. Soomes). See viitab madalama haridustasemega meeste tõenäoliselt madalamale materiaalsele ja sotsiaalsele kapitalile, mis mõjutab nende pereloomet. Oluline on tähele panna, et nooremates vaatluse all olevates põlvkondades paistab madala haridustasemega meeste käsi üha halvemini käivat ehk hariduslikud erisused on suurenemas.
Seevastu naiste seas on toimunud tähelepanuväärsed muutused. Varasem negatiivne seos haridustaseme ja sündimuse vahel on kadunud ning keskmine laste arv on haridustasemeti sisuliselt võrdsustunud. Seejuures on trend kestnud kogu vaadeldavate põlvkondade vältel ning erisuste puudumiseni on jõutud alles viimastes lapsesaamisea lõppu jõudnud põlvkondades, kes nägid ilmavalgust 1970. aastate algul. Seega võib hüpotiseerida, et põlvkondades, mis pole veel lapsesaamisea lõppu jõudnud, saab domineerima juba positiivne seos haridustaseme ja keskmise laste arvu vahel, nagu meestelgi.
Nii nagu meeste puhul, erinevad ka Soome naised teiste riikide naistest. Soome meeste puhul on positiivne seos haridustaseme ja sündimuse vahel endiselt tugev võrreldes teiste Põhjamaadega. Ka naiste puhul on näha kõrgemat sündimust madala haridusega rühmas. Teisisõnu on Soomes hariduslikud vahed sündimuses endiselt märkimisväärsed viimastes põlvkondades veidi isegi kasvanud ning pigem „traditsioonilises“ suunas.
Sarnased trendid avalduvad ka lastetuse hariduserisuste osas, mida me eraldi joonisena siin ära ei too. Meeste puhul on olukord vaadeldavate põlvkondade vältel sisuliselt muutumatu – enam jäävad 45. eluaastaks lastetuks madala haridustasemega mehed, samas kui erisus kesk- ja kõrgharidusega meeste seas on pea olematu. Nagu ka keskmise lapse arvu puhul, on siingi madala haridustasemega meeste vahe võrreldes teistega kasvamas. Naiste puhul on lastetuse hariduserisustes toimunud märkimisväärne nihe. Kuni 1940.-50. aastatel sündinud põlvkondades on kõige suurem lastetute osakaal kõrge haridusega naiste seas. 1970. aastate algul sündinud põlvkondades on aga „esikoha haaranud“ madala haridustasemega naised, samas kui kõrge ja keskmise haridusega naiste näitajad on võrdsustunud.
Ka lastetuse puhul on Soome trend olnud erinev. Näiteks meeste puhul on kõrgharidusega meeste lastetus selgelt madalam kui keskharidusega meestel. Naiste puhul on aga erinevused haridustasemeti Soomes kõige väiksemad. Seega ei tule püsiv negatiivne seos Soome naiste haridustaseme ja keskmise laste arvu osas erisustest lastetuses ehk pereloomest täielikult kõrvalejäänutest. Soomes on parema haridusega naistel madalam ka teise lapse tõenäosus. Küll aga ilmnevad Soome mehed väga selektiivse rühmana, kuna põhiharidusega mehi on Soomes alles jäänud alla 20%.
Kokkuvõtteks saame väita, et Põhjamaades (välja arvatud Soomes) on kadunud negatiivne seos naiste haridustaseme ja laste arvu vahel. Vaadates trendi põlvkondades, mis on jõudnud lapsesaamisea lõppu, võib eeldada, et peagi tõuseb esile positiivne seos haridustaseme ja sündimuse vahel, nagu see on reaalsuseks Põhjamaade meeste puhul juba aastakümneid. Seega, eeldades, et Põhjamaad on demograafilised suunanäitajad, võib püstitada hüpoteesi, et ka Eestis taoline areng aset leiab. 2011. aasta rahvaloenduse tulemused näitasid veel selget negatiivset seost naise haridustaseme ja laste arvu vahel.[8] Meeste puhul rahvaloenduselt taoliseid andmeid Eestis aga kahjuks ei korjatud.
[1] Matthias Johann Eisen. „Eesti rahva kasvamine,“ – Eesti Kirjandus, 1910, 2, lk. 49-58 (50).
[2] Juhan Vilms. „Intelligentsi sündivuse vähenemise põhjused,“ – Tulev Eesti, 1926, lk 5-10 (9).
[3] Ene-Margit Tiit. „Ene-Margit Tiit sündimuse suurendamisest: Eestis on kõrgharitud naistel partnereid raske leida,“ – Postimees, 27.02.2018. https://arvamus.postimees.ee/4422437/ene-margit-tiit-sundimuse-suurendamisest-eestis-on-korgharitud-naistel-partnereid-raske-leida; Sanna Kartau. „Kellega tantsida sambat? Kõrgharitud meeste defitsiidist,“ – Müürileht, 2.08.2016. https://www.muurileht.ee/kellega-tantsida-sambat-korgharitud-meeste-defitsiidist/.
[4] Gary Becker. A Treatise on the Family (Cambridge: Harvard University Press, 1981).
[5] Ron Lesthaeghe. „The unfolding story of the second demographic transition,“ Population and
Development Review 36(2): 211–251.
[6] Frances Goldschneider, Eva Bernhardt, Trude Lappegard. „The Gender Revolution: A Framework for Understanding Changing Family and Demographic Behaviour,“ Population and Development Review 41(2): 207–239; Gösta Esping-Andersen, Fransesco Billari. „Re-theorizing Family
Demographics,“ Population and Development Review 41(1): 1-31.
[7] Vegard Skirbekk. “Fertility Trends by Social Status,“ – Demographic Research, 2008, lk 145-180.
[8] Eesti Statistikaamet. RL0416: Naised ja nende sünnitatud lapsed naise vanuserühma, hõiveseisundi, haridustaseme ja maakonna järgi, 31. detsember 2011.
