Viimased trendid Põhjamaade sündimuses ehk kas suunanäit Eestile
Liili Abuladze, Mark Gortfelder
23.04.2019
28. märtsil pidas Eesti Demograafia Assotsiatsiooni kutsel põhjaliku ettekande Põhjamaade sündimusest Stockholmi ülikooli professor Gunnar Andersson. Oma blogis kajastame teemat kahe postitusega. Käesolev keskendub viimastele trendidele Põhjamaade sündimuses ning tulev käsitleb hariduslikke erisusi Põhjamaade sündimuses.
Miks on Põhjamaade rahvastikutrendide järgimine oluline? Põhjala riigid on olnud viimaste sajandite jooksul demograafiliste arengute teerajajad. Nii olid Skandinaavia riigid ühed esimesed, kus toimus demograafiline üleminek, mille käigus langes suremus ja sündimus (ning tõusis vallalisus ja lastetus). Kahe maailmasõja vahel hakkas sündimus taas tõusma (ning vallalisus ja lastetus langema) kõigepealt Rootsis, levides Teise maailmasõja järel üle kogu Lääne. Samamoodi olid Põhjamaad esimesed, kus eelmise sajandi viimasel veerandil hakkasid pereprotsessid taas teisenema: levis vabaabielu, suurenes lahutuste osakaal, lapsesaamist lükati hilisemasse ikka ning kõige selle mõjul langes taas ka sündimustase, mida kõike kogesid ajalise nihkega ka teised Lääne riigid. Seega võib ajalooliste arengute põhjal eeldada Põhjamaade suunaseadmist ka tulevaste arengute osas.
Perioodsündimus on püsinud alla taastetaseme pea kõikides Lääne riikides juba aastakümneid. Selle arengu seletamiseks on käibel erinevad teoreetilised seletused. Majandusnobelist Gary Becker koos oma kolleegidega edendasid 1970.-80. aastatel mikromajanduslikku lähenemist, mis seostasid perekonna teisenemist ja sündimuse langust naiste massilise sisenemisega tööturule ja sellest tekkinud loobumiskulu (alternatiivkulu) suurenemisega naiste jaoks.[1] Demograaf Ron Lesthaeghe ja tema mõttekaaslased on aga muutusi seostanud individualiseerumise ja laiemalt post-modernistlike väärtuste levikuga.[2] Kuigi kirjeldatud teooriad erinevad oma lähtekohtadelt ja mehhanismidelt, siis ühisosana ennustavad mõlemad, et tulevikus on oodata pigem nende protsesside süvenemist.
Käesoleva sajandi alguses aga kujunes välja soorevolutsiooni teooria, mis ennustas tulevikuks perede n-ö tugevnemist ja sündimuse kasvu.[3] See lähenemine kirjeldab pärast tööstusrevolutsiooni tekkinud olukorda, kus mehed olid aktiivsed tööturul ning kodu oli naiste vastutada. Sellist ranget soopõhist jaotust soosisid kehtivad seadused ja kombed. Kuid üha rohkemate naiste kõrghariduse omandamine ning tööturule sisenemine muutis pererolle. Kuigi naised olid nüüdsest tegevad nii välises kui koduses sfääris, ei olnud (piisavalt paljud) mehed nõus (piisavalt palju) osa võtma kodusest – teisisõnu jäi lastekasvatamine ning kodused toimingud endiselt suuresti naiste õlule. Seetõttu loobusid paljud naised lapsesaamisest, või piirdusid ühe lapsega. Soorevolutsiooni teisel etapil aga meeste ja naiste rollid võrdsustuvad nii kodus kui tööturul ning seda võrdsust toetavad kehtivad seadused ja kombed. Selle kõige mõjul sündimus taas tõuseb.
Peamise empiirilise näitena kasutasidki soorevolutsiooni teoreetikud Põhjamaid. Neis riikides olid naiste näitajad kõrghariduse omandamisel ja tööturul aktiivne olemisel teistest rikastest maadest kõrgemad, lisaks on Põhjala riigid olnud juba aastakümneid eesrinnas soolise võrdõiguslikkuse ja võrdsuse tagamisel. Hoolimata sellest tekkis eelmise sajandi viimasel kümnendil olukord, kus perioodsündimus (sünde kalendriaastas lapsesaamiseas naiste kohta) oli Euroopa riikide lõikes kõrgeim Põhjamaades. Ka põlvkondlik sündimus (ühe põlvkonna lapsesaamisea lõpuks reaalselt sündinud keskmine laste arv) näitas, et neljakümnendatesse aastatesse jõudnud põlvkondades oli keskmine laste arv Põhjala riikides lääneriikide võrdluses kõrge ning taastetasemele võrdlemisi lähedal (joonis 1). Seda põhjendasidki soorevolutsiooni teoreetikud just poliitikameetmetega, mis eesmärgistasid töö ja perekonnaga seotud kohustuste ühildamist nii meeste kui naiste seas. Lisaks sellele on Rootsis rakendatud ka isikute individuaalset maksustamist (vastandina abielupaaride ühisele maksustamisele) ning osaajaga töötamist lapsesaamise järgselt kui üldiselt.
Joonis 1. Keskmine laste arv Põhjamaades lapsesaamisea lõpuks, sünnipõlvkonnad 1940–1974
Andmed: Marika Jalovaara jt. „Education, Gender, and Cohort Fertility in the Nordic Countries,“ European Journal of Population, lisa.
Käesoleval kümnendil on olukord võrdlemisi kiiresti muutunud. Nimelt on Soome, Norra ja Island kogemas ajaloo madalamaid perioodsündimusnäitajaid (eelmisel aastal Soomes 1.40, Norras 1.55 ning Islandil 1.75), kuid langus on toimunud ka Rootsis (joonis 2). Samal ajal on näiteks Ida-Euroopas ja saksakeelsetes riikides perioodsündimus tõusnud. Nii on Põhjala perioodsündimuse edu muu Euroopa ees (välja arvatud Lõuna-Euroopa) kahanenud pea olematuks.
Joonis 2. Sündimuse summarkordaja Põhjamaades 1975–2018
Käesoleval kümnendil on olukord võrdlemisi kiiresti muutunud. Nimelt on Soome, Norra ja Island kogemas ajaloo madalamaid perioodsündimusnäitajaid (eelmisel aastal Soomes 1.40, Norras 1.55 ning Islandil 1.75), kuid langus on toimunud ka Rootsis (joonis 2). Samal ajal on näiteks Ida-Euroopas ja saksakeelsetes riikides perioodsündimus tõusnud. Nii on Põhjala perioodsündimuse edu muu Euroopa ees (välja arvatud Lõuna-Euroopa) kahanenud pea olematuks.
Joonis 2. Sündimuse summarkordaja Põhjamaades 1975–2018
Allikas: Eurostat, riikide statistikaametid.
Gunnar Anderssoni ja tema kolleegide analüüs näitab, et sündimuslangus on seotud esimeste sündide „ära jäämisega“ ja see trend ilmneb tugevamalt alla 30-aastaste seas. Üks kesksemaid küsimusi on see, kas sünnid jäävadki toimumata või lükkuvad need edasi vanemasse ikka. Tuleb mainida, et just Põhjala riigid olid 20. sajandi lõpukümnenditel suunaseadjaks sündide hilisemasse ikka lükkamise poolest. Seda arengut vedasid esmajoones kõrghariduse omandanud naised. Nüüd võib olla juhtunud, et samalaadse käitumise võtavad omaks ka seni nooremas eas sünnitanud madalama haridustasemega naised. Madala haridustasemega naiste juures on noorimates lapsesaamiseast väljunud põlvkondades tõusnud ka lastetute osakaal.
Perioodsündimuse langustrend Põhjamaades on eriti intrigeeriv, kuna viimane majandussurutis ei omanud Skandinaavia riikidele erilist mõju (v.a. Islandil). Seetõttu ei pidanud Anderssongi põhjendatuks viimaste sündimusarengute seostamist majandusliku olukorraga. Ka Põhjala riikide enda võrdluses paistab silma, et just Norras, mis pääses kriisist kõige puhtamalt, on perioodsündimuse langus majanduskriisi järgselt olnud üks suurimaid. Andersson püstitas hüpoteesi, et põhjus ei ole mitte konkreetne kriis või tööpuudus vastavas riigis, vaid üldine (globaalne) ebakindlustunne, mis tänaseid noori valdab ja nende käitumist mõjutab. Globaalsusele võib viidata see, et Põhjala riigid on üksteisele täna sarnasemad kui varasematel kümnenditel, mil info levimine oli aeglasem. Ka jooniselt 2 nähtub, et perioodsündimus on muutunud Skandinaavia riikide võrdluses viimasel ajal sarnasemaks. Andersson tõi näite, et kõikide Põhjala riikide noored võivad ühtmoodi mures olla kliimamuutuste pärast, mis panevad lastesaamisest hoiduma. Teisalt võivad inimesed hinnata majanduslikke jm ühiskondlikke probleeme tõsisemaks kui need on. Igal juhul on vajalik rohkem analüüsida noorte inimeste hoiakuid ja arvamusi, mis aitaks muutustest paremini aru saada.
Põlvkondliku sündimuse näitajad on Põhjamaades püsinud kuni 1970. aastate alguses sündinud aastakäikudeni võrdlemisi kõrgel, nagu näha joonisel 1. Viimase aja perioodsündimuse langus aga peegeldabki nooremate, esmajoones 1980.-90. aastatel ilmavalgust näinud, põlvkondade teistsugust käitumist, kelle motivatsioonidest ja hirmudest me aga ei Põhjamaades ega Eestis täpsemalt midagi ei tea. Just sedalaadi teavet peaks andma käivituv Euroopa Pere- ja Sündimusuuringu (GGS) uus ring, mida Eesti demograafia keskus loodab ka Eestis asuda uue kümnendi alguses läbi viima, kui selleks vajaliku rahastuse saab.
Kokkuvõtteks saame öelda, et viimased trendid Põhjamaade sündimuses võiksid lisaks sealsetele inimestele mõtlikuks teha ka meid. On oluline küsida, kui sarnased on meie noorte mõttemaailm ja käitumismallid võrreldes Põhjamaade eakaaslastega. See aitaks aru saada meie nooremate inimeste pereloomega seotud teguritest ning globaalse või ka lokaalse ebakindluse rollist sündimuskäitumises.
Gunnar Anderssoni ja tema kolleegide analüüs näitab, et sündimuslangus on seotud esimeste sündide „ära jäämisega“ ja see trend ilmneb tugevamalt alla 30-aastaste seas. Üks kesksemaid küsimusi on see, kas sünnid jäävadki toimumata või lükkuvad need edasi vanemasse ikka. Tuleb mainida, et just Põhjala riigid olid 20. sajandi lõpukümnenditel suunaseadjaks sündide hilisemasse ikka lükkamise poolest. Seda arengut vedasid esmajoones kõrghariduse omandanud naised. Nüüd võib olla juhtunud, et samalaadse käitumise võtavad omaks ka seni nooremas eas sünnitanud madalama haridustasemega naised. Madala haridustasemega naiste juures on noorimates lapsesaamiseast väljunud põlvkondades tõusnud ka lastetute osakaal.
Perioodsündimuse langustrend Põhjamaades on eriti intrigeeriv, kuna viimane majandussurutis ei omanud Skandinaavia riikidele erilist mõju (v.a. Islandil). Seetõttu ei pidanud Anderssongi põhjendatuks viimaste sündimusarengute seostamist majandusliku olukorraga. Ka Põhjala riikide enda võrdluses paistab silma, et just Norras, mis pääses kriisist kõige puhtamalt, on perioodsündimuse langus majanduskriisi järgselt olnud üks suurimaid. Andersson püstitas hüpoteesi, et põhjus ei ole mitte konkreetne kriis või tööpuudus vastavas riigis, vaid üldine (globaalne) ebakindlustunne, mis tänaseid noori valdab ja nende käitumist mõjutab. Globaalsusele võib viidata see, et Põhjala riigid on üksteisele täna sarnasemad kui varasematel kümnenditel, mil info levimine oli aeglasem. Ka jooniselt 2 nähtub, et perioodsündimus on muutunud Skandinaavia riikide võrdluses viimasel ajal sarnasemaks. Andersson tõi näite, et kõikide Põhjala riikide noored võivad ühtmoodi mures olla kliimamuutuste pärast, mis panevad lastesaamisest hoiduma. Teisalt võivad inimesed hinnata majanduslikke jm ühiskondlikke probleeme tõsisemaks kui need on. Igal juhul on vajalik rohkem analüüsida noorte inimeste hoiakuid ja arvamusi, mis aitaks muutustest paremini aru saada.
Põlvkondliku sündimuse näitajad on Põhjamaades püsinud kuni 1970. aastate alguses sündinud aastakäikudeni võrdlemisi kõrgel, nagu näha joonisel 1. Viimase aja perioodsündimuse langus aga peegeldabki nooremate, esmajoones 1980.-90. aastatel ilmavalgust näinud, põlvkondade teistsugust käitumist, kelle motivatsioonidest ja hirmudest me aga ei Põhjamaades ega Eestis täpsemalt midagi ei tea. Just sedalaadi teavet peaks andma käivituv Euroopa Pere- ja Sündimusuuringu (GGS) uus ring, mida Eesti demograafia keskus loodab ka Eestis asuda uue kümnendi alguses läbi viima, kui selleks vajaliku rahastuse saab.
Kokkuvõtteks saame öelda, et viimased trendid Põhjamaade sündimuses võiksid lisaks sealsetele inimestele mõtlikuks teha ka meid. On oluline küsida, kui sarnased on meie noorte mõttemaailm ja käitumismallid võrreldes Põhjamaade eakaaslastega. See aitaks aru saada meie nooremate inimeste pereloomega seotud teguritest ning globaalse või ka lokaalse ebakindluse rollist sündimuskäitumises.
[1] Gary Becker. A Treatise on the Family (Cambridge: Harvard University Press, 1981).
[2] Ron Lesthaeghe. „The unfolding story of the second demographic transition,“ Population and
Development Review 36(2): 211–251.
[3] Frances Goldschneider, Eva Bernhardt, Trude Lappegard. „The Gender Revolution: A Framework for Understanding Changing Family and Demographic Behaviour,“ Population and Development Review 41(2): 207–239; Gösta Esping-Andersen, Fransesco Billari. „Re-theorizing Family Demographics,“ Population and Development Review 41(1): 1-31.
[2] Ron Lesthaeghe. „The unfolding story of the second demographic transition,“ Population and
Development Review 36(2): 211–251.
[3] Frances Goldschneider, Eva Bernhardt, Trude Lappegard. „The Gender Revolution: A Framework for Understanding Changing Family and Demographic Behaviour,“ Population and Development Review 41(2): 207–239; Gösta Esping-Andersen, Fransesco Billari. „Re-theorizing Family Demographics,“ Population and Development Review 41(1): 1-31.