Noorte meeste puudus Teise ilmasõja järgses Eestis
Mark Gortfelder, Allan Puur
13.03.2023
Teine maailmasõda põhjustas Eestis ja enamikes teistes Euroopa riikides teadupärast suuri rahvastikukadusid. Siinne blogipostitus hindab vahetult sõja järgsel ajal noorte täiskasvanute soosuhet Eestis ja mõningates teistes riikides. Noorte täiskasvanute eraldi vaatamine on põhjendatud, kuna tegemist on lapsesaamiseas inimestega, kelle surm põhjustab niisiis ka teiseseid kadusid tulenevalt ära jäänud sündidest.
Sõja ja okupatsioonidega seotud rahvastikukahjude kindlakstegemist on Eestis eri ühingute ja isikute poolt teostatud juba üle kolmekümne aasta. Kuna Eesti rahvastikukahjud olid väga mitmekesised (eri rahvusvähemuste saatus, otsene sõjategevus, (sund)evakueerumised, mobiliseerimised, põgenemised), põhjustatud võrdlemisi pika ajavahemiku ning erinevate jõudude poolt, siis ongi tegemist suure ka keeruka ülesandega. Takistuseks on tihti muidugi andmete puudus (Eesti uurijate jaoks) ja vähene kvaliteet, eriti mis puudutab Nõukogude võimuga seotut. Viimane põhjalikum okupatsioonikahjusid puudutanud ülevaatlik kirjatükk on pärit Peep Varju poolt priilt kättesaadavas teoses „Eesti okupatsioonikahjud ja inimkaotused 1940–1991“. Seal toodud arvud on aga olenemata soost ja vanusest, mistõttu siin püstitatud küsimust nendega ei lahenda.
Soo- ja vanust arvesse võttes on rahvastikukadusid kuni 1. detsembrini 1941 lahanud Margus Maiste ja Allan Puur oma artiklis, mis samuti vabalt ilmavõrgust kätte saadav. Võrdluseks kasutavad nad Eesti sõjaeelset rahvastikustatistikat ning Saksamaa poolt viidatud kuupäeval läbi viidud rahvastiku registreerimist. Nii prognoositakse Eesti soovanuskoostis 1941. aasta lõpuks normaalsete arengute jätkudes ning kõrvutatakse kadude teadasaamiseks seda tegeliku olukorraga. Toon siinkohal ära nende artiklist joonise meeste kohta (joonis 1).
Joonis 1. Rahvastikukao hinnang soo ja vanuse lõikes, Eesti 1. jaanuar 1939 – 1. detsember 1941.
Joonisel 1 on selgelt näha, et vahe sõjaeelse aja trendide loomuliku jätkumise ja tegelikkuse vahel on suur 18–45-aastaste meeste seas. Eriti selle kõige nooremas otsas on kadu suur, ulatudes pea pooleni vastavast põlvkonnast seoses 1919–1922 sündinud ajateenijate mobiliseerimisest Punaarmeesse. Lisaks mobiliseeriti tulenevalt sakslaste kiirest pealetungist ja meeste metsadesse põgenemisest johtuvalt osaliselt ka reservväelasi. Kuid rahvastikukao suurus 25–45-aastaste meeste seas on muidugi seonduv ka arreteerimiste, mahalaskmiste ja küüditamistega, mis ebaproportsionaalselt seda rühma sihikule võttis. Muidugi teame, et 1941. aasta juuniküüditamine puudutas ka lapsi, naisi ja vanureid. Samuti vähemusrahvuste osas puudutas baltisakslaste lahkumine ja Eesti juutide mõrvamine (ja nende Venemaale põgenemine) neid rahvusrühmi üleüldiselt. Seetõttu on rahvastikukaod naiste seas (vt viidatud artikkel lk 57) jaotatud vanuseti pea ühtlaselt ja kao ulatus jääb alla 1000 enim mõjutatud vanuserühmas.
Säärast detailselt rahvastikukao hinnangut ei ole aga olemas kogu sõja seisuga, samuti mitte ka sõjajärgseid massirepressioone arvestava seisuga. Põhjuseks on, et esimene sõjajärgne rahvaloendus leidis Nõukogude Liidus aset alles 1959. aastal, mis on liiga suur ajaline vahe. Eesti kontekstis näiteks saab suureks segavaks faktoriks rahvastikukadude kindlaks tegemise juures sõjajärgne massiline sisseränne (põlisuse tunnust Nõukogude rahvastikustatistikas reeglina ei kasutatud).
Liivi Uuet ja Allan Puur on oma (ilmavõrgus vabalt kätte saadavas) Tuna artiklis vaadelnud sõjajärgselt aset leidnud „valimiste“ valimisõiguslike inimeste nimekirju kui rahvastikuallikat. Artiklis on märgitud, et täpsema ülevaate puudumisel kasutasid neid oma töös ka Nõukogude rahvastikustatistikud. Valimisõiguslike kodanike nimekirja juurde koguti andmeid ka poliitilisel põhjusel selleta elanud inimeste kohta. Tervislikel põhjustel valimisõiguseta inimesed on aga jäänud arvestamata, mida saab pidada ainsaks hälbeks kohaloleva rahvastiku registreerimise juures. Muidugi oli ebatäpsusi teisigi. Näiteks metsavennad kui mittelegaalsed ja registreerimata elanikud on nendes andmetes puudu. Samuti vähendas usaldusväärsust ka suur sisseränne, Nõukogude sõjaväega seonduvad isikud jne. Kuid üldplaanis annab vastav allikas meile võrdlemisi täpse seisu.
Vaatame siinkohal joonise 2 abiga lähemalt 20–45-aastaste meeste arvu samas vanuses olevate naiste suhtes. Eesti osas kasutame järgnevalt andmeid 1947. aasta ENSV Ülemnõukogu valimistest, teiste riikide kohta on soo-vanuskoostise andmed võetud Human Mortality Database-st.
Joonis 2 sõnum on selge, Eestis on sõjaga seonduvalt selge noorte meeste puudus ehk siis noorte täiskasvanute seas on mehi naiste kohta haruldaselt vähe. See tõdemus jääb püsima ka siis, kui võrrelda Eestit üksnes sõjategevuses kaotajate poolele ja sellest tulenevalt lahingutes suurte sõjakaotuste osaks saanud Jaapani (kamikaze-rünnakud), Austriaga (III riigi totaalne sõda) ja Itaaliaga. Ka oma iseseisvuse eest võitlema pidanud Soomes on mehi naiste suhtes tunduvalt enam, nagu ka võitjate poolel olnud Ühendkuningriigis. Pikki aastaid Saksamaa okupatsiooni all rõhutud olnud Prantsusmaal ja Hollandis on säärast probleemi kohe päris vähe.
Kõige vähem on Eestis mehi 100 naise kohta vanuses 21–24 ehk põlvkondades, mida puudutas kõige enam Saksamaa mobilisatsioon. Osalt olid need mehed 1947. aastal Eesti metsades, osalt olid nad Saksa vägedega taganedes jõudnud Kesk-Euroopasse ja osalt võisid Saksa armeest Soome armeesse põgenenud olla suundunud Rootsi. Täpsemaid arve on öelda raske, kuid kõige väiksema rühma ehk soomepoiste kohta on teada, et kolmandik nendest (absoluutarvuna pea 1300 meest) siirdus pagulusse.[1] Muidugi puudutas metsavendlus ja Saksa vägedes võitlemise tõttu Läände põgenemine ka vanemaid põlvkondi. Seega paljud Eesti mehed, kes jooniselt 2 paistavad olevad puudu, olid 1947. aastal veel elus. Muidugi, kui nad olid elus ja elus välismaal, siis kvalifitseeruvad nad endiselt Eesti vaatest sõjakaoks, sest Eestisse naasejaid oli väga vähe.[2] Samuti leidis suur osa metsavendadest oma lõpu vägivaldse surma läbi, kas kodumaal või vangistatuna Venemaal. Seega saab neidki sõjakadude sekka arvata.
Joonis 2. Mehi 100 naise kohta Eestis ja valitud teistes riikides, 1947.
Kuid võrreldes teiste riikidega tunduvalt ebaloomulikum on Eesti soosuhe ka 30–45-aastaste seas, kes ei langenud sõjategevuses kõige suuremat koormat kandnud aastakäikudesse. Siin omavad muidugi suurt mõju esimese Nõukogude võimu repressioonid, mida oli näha ka jooniselt 1. Ilmselt ka teise Nõukogude okupatsiooni rusikas puudutas enam sõja lõpul ja sellele vahetult järgneval ajal ennekõike nooremaid ja keskealisi mehi, kes tundusid Nõukogude võimule ohtlikumad (sh vales mundris sõdinud). Teatud osa 1947. aastal Vene laagrites või vanglates viibinutest tulid samuti elusalt Eestisse tagasi ehk nad ei olnud Eesti jaoks lõplikult kadunud.
Tulevikus loodavad siinkirjutajad Teise maailmasõjaga seonduva kahju kindlaks tegemisele rohkem aega pühendada ning seda detailsemalt sünnipõlvkonna, soo ja kao põhjuse järgi hinnata. Keskne probleem ongi sõja järel Vene karistussüsteemis Eestist eemal viibinute arvesse võtmine ning samas uue immigranttrahvastiku eraldamine põlistest.
Lõpetuseks on oluline välja tuua, et säärane tasakaalust väljas sookoostis ei näita muidugi üksnes otseseid sõjakadusid. Kuna noored täiskasvanud on ka lapsesaamisealised, siis pidurdas selline meeste puudus usutavasti ka uue põlvkonna sündimist omades nii teisest mõju. Ilmselt on meeste vähesus üks põhjus, miks Eestis (ja Lätis) ei leidnud aset sõjajärgset pikemaajalist sündimuse tõusu, nagu Lääne-Euroopas ja ka laiemalt juhtus. Siin keskmine laste arv hoopis langes põlvkondades, kes olid põhilises lapsesaamiseas sõjale järgnevate aastakümnete jooksul. Sedagi küsimust on plaanis tulevikus lähemalt vaadata.
[1] Lauri Leppik, Allan Puur. Sõjajärgse elukäigu ja repressioonide mõju: soomepoiste elulemuse analüüs 1945–2016. Tuna, 2017, 3, lk 77.
[2] Andres Küng on väitnud, et Rootsist siirdus 1955–1956 tagasi kodumaale 86 eestlast. Andres Küng. Baltikumile elatud aastad. Tallinn: Olion, 2002, lk 27–28.
