COVID-19 mõju eeldatava eluea muutusele riikide võrdluses, 2019–2021
Hannaliis Jaadla
17.10.2022
Täna ilmunud teadusartikkel Nature Human Behaviour ajakirjas leiab, et COVID-19 põhjustas paljudes riikides viimase 70 aasta jooksul enneolematu eeldatava eluea languse. Teadustöö valmis Max Plancki demograafia instituudi, Oxfordi Leverhulme demograafia keskuse, Lõuna-Taani ja Tallinna Ülikooli demograafide koostöö tulemusel.
29 Euroopa riigi, mille hulgas ka Eesti, aga ka Tšiili ning Ameerika Ühendriikide andmete põhjal oli eeldatav eluiga 2021. aastal võrreldes pandeemia eelsete arengute alusel oodatavast madalam.
Eelnevaid globaalseid epideemiaid on enamasti iseloomustanud võrdlemisi kiire eeldatava eluea taastumine. Joonis 1 näitab eeldatava eluea langusi viimase 120 aasta jooksul erinevates riikides. Tumedamad värvid tähistavad aastaid, kus eeldatava eluea langus vastavas riigis aset leidis. Jooniselt 1 on näha, et enamasti olid säärased langused väga lühiajalised ja joonisel domineerib üldine eeldatava eluea kasvutrend läbi aastate (hallid ristkülikud). Mõningad epideemiad või sõjad põhjustasid eeldatava eluea langusi läbivalt pea kõigis joonisel kujutatud riikides.
Jooniselt 1 on selgelt näha, et suurusjärk, millega koroonapandeemia mõjutas eeldatavat eluiga 2020. ja 2021. aastal on olnud oluliselt suurem, kui 20. sajandi teisel poolel esinenud uudsete ja tavapärasest surmavamate gripivormide põhjustatud epideemiate mõju. Teisalt on selge, et I maailmasõja aegne "Hispaania gripp" põhjustas märksa suuremat tagasiminekut eeldatavas elueas, kui me seda viimasel kahel aasta kogenud oleme. COVID-i aja võrdlus üleminekuaja raskustega postsovjetlikkus ruumis näitab aga, et suurusjärgus on eeldatava eluea langus olnud võrdlemisi samaväärne.
Joonis 1. Eeldatava eluea langused 1900–2021.
Joonisel 2 on kujutatud eeldatava eluea muutust esimesel (2020) ja teisel (2021) pandeemia aastal. Punased nooled tähistavad eeldatava eluea langust ja hallid nooled jällegi eeldatava eluea kasvu. Riigid on järjestatud aastatel 2019–2021 toimunud muutuste suuruse järgi. Bulgaaria, kus eeldatav eluiga kahe aasta jooksul kahanes 43 kuu (üle 3 aasta) võrra, on joonisel niisiis esimesel real. Norra, kes on joonise viimasel real, on ainuke riik, kus eeldatav eluiga kahe aasta kokkuvõttes isegi kasvas, ehkki seda ainult vähem kui 2 kuu võrra. Ülejäänud riikide eeldatava eluea muutused jäävad nende vahele.
Joonis 2. Eeldatava eluea muutus 2019–2020 ja 2020–2021 riikide võrdluses.
Märkused: Joonte erinevad segmendid näitavad eeldatava eluea muutust kahel aastal, ülemine segment 2020. aastal ja alumine segment 2021. aastal. Punased jooned vasakule tähistavad langust, hallid jooned paremale tähistavad eeldatava eluea kasvu. Hallid punktid, joontest paremal, tähistavad keskmist aastast eeldatava eluea muutust perioodil 2015–2019, koos 95% usaldusintervalliga. Δe0 näitab muutust teatud perioodi jooksul (2019–2021, 2019–2020, 2020–2021).
2021. aasta andmete põhjal on riikide vahel tekkinud päris selge geograafiline jagunemine. Eeldatava eluea langus Lääne- ja Lõuna-Euroopa riikides jääb enamasti üksnes 2020. aastasse, 2021. aasta jooksul pöördus eeldatav eluiga tagasi kasvutrendile – seda näiteks Hispaanias, Itaalias, Austrias, Inglismaal ja Walesis. Šveitsis, Belgias ja Prantsusmaal oli 2021. aastaks eeldatav eluiga üsna sarnasel tasemel koroonapandeemia eelse ajaga (2019).
Samal ajal, eeldatava eluea langus Ida-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides, mis sai juba alguse 2020. aastal, jätkus ka 2021. aastal. Nende riikide hulka kuulub ka Eesti, ehkki pandeemia esimesel aastal oli eeldatava eluea langus meil väike, kuid 2021. aastal langes eeldatav eluiga lausa 21,5 kuud.
Sarnane Ida ja Lääne eristumine tuleb esile analüüsides vaktsineerimisandmeid. Riigid, kus täielikult vaktsineeritute osakaal on suurem, seda eriti vanuses 60+, oli eeldatava eluea puudujääk, ehk vahe mõõdetud eeldatava eluea ja mida me oleks prognoosimudelite alusel oodanud ilma koroonapandeemiata, oluliselt väiksem. Ida-Euroopa riikides, eriti Bulgaarias, oli COVID-19 vastane vaktsineerimisetase oluliselt madalam ja see selgitas jätkuvat langust eeldatavas elueas pandeemia teisel aastal. Vastupidised arengud toimusid Kesk- ja Lääne-Euroopas. Samas tulevad ka analüüsis esile erindid, näiteks Slovakkia, Horvaatia ja Ungari, kus eeldatava eluea puudujääk oli oluliselt kõrgem kui seda võiks arvata vaktsineeritute osakaalu järgi vanuses 60+. Osaliselt võivad erinevused seletatavad olla erinevates vaktsiinides ja mis vanusrühmadele ja kellele erinevates riikides vaktsiine esmajärjekorras jagati. Lisaks, on oluline arvesse võtta üldist vaktsineerimisetaset, tervishoiusüsteemide võimekust ja laiemaid erisusi rahvastiku tervises juba enne 2019. aastat. Näiteks meenutagem, et Eestis oli liigsuremus kõrge ka 2021. aasta suvel seoses toonase kuumalainega.
Muudest tulemustest saab esile tuua tõsiasja, et märkimisväärne erinevus 2020. ja 2021. aasta suremuse võrdluses on selle vanusstruktuuri muutumine. Liigsuremus nihkus noorematesse vanusrühmadesse ehk alla 60-aastasete suremusel oli oluliselt suurem mõju 2021. aastal võrreldes 2020. aastaga. Ses osaski saab viidata vaktsiinidele, mis pakkusid pandeemia teisel aastal olulist kaitset kõige vanemates vanusrühmades.
Kokkuvõttes, riikide võrdluses on näha lahknemist eeldatava eluea muutustes COVID-19 pandeemia teisel aastal. Osad riigid näitavad taastumise märke koroonapandeemia eelsesse aega, kuid samal ajal teistes riikides eeldatava eluea langused jätkusid ja süvenesid. Viimaste hulka kuulus ka Eesti ja kahjuks 2022. aasta Eesti suremusstatistika ei näita paranemise märke. Tavapäraselt eeldatava eluea langused taastuvad väga kiiresti, kuid viimase sajandi jooksul on näiteid ka eranditest. Väga võimalik, et eeldatava eluea kasv lähimate aastate jooksul võib seiskuda riikides, kus rahvastiku tervishoiu programmid on olnud vähem tõhusad ja tervishoiusüsteemid nõrgemad.
2021. aasta andmete põhjal on riikide vahel tekkinud päris selge geograafiline jagunemine. Eeldatava eluea langus Lääne- ja Lõuna-Euroopa riikides jääb enamasti üksnes 2020. aastasse, 2021. aasta jooksul pöördus eeldatav eluiga tagasi kasvutrendile – seda näiteks Hispaanias, Itaalias, Austrias, Inglismaal ja Walesis. Šveitsis, Belgias ja Prantsusmaal oli 2021. aastaks eeldatav eluiga üsna sarnasel tasemel koroonapandeemia eelse ajaga (2019).
Samal ajal, eeldatava eluea langus Ida-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides, mis sai juba alguse 2020. aastal, jätkus ka 2021. aastal. Nende riikide hulka kuulub ka Eesti, ehkki pandeemia esimesel aastal oli eeldatava eluea langus meil väike, kuid 2021. aastal langes eeldatav eluiga lausa 21,5 kuud.
Sarnane Ida ja Lääne eristumine tuleb esile analüüsides vaktsineerimisandmeid. Riigid, kus täielikult vaktsineeritute osakaal on suurem, seda eriti vanuses 60+, oli eeldatava eluea puudujääk, ehk vahe mõõdetud eeldatava eluea ja mida me oleks prognoosimudelite alusel oodanud ilma koroonapandeemiata, oluliselt väiksem. Ida-Euroopa riikides, eriti Bulgaarias, oli COVID-19 vastane vaktsineerimisetase oluliselt madalam ja see selgitas jätkuvat langust eeldatavas elueas pandeemia teisel aastal. Vastupidised arengud toimusid Kesk- ja Lääne-Euroopas. Samas tulevad ka analüüsis esile erindid, näiteks Slovakkia, Horvaatia ja Ungari, kus eeldatava eluea puudujääk oli oluliselt kõrgem kui seda võiks arvata vaktsineeritute osakaalu järgi vanuses 60+. Osaliselt võivad erinevused seletatavad olla erinevates vaktsiinides ja mis vanusrühmadele ja kellele erinevates riikides vaktsiine esmajärjekorras jagati. Lisaks, on oluline arvesse võtta üldist vaktsineerimisetaset, tervishoiusüsteemide võimekust ja laiemaid erisusi rahvastiku tervises juba enne 2019. aastat. Näiteks meenutagem, et Eestis oli liigsuremus kõrge ka 2021. aasta suvel seoses toonase kuumalainega.
Muudest tulemustest saab esile tuua tõsiasja, et märkimisväärne erinevus 2020. ja 2021. aasta suremuse võrdluses on selle vanusstruktuuri muutumine. Liigsuremus nihkus noorematesse vanusrühmadesse ehk alla 60-aastasete suremusel oli oluliselt suurem mõju 2021. aastal võrreldes 2020. aastaga. Ses osaski saab viidata vaktsiinidele, mis pakkusid pandeemia teisel aastal olulist kaitset kõige vanemates vanusrühmades.
Kokkuvõttes, riikide võrdluses on näha lahknemist eeldatava eluea muutustes COVID-19 pandeemia teisel aastal. Osad riigid näitavad taastumise märke koroonapandeemia eelsesse aega, kuid samal ajal teistes riikides eeldatava eluea langused jätkusid ja süvenesid. Viimaste hulka kuulus ka Eesti ja kahjuks 2022. aasta Eesti suremusstatistika ei näita paranemise märke. Tavapäraselt eeldatava eluea langused taastuvad väga kiiresti, kuid viimase sajandi jooksul on näiteid ka eranditest. Väga võimalik, et eeldatava eluea kasv lähimate aastate jooksul võib seiskuda riikides, kus rahvastiku tervishoiu programmid on olnud vähem tõhusad ja tervishoiusüsteemid nõrgemad.
