Näljahäda 1840-ndatel ei säästnud ei pererahvast ega „heade“ härrade mõisates elanud talupoegi
Kersti Lust ja Martin Klesment
16.03.2022
1840. aastate keskel seisis talurahvas näljaga silmitsi kõigis kolmes Balti kubermangus. Andmed saagikuse, viljahindade ja riikliku näljaabi mahu kohta lubavad arvata, et kriisi raskuskese paiknes Liivimaa kubermangu mandriosas. Seejuures ei kannatanud ka kogu mandriosa ühtviisi, vaid toidupuudus räsis enim Tartu- ja Võrumaad. Näljaga tavapäraselt kaasnenud nakkushaigused, nagu düsenteeria ja tüüfus, nõudsid arvukalt ohvreid ka Viljandimaal.
Näljahäda algas järjestikustest ikaldustest. Juba 1843. aasta põllusaak polnud kiita, 1844. aastal rikkus saagi vihm ja 1845. aastal põud. Toitlusolukord paranes alles 1846. aasta viljakoristuse järel.
Uurides näljahäda mõju suremusele, võib esitada kaks sotsiaalajaloo vaatepunktis olulist küsimust. (1) Kas külaelanikud kannatasid ühel määral või niitsid nakkushaigused pererahvast vähem ja teenijarahvast vastupidiselt rohkem? (2) Kas mõisa poolt raskel ajal osutatud abi oli piisav, et vähendada suremust talurahva suhtes „heldemates“ mõisates?
Ehkki talupojad polnud vaadeldaval perioodil enam pärisorjad, ei pääsenud mõisad nende toetamisest ikaldusaastail ka pärast pärisorjuse kaotamist. Mõis käsutas kõiki abiks vajalikke ressursse: suurmajandi viljavarud ületasid kaugelt mõisapere enda vajadusi, mõisnikul oli ligipääs krediidile ning ta sai pakkuda tööd. Oluline oli ka see, et mõisavalitsus teadis oma talude võimekust ja elanike abivajaduse suurust ning suutis abi kiirelt kohale toimetada. Seetõttu pole imestada, et Vene keskvõim survestas mõisnikke nälgijaid laenuviljaga toetama, ehkki Eesti- ja Liivimaa aadlikest poliitikud püüdsid valitsust veenda, et näljaabi on talurahva omavalitsuse ehk valla vastutus ja mõisnikel pole vähimatki kohustust talupoegi toetada. Nii andsid mõisad taludele endistviisi toetuslaene. Näljaabi osutamine oli mõisnike jaoks paratamatu olukorras, kus talurahva tööjõust, maksevõimest ja rakmeloomadest sõltus mõisamajandi enda käekäik. Teotööl põhinev mõisamajandus oli töökooslus, mille funktsioneerimise huvides tuli mõisnikel hoida inimesi ja säilitada nende tööjõudlust. Lisaks taluperemeestele antud laenudele müüsid mõisad valdadele, kes tasusid selle eest riigilt saadud toetuslaenuga, vilja. Kuid seda tehti senisest pea kaks korda kõrgema hinnaga.
Nälja-aastate suremuserisusi sõltuvalt kihist ja kohast uurisime Viljandimaa Helme kihelkonna kuue aadlimõisa[1] ja kirikumõisa ning Paistu kihelkonnas asunud suures Holstre riigimõisas. Nende mõisate kohta on 2020. aastal lõppenud ajaloolise demograafia PUT-projekti käigus koostatud kvantitatiivselt analüüsitav individuaalandmestik.
Vastavalt meetrikaraamatutes märgitud ametitele on talurahvas jagatud kolme rühma: (1) pererahvas, (2) mõisasundijad, metsavahid, koolmeistrid jt ning (3) teenija- ehk sulasrahvas. Mõisad on samuti jagatud kolme gruppi: riigimõis (Holstre), tavalised aadlimõisad[2] ja „hea“ härra mõisad (Riidaja, Jõgeveste ja kirikumõis). Heaks liigitasime need mõisnikud, a) kelle kohta on säilinud kiitvat pärimust, b) kelle mõisas talud püsisid kaua sama pere käes ja elanikkond oli suhteliselt püsiv (s.o kohalike osakaal oli suur) ning c) teo- ja raharent olid madalamad kui ümbruskonnas üldiselt. Samuti olid "heade" mõisnike talurahvas vähem aldis näljahäda tuules usku vahetama.
Suremuse erinevuste tuvastamiseks talurahva eri kihtide ja eri mõisagruppide vahel kasutasime sündmusloolises analüüsis sageli rakendatavat Cox-i mudelit. Suremust vaatlesime kolmes erinevas vanuserühmas – imikueas, väikelapse eas (vanuses 1–4) ja lapse- ning täiskasvanu eas (vanuses 5–55). Perioodi ja kihi- ning kohatunnuse suhete modelleerimise tulemused on toodud joonistel 1 ja 2, mille alajoonised eristavad vanuserühmi. Jooniste horisontaalsele teljel on antud kalendriperioodi lõiked, mille kohta suremuskordajad hinnati.
Esiteks on oluline välja tuua, et näljahäda ajal tõusis analüüsitud kogukondades suremus selgelt. Üldiselt ehk rühmi eristamata suurenes näljahäda ajal, s.o 1844. aasta sügisest 1846. aasta sügiseni, suremusrisk enim vanuserühmas 5–55 (keskmiselt 2,8 korda suurem võrreldes 1834–1844 perioodiga) ja vähim imikueas (suurenes 26% võrra). Väikelapse eas oli tõus kahekordne.
Joonis 1. Riskimäärade suhe sotsiaalse kihi ja perioodide lõikes kolmes vanuserühmas, 1834–1891.
Joonisel 1 on baasväärtuseks (horisontaalne joon 1.0 tasemel) võetud pererahva suremus näljahädale eelnenud aastakümnel 1834–1844. Selgub, et riskierisused sulas- ja pererahva vahel olid väikesed kõigis vanuserühmades. Vahed kahe peamise talurahvakihi vahel olid statistiliselt ebaolulised. Vanuserühmas 5–55 oli suremusrisk teistest rühmadest madalam neil, kes ei teeninud elatist põllutööga (muud ametid), kuid ka neil oli suremuse tõus nälja-aastatel samavõrra järsk.
Vaadeldes mõisatevahelisi erisusi, nähtub jooniselt 2, et näljaajal suurenes suremusrisk riigimõisas imikute ja väikelaste seas oluliselt vähem kui tavalistes aadlimõisates. Riigimõisaga sarnane ellujäämistõenäosus oli imikutel ka „hea“ härra all. Seevastu vanuses 5–55 kasvas risk surra enim Holstre riigimõisas ja vähim „heale“ härrale kuulunud mõisates. Viimaste puhul oli suremustase olnud ka varem märksa madalam kui Holstres või teistes Helme aadlimõisates.
Joonis 2. Riskimäärade suhe mõisate ja perioodide lõikes kolmes vanuserühmas, 1834–1891.
Joonistelt ilmneb, kuivõrd rängalt tabasid 1844.–1846. aastate nälg ja sellega kaasnenud nakkushaigused Mulgimaa talurahvast. Samuti on ajalist suundumist vaadates näha, kui palju 19. sajandi teisel poolel olukord suremuses 1830.–1840. aastatega võrreldes paranes. Suremuserisuste võrdlus näljahäda perioodil näitab, et üldise kriisi tingimustes riskide maandamine mikrotasandil suuremat efekti ei andnud: nakkushaigused võtsid oma nii pere- kui sulas- ja popsirahva seas ning külvasid surma ka seal, kus mõis kuulus talurahva suhtes leebemale isandale – olgu riigile või „heale“ aadlikule. Huvitav on aga see, et esimestel eluaastatel, mil elulemust mõjutab oluliselt muu hulgas ema hool, olid ellujäämisväljavaated märksa paremad mõisa(te)s, kus valitsesid lahedamad olud ja eeldatavalt oli ka emadel rohkem aega ja võimalust järeltulijate eest hoolitsemiseks ning nende (rinnaga) toitmiseks.
[1] Helme, Jõgeveste, Leebiku-Vanamõisa, Lõve, Patküla ja Riidaja.
[2] Paremaks omavaheliseks võrreldavuseks jagasime mõisad suuruse poolest sarnastesse gruppidesse. Nii jagunevad „tavalised“ aadlimõisad kahe grupi vahel (Helme nr 2-3).