Kas segaabielude osakaal on Eestis tõusnud?
Mark Gortfelder
13.12.2021
´Eesti üks pikaajalisemaid ja vastuolulisemaid ühiskondlikke teemasid on olnud Nõukogude aegsest sisserändest pärineva muust rahvusest elanikkonna lõimumine (harva räägitakse siinjuures assimileerumisest). Segaabielude (ja -kooselude) määr on üks paljudest näitajatest, mida on võimalik käsitleda lõimumise või assimilatsiooni kajastajana. Seesugune vaade on jäänud lõimumise taseme hindamisel Eestis aga seni tahaplaanile. Viimane integratsiooni monitooring tõi küll välja, et segaabielusid on viimasel ajal kõikidest abieludest 7%, kuid sügavamalt teemat ei puudutanud.[1] Ka Statistikaameti andmebaasis pole infot abiellunute rahvuse kohta.
Muidugi teavad kõik lugejad, et üksnes abielude vaatamine on nüüdisaja Eestis ühekülgne vaade, pidades silma registreerimata kooselude laia levikut. Samas on segakooselude analüüsimine keeruline, kuna rahvastikuregistri elukohainfo suur ebatäpsus (eriti pereloomeeas inimeste seas)[2] ei võimalda sarnaselt näiteks Soome rahvastikuregistriga registreerimata kooselusid kindlaks teha ning segakooselusid analüüsida.[3] Teema käsitlemiseks tuleb kasutada niisiis küsitlusuuringuid, mis hõlmaks ka inimese kooselusid ja nende ajalugu. Ehk siis on vaja uuringut, mis põhjalikult pereloomeküsimusi kataks. Eestis on sobivateks 1990. aastate ja 2000. aastate keskel toimunud pere- ja sündimusuuringud. Neid on põhjalikult kasutanud Leen Rahnu oma doktoritöös[4], mille tulemusi ta lühidalt kirjeldas hiljuti ka Postimehe külgedel.[5] Uute suundumuste uurimiseks on võimalik kasutada praegusel hetkel kogutavaid andmeid uue pere- ja sündimusuuringu raames.
Siinses postituses kasutatakse rahvastikuregistri andmeid, mis on hiljuti Eesti Demograafia Keskusega ühe olulise teadustaristu projekti raames jagatud. Täpsemalt on vaatluse all suundumused segaabielude määras ajavahemikus 1970–2020 Eestis sõlmitud abieludes.
Selle aja jooksul on ühes aastas sõlmitavate abielude arv langenud palju—ca kaks korda (üle 12 000 juurest üle 6000 juurde). Suur põhjus on just registreerimata kooselude levik nimetatud ajavahemiku jooksul. Oluline on märkida, et eestlaste seas on registreerimata kooselude sõlmimine märksa enam levinud ja ka varem levima hakanud kui mitte-eestlaste seas.[6] Hoolimata nendest probleemidest on üksnes abielude vaatlemine siiski siinkohal väärtuslik.
Joonisel 1 on kujutatud idaslaavi rahvusest naiste jaotus mehe rahvuse järgi. Miks on vaadeldud just idaslaavi naisi (venelased, ukrainlased, valgevenelased)? Seda varianti on eelistatud lihtsalt mitte-eestlastele, kuna nii on võimalik täpsemini eristada põhilist muulaste kogukonda. Samas ei ole vaadeldud kitsamalt venelasi, kuna kolm idaslaavi rahvast on üldiselt olnud Eestis omavahel üsna ühtne kogukond.
Joonis 1-lt on näha, et vaid väike osa idaslaavi naistest naitub eestlasest mehega. Tõsi, on näha, et taasiseseisvumise ajal on see osakaal pigem kasvanud. Esimene tõus leidis ase 1990. aastate algul. Võib arvata, et peamiseks põhjuseks on samal ajal toimunud tagasiränne idaslaavi riikidesse, mis hõlmas enam vähem lõimunud inimesi. Teist tõusu on näha viimaste aastate jooksul, mistõttu 2020. aastal abiellus pea viiendik idaslaavi naistest eestlastest meestega. Valdav enamus idaslaavi naistest on kogu ajavahemiku jooksul naitunud oodatult idaslaavi meestega. Eestlastest meeste osakaalu suurenemine on samas toimunud just idaslaavi meeste arvelt. Muust rahvusest ning teadmata rahvusest meeste osakaal on väike ning võrdlemisi stabiilne.
Joonis 1. Idaslaavi naiste jaotus mehe rahvuse järgi, Eestis registreeritud abielud 1970–2020, Eesti rahvastikuregister.
Kuidas on sama pilt idaslaavi meeste perspektiivist? Idaslaavi meeste abiellumine eesti rahvusest naistega on veidi haruldasem kui idaslaavi naiste abiellumine eesti rahvusest meestega. Ka aja jooksul on naitumine eestlasega suurenenud aeglasemalt. Nii abiellus 2020. aastal ca 12% idaslaavi meestest eestlannadega. Tegemist on vaadeldava ajavahemiku tipuga.
Viimaks vaatame segaabielude püsivust. Üldiselt on kirjanduses eeldatud, et inimesed soovivad ja sobivad olema koos enesele sarnaste inimestega. Seetõttu eeldatakse (ja tihti ka empiirilistes analüüsides leitakse), et eri rahvusest inimeste abielud on vähem püsivamad kui samast rahvusest inimeste abielud.[7] Sama tulemust on leitud ka Eestis pere- ja sündimusuuringute andmeid analüüsides.[8]
Kordame sama harjutust rahvastikuregistri abieluandmetega. Siinkohal on vaatluse alla võetud aastatel 2000–2012 sõlmitud abielud (mida pole kuulutatud kehtetuteks). Varasemaid pole kaasatud, kuna 1990. aastate väljarände tõttu ei ole võimalik paljude abielude käiku Eesti andmetes jälgida. 2012. aastaga on vaatlus piiritletud, et jätta kõrvale lühikese kestvusega abielud. Kõrvale on jäetud ka abielud, kus ühe või teise osapoole rahvus on teadmata. Joonisel 2 on toodud Kaplan-Meieri elulemuse kõverad, mis siinkohal näitavad sõlmitud abielude „eluspüsimist“ 200 kuu jooksul pärast abielu sõlmimist.
Joonise 2 põhjal on kõike vähem lahutusega lõppenud abielusid paaride seas, kelle puhul mõlema osalise rahvus ei ole ei eestlane ega üks idaslaavi rahvusest (ehk kategooria muu). Siin ja ka teiste kategooriate puhul, mille üheks osapooleks on „muu“ võib eeldada, et osad välismaal toimunud lahutused on Eesti rahvastikuregistrisse jäänud kaasamata. Teisisõnu võib kahtlustada teatud abielude püsimise ülehindamist.
Teoreetiliselt eeldatud mustrit on osaliselt näha. Kõige madalamal on jooned, mis tähistavad paare, kus üks osaline on eestlane ja teine idaslaavlane. Kõige märkimisväärsem on eesti rahvusest naiste vahel, kelle mees on kas eestlane või idaslaavlane. Paarid, mille mõlemad osapooled on rahvuselt eestlased püsivus on 200 kuud pärast abielu sõlmimist ca kümme protsendipunkti kõrgem. Teisalt on aga eesti ja idaslaavi segaabielu kestlikkuse kontrast paaridega, mille mõlemad osapooled on idaslaavlased tunduvalt väiksem.
Joonis 2. Abielude lahutumus osaliste rahvuse kombinatsiooni järgi, Eestis registreeritud abielud 2000–2012, Eesti rahvastikuregister.
Viimaks vaatame segaabielude püsivust. Üldiselt on kirjanduses eeldatud, et inimesed soovivad ja sobivad olema koos enesele sarnaste inimestega. Seetõttu eeldatakse (ja tihti ka empiirilistes analüüsides leitakse), et eri rahvusest inimeste abielud on vähem püsivamad kui samast rahvusest inimeste abielud.[7] Sama tulemust on leitud ka Eestis pere- ja sündimusuuringute andmeid analüüsides.[8]
Kordame sama harjutust rahvastikuregistri abieluandmetega. Siinkohal on vaatluse alla võetud aastatel 2000–2012 sõlmitud abielud (mida pole kuulutatud kehtetuteks). Varasemaid pole kaasatud, kuna 1990. aastate väljarände tõttu ei ole võimalik paljude abielude käiku Eesti andmetes jälgida. 2012. aastaga on vaatlus piiritletud, et jätta kõrvale lühikese kestvusega abielud. Kõrvale on jäetud ka abielud, kus ühe või teise osapoole rahvus on teadmata. Joonisel 2 on toodud Kaplan-Meieri elulemuse kõverad, mis siinkohal näitavad sõlmitud abielude „eluspüsimist“ 200 kuu jooksul pärast abielu sõlmimist.
Joonise 2 põhjal on kõike vähem lahutusega lõppenud abielusid paaride seas, kelle puhul mõlema osalise rahvus ei ole ei eestlane ega üks idaslaavi rahvusest (ehk kategooria muu). Siin ja ka teiste kategooriate puhul, mille üheks osapooleks on „muu“ võib eeldada, et osad välismaal toimunud lahutused on Eesti rahvastikuregistrisse jäänud kaasamata. Teisisõnu võib kahtlustada teatud abielude püsimise ülehindamist.
Teoreetiliselt eeldatud mustrit on osaliselt näha. Kõige madalamal on jooned, mis tähistavad paare, kus üks osaline on eestlane ja teine idaslaavlane. Kõige märkimisväärsem on eesti rahvusest naiste vahel, kelle mees on kas eestlane või idaslaavlane. Paarid, mille mõlemad osapooled on rahvuselt eestlased püsivus on 200 kuud pärast abielu sõlmimist ca kümme protsendipunkti kõrgem. Teisalt on aga eesti ja idaslaavi segaabielu kestlikkuse kontrast paaridega, mille mõlemad osapooled on idaslaavlased tunduvalt väiksem.
Joonis 2. Abielude lahutumus osaliste rahvuse kombinatsiooni järgi, Eestis registreeritud abielud 2000–2012, Eesti rahvastikuregister.
Viited
[1] Eesti ühiskonna lõimumismonitooring 2020“, lk 105.
[2] Anne Herm ja Allan Puur hindavad, et 2011. aasta algul oli üldrahvastikus elukoht ebatäpne 23%-l inimestest, 20–29-aastaste seas oli see osakaal 46%, 30–39-aastaste seas 37% ja 40–49-aastaste seas 30%. Herm, A. ja Puur, A. Elukoha registreerimise täpsust mõjutavad tegurid: 2011. aasta rahvaloenduse ja rahvastikuregistri aadressi erinevus. RITA Mobiilne elu raport, lk 5, 13.
[3] Rahnu, L., Puur, A., Kleinepier, T., Tammaru, T. The Role of Neighbourhood and Workplace Ethnic Contexts in the Formation of Inter-ethnic Partnerships: A Native Majority Perspective. European Journal of Population, 2020, 36, 2, lk 247–276.
[4] Rahnu, L. Partnership Dynamics in Second Half of the 20th Century: Evidence from Estonia and Other GGS Countries of Europe (Koosellumuse dünaamika 20. sajandi teisel poolel: tulemusi Eestist ja teistest GGS-i Euroopa maadest), doktoritöö, Tallinna Ülikool, Ühiskonnateaduste instituut, Eesti Demograafia Keskus. Lisaks on kasutatud segakooselude analüüsimiseks ka 2000. aasta rahvaloenduse andmeid: Van Ham, M, Tammatu, T. Ethnic Minority–Majority Unions in Estonia. European Journal of Population, 2011, 27, 3, lk 313–335.
[5] Rahnu, L. Segakooselud pole Eestis kuigi levinud, Postimees, 19.10.2021.
[6] Rahnu, L., Puur, A., Sakkeus, L., Klesment, M. Partnership Dynamics Among Migrants and Their Descendants in Estonia, Demographic Research, S18, 1519–1566.
[7] Vaata kirjandust selle kohta: Kalmijn, M., de Graf, P. M., Janssen J. Intermarriage and the Risk of Divorce in the Netherlands: The Effects of Differences in Religion and in Nationality, 1974–94. Population Studies, 2005, 59, 1, 71–85.
[8] Rahnu, L., Puur, A., Sakkeus, L., Klesment, M. Dynamics of Mixed Partnerships in Estonia. Families and Societies Working Paper Series, 2016, 62–122.
[1] Eesti ühiskonna lõimumismonitooring 2020“, lk 105.
[2] Anne Herm ja Allan Puur hindavad, et 2011. aasta algul oli üldrahvastikus elukoht ebatäpne 23%-l inimestest, 20–29-aastaste seas oli see osakaal 46%, 30–39-aastaste seas 37% ja 40–49-aastaste seas 30%. Herm, A. ja Puur, A. Elukoha registreerimise täpsust mõjutavad tegurid: 2011. aasta rahvaloenduse ja rahvastikuregistri aadressi erinevus. RITA Mobiilne elu raport, lk 5, 13.
[3] Rahnu, L., Puur, A., Kleinepier, T., Tammaru, T. The Role of Neighbourhood and Workplace Ethnic Contexts in the Formation of Inter-ethnic Partnerships: A Native Majority Perspective. European Journal of Population, 2020, 36, 2, lk 247–276.
[4] Rahnu, L. Partnership Dynamics in Second Half of the 20th Century: Evidence from Estonia and Other GGS Countries of Europe (Koosellumuse dünaamika 20. sajandi teisel poolel: tulemusi Eestist ja teistest GGS-i Euroopa maadest), doktoritöö, Tallinna Ülikool, Ühiskonnateaduste instituut, Eesti Demograafia Keskus. Lisaks on kasutatud segakooselude analüüsimiseks ka 2000. aasta rahvaloenduse andmeid: Van Ham, M, Tammatu, T. Ethnic Minority–Majority Unions in Estonia. European Journal of Population, 2011, 27, 3, lk 313–335.
[5] Rahnu, L. Segakooselud pole Eestis kuigi levinud, Postimees, 19.10.2021.
[6] Rahnu, L., Puur, A., Sakkeus, L., Klesment, M. Partnership Dynamics Among Migrants and Their Descendants in Estonia, Demographic Research, S18, 1519–1566.
[7] Vaata kirjandust selle kohta: Kalmijn, M., de Graf, P. M., Janssen J. Intermarriage and the Risk of Divorce in the Netherlands: The Effects of Differences in Religion and in Nationality, 1974–94. Population Studies, 2005, 59, 1, 71–85.
[8] Rahnu, L., Puur, A., Sakkeus, L., Klesment, M. Dynamics of Mixed Partnerships in Estonia. Families and Societies Working Paper Series, 2016, 62–122.
