Registreeritud elukoha ebatäpsuse ulatus ja selle põhjused
Mark Gortfelder
4.06.2021
Eesti Teadusagentuuri rahastamisel on kuni käesoleva aasta lõpuni käimas rakendusteaduslik projekt nimega: „RITA Mobiilne elu — mobiilne eluviis, avalike teenuste tarbimine ja elukohaandmed riiklikes registrites“. Projekti eesmärgiks on analüüsida Eesti rahvastikuregistri elukohaandmete (aadressiandmete) ebatäpsuse ulatust ja seda mõjutavaid tegureid, aitamaks kaasa ebatäpsuse vähendamisele. Selles projektis on ühe osapoolena kaasatud olnud ka Eesti Demograafia Keskuse teadurid. Nii on põhjust RITA projekti tulemusi veidi siinkohal avada.
Ametliku elukoha ebatäpsuse probleem kaasnes Eesti taasiseseisvumise ja demokratiseerumisega, sest Nõukogude aegne riiklik rangus seoses täpse ametliku elukoha sissekirjutusega kadus. See probleem kandus üle ka rahvastikuregistrisse ning on olemas tänase päevani. Täpset ülevaadet, kui suurel osal elanikkonnast registreeritud elukoht on rahvastikuregistris vale aga seni olemas ei olnud. Statistikaamet on oma kommunikatsioonis enamasti rääkinud viiendikust elanikkonnast. RITA Mobiilne elu projekti raames on valminud neli aruannet, mis eri andmestikke kasutades probleemi ulatust ja ebatäpse elukohainfoga inimeste profiili hindavad.
Kõige täpsema hinnangu võimaldab anda 2011. aasta rahvaloenduse ja loendushetke seisuga rahvastikuregistri võrdlus. See võrdlus hõlmab niisiis kogu elanikkonda ehk hinnangut ei mõjuta küsitlusuuringutega seonduv esinduslikkuse probleem. Teisalt ei ole võimalik kahe andmestiku infot ka sajaprotsendilise täpsusega võrrelda kuna aadressiandmed rahvastikuregistris olid tollal osaliselt korrastamata. Anne Herm ja Allan Puur hindavad oma aruandes, et 23%-l Eesti püsielanikest oli 2011. aasta lõpus registreeritud elukoht rahvastikuregistris vale. Muidugi eksisteerib probleemi ulatuse osas märkimisväärseid rühmaerisusi. Lahknevus oli suurem noortel täiskasvanutel, üliõpilastel, vabaabielus olevatel inimestel, üürnikel ja kahte elukohta omavatel inimestel.
2011. aasta lõpp on nüüdseks juba kümnendi tagune aeg. Seoses 2021. aasta rahva- ja eluruumide loendusega on oluline küsimus, kas aja jooksul on ebatäpsuse ulatus muutunud väiksemaks või mitte. Nimelt moodustatakse 2021. aasta loenduse elukoha tunnus, nagu ka enamus teisi loendustunnuseid, registriinfo alusel.
Kuna registripõhise loenduse eesmärk on olnud juba pikemat aega, siis on riigiasutused 2021. aasta loenduse ootuses registrite kvaliteediga vaeva näinud, samuti teinud üleskutseid inimestele oma registriinfo ajakohastamiseks. Konkreetselt rahvastikuregistri elukohaga seoses pole aga keegi selle ebatäpsuse muutust ajas uurinud. Teisisõnu on ebaselge, mis mõju on nendel sammudel olnud. RITA rände raames tehtud analüüsid seda aga võimaldavad teha. Nimelt lisati Statistikaameti initsiatiivil 2015. aasta Eesti tööjõu-uuringusse elukohta puudutav lisamoodul. 2020. aasta lisati samasse uuringusse taaskord elukohta puudutav lisamoodul, seekord RITA Mobiilne elu eestvedajate tellimusel. Tegemist on ainsa võimalusega sama andmestiku pealt selle probleemi ajalist suundumust lahata. Siiski tasub meeles pidada, et tööjõu-uuring on küsitlusuuring, mistõttu alahindab see elukoha ebatäpsuse ulatust. Põhjus on lihtne — vale elukohainfoga inimesed on küsitlejate poolt raskemini tabatavad.
2015. aasta tööjõu-uuringu järgi oli elukoht ebatäpne 12%-l vastanutest. See on tuntavalt vähem, kui 2011. aasta loenduse ajal, kuid see tuleneb, rõhutame taas, sellest, et küsitlusuuring alahindab registreeritud elukoha ebatäpsuse ulatust. 2020. aastal oli sama uuringu järgi ebatäpsus suurem — 15,8%. Nõnda saame järeldada, et probleemi ulatus on viimastel aastatel suurenenud. Seejuures ei ole see tulemus mõjutatud 2020. aasta pandeemiast johtuvatest elumuutustest, kuna kahe uuritud aasta I kvartalis antud vastuste võrdluses on pilt sama.
Miks on suundumus registreeritud elukoha täpsus halvemuse suunas? Pidades silmas riigivõime suuremat tähelepanu ja ajutisi üleskutseid rahvale aadressiandmete korrastamiseks, võiks eeldada vastupidist arengut. Teisalt mängivad endiselt rolli kasvav mobiilsus, teise elukoha omamise suurem levik ning kohalike omavalitsuse sisseregistreerimise kampaaniad.
Nii 2015. kui 2020. aastal küsiti vale ametliku elukohaga inimestelt ka selle põhjusi. Siinkohal takistab ajalist võrdlust aga fakt, et 2020. aastal oli küsimusepüstitust muudetud, lubamaks suuremat detailsust. 2015. aastal küsiti inimeste käest üksnes peamist põhjust, miks nende tegelik ja registripõhine elukoht lahknevad. 2020. aastal lubati esmalt märkida kõik kehtivad põhjused ning teise küsimusena sooviti teada peamist põhjust. Samuti oli muudetud vastusevariante (lisatud oli variant „kasutan mitut eluaset, sisse registreerida saan vaid ühte“) ja variantide järjekorda. Järgnevates tabelites on põhjused esitatud küsimuses esitatud järjekorras.
2015. aasta uuringu tulemused on toodud tabelis 1. Näeme, et 2015. aastal antud vastustes domineerivad ükskõiksuse ja mugavusega seotud motiivid (ei pea elukoha registreerimist vajalikuks, pean praegust elukohta ajutiseks), mis koos moodustavad 75% vastustest. Mõnda takistavat tegurit (näiteks üürnik ei luba), mingi teenuse või soodustuse saamist (näiteks lapse koolikoht, maamaks) või registreeritud elukoha kohaliku omavalitsuse toetamist (oma maksurahaga) pidas oluliseks üllatuslikult võrdlemisi väike osa vastanutest, kelle tegelik ja registreeritud elukoht lahknes.
Tabel 1. Registreeritud ja tegeliku elukoha lahknevuse peamine põhjus, Eesti tööjõu-uuring 2015.
2020. aasta uuringu tulemused on toodud tabelis 2. Näeme, et võrreldes tabel 1 ja 2015. aastaga on elukoha lahknevuse põhjused üsna erinevad. Kordades on langenud elukoha registreerimise ebaolulisust äramärkinute osakaal, tuntavalt on langenud ka praeguse elukoha ajutisusele viitamine. Sellest võiks teha järelduse, et mugavuse ja ükskõiksuse ajendi olulisus on vähenenud ja ametliku elukoha ebatäpsus on muutunud kaalutletumaks. Samas ei ole pea üldse tõusnud nende inimeste osakaal, kes märkisid elukoha lahknevuse põhjuseks takistavat tegurit, ametliku elukohaga seonduvat teenust või soodustust ega soovi kindlat kohalikku omavalitsust toetada. Siiski, nagu märgitud, ei ole võimalik kahe aasta vastuseid otseselt võrrelda.
Eriti kuna suure muutuse on toonud see, et 2020. aasta küsitluses oli variandina toodud ka mitme elukoha omamine. See tegur ongi 2020. aastal vastanute seas mõlema küsimusepüstituse puhul leidnud kõige suuremat äramärkimist — üle veerandi vale elukohainfoga inimestest on seda hinnanud põhjuseks.
Tabel 2. Registreeritud ja tegeliku elukoha lahknevuse põhjused, Eesti tööjõu-uuring 2020.
Eriti kuna suure muutuse on toonud see, et 2020. aasta küsitluses oli variandina toodud ka mitme elukoha omamine. See tegur ongi 2020. aastal vastanute seas mõlema küsimusepüstituse puhul leidnud kõige suuremat äramärkimist — üle veerandi vale elukohainfoga inimestest on seda hinnanud põhjuseks.
Tabel 2. Registreeritud ja tegeliku elukoha lahknevuse põhjused, Eesti tööjõu-uuring 2020.
Olukorras, kus vastajal oli võimalik märkida kõik põhjused, ei ole mitme eluaseme omamise olulisus ehk isegi üllatav. Kuid see, et tegemist on olulisima põhjusega olukorras, kus vastaja sai ära märkida ka konkreetsed pragmaatilised motiivid (teenus või soodustus, soov teatud KOV-i toetada), on küll üllatav. Eriti pidades silmas seda, et alates 2019. aastast on võimalik rahvastikuregistrisse märkida mitu elukohta (juriidilise tähenduseta lisa-aadressidena). Nõnda on arusaamatu, miks mitme elukohaga inimesed, kes pole oma vastustes maininud mõnda registreeritud elukohast johtuvat hüve või soovi elukoha registreerimise kaudu konkreetset KOV-i toetada, ei märgi siiski ametlikuks elukohaks oma peamist tegelikku elukohta. Osalt võib seda seletada asjaoluga, et lisa-aadressi märkimise võimaluse teadvustamine ja inimeste valmisolek seda kasutada on vähene. Kuid siiski on ebaselge, miks nii paljud inimesed hoiavad registris oma ametliku peamise eluasemena elukohta, mis tegelikult nende jaoks peamine ei ole, kui nad sellest konkreetset praktilist kasu ei saa.
2015. ja 2020. aasta tööjõu-uuringute lisamoodulid loovad tausta riigiasutuste sammudele rahvastikuregistri elukohainfo parandamise toetamisel. Saadud tulemused näitavad, et viimastel aastatel on ametliku elukoha ebatäpsuse probleem vastupidiselt lootustele veidi kasvanud. Samuti on vale elukoha registrisse märkimine muutunud teadvustatumaks (otseste mugavuspõhjuste tähtsus on vähenenud). See tähendab, et lihtsalt elukoha täpse registreerimise vajaduse inimestele meelde tuletamine võib olla muutunud varasemaga võrreldes vähem tõhusaks. Küll aga võib olla kasu inimeste teavitamist hiljuti lisandunud võimalusest märkida rahvastikuregistrisse rohkem kui ühe elukoha. Pidades silmas 2021. aasta suuresti registripõhist rahvaloendust, on tegemist negatiivse sõnumiga. Senised üleskutsed rahvastikuregistri andmete ülevaatamiseks ja parandamiseks ei ole olnud mõjusad. Sügisel plaanib Statistikaamet läbi viia ka vastava sõnumiga teavituskampaania, kuid on ebaselge, mis saab olema selle tulemuslikkus. Selge on aga see, et elukoha registripõhine moodustamine loenduse kontekstis toob halva kvaliteedi ning muudab pea võimatuks loenduse elukoha- ja sellega seonduvate andmete tõsiteadusliku analüüsi.
2015. ja 2020. aasta tööjõu-uuringute lisamoodulid loovad tausta riigiasutuste sammudele rahvastikuregistri elukohainfo parandamise toetamisel. Saadud tulemused näitavad, et viimastel aastatel on ametliku elukoha ebatäpsuse probleem vastupidiselt lootustele veidi kasvanud. Samuti on vale elukoha registrisse märkimine muutunud teadvustatumaks (otseste mugavuspõhjuste tähtsus on vähenenud). See tähendab, et lihtsalt elukoha täpse registreerimise vajaduse inimestele meelde tuletamine võib olla muutunud varasemaga võrreldes vähem tõhusaks. Küll aga võib olla kasu inimeste teavitamist hiljuti lisandunud võimalusest märkida rahvastikuregistrisse rohkem kui ühe elukoha. Pidades silmas 2021. aasta suuresti registripõhist rahvaloendust, on tegemist negatiivse sõnumiga. Senised üleskutsed rahvastikuregistri andmete ülevaatamiseks ja parandamiseks ei ole olnud mõjusad. Sügisel plaanib Statistikaamet läbi viia ka vastava sõnumiga teavituskampaania, kuid on ebaselge, mis saab olema selle tulemuslikkus. Selge on aga see, et elukoha registripõhine moodustamine loenduse kontekstis toob halva kvaliteedi ning muudab pea võimatuks loenduse elukoha- ja sellega seonduvate andmete tõsiteadusliku analüüsi.
