Kui vanaks elasid maainimesed Eestis 19. sajandil?: Ajaloodemograafia projekti valitud tulemusi
Martin Klesment & Kersti Lust
9.03.2021
Läinud aasta (2020) lõppemisega sai otsa ka üks teadusprojekt, mille tulemused on peamiselt leidnud tee rahvusvahelistesse erialaajakirjadesse. Kuna eestikeelses inforuumis on projekti tegemised ja tulemused veel suhteliselt vähe kajastatud, siis püüame osaliselt seda viga kõigepealt parandada just siin.
Kõnealune projekt, pika nimetusega „Varane demograafiline nüüdisajastumine Eestis: 19. sajandi maa- ja linnaühiskonna mikro-uurimus“, oli kavandatud Eesti ajalooliste rahvastikuandmete käibesse toomiseks ja nende analüüsimiseks. Projektiga on oluliselt laiendatud 19. sajandi rahvastikuandmeid ja sellega tehtud suur samm edasi suunas, et Eesti pikaajaline demograafiline areng võiks olla vaadeldav umbes 200-aastase perioodi jooksul. Üle mitmete põlvkondade ulatuvate rahvastikuprotsesside seletamisel on sellise võimaluse olemasolu kahtlemata suure väärtusega. Samuti loodame, et kvantitatiivsest demograafilisest teabest, mis selle projekti käigus koguti, on tulevikus peale demograafide kasu ka Eesti ajaloolastele, kultuuriloo uurijatele ning teiste külgnevate distsipliinide esindajatele.
Projektis osalenute seisukohalt oleks siinjuures paslik teha detailne ülevaade sellest, kuidas ja millise vaevaga arhiiviallikates talletatav teave meile tänapäeval andmetöötluseks vajalikule elektroonilisele kujule jõuab. Kuidas kirikuraamatutest andmeid tabelitesse sisestatakse ning erinevatest allikatest pärit teavet kindlate isikute ja leibkondadega seostatakse. Seda kõike ilmestaks omakorda sellise töö küllatki suur maht, võttes arvesse, et projektiga koondati teavet kümnete tuhandete 19. sajandi inimeste ja nende elusündmuste kohta. Siiski arvame, et blogi lugejat huvitavad rohkem projekti tulemused ja võimalikud uued teadmised, mis loodud andmetest on siiani välja tulnud. Kavatsus on siinses blogis teha ülevaade nii juba avaldatud kui ka seni avaldamata projekti tulemustest. Kõike seda ühe postituse hulka ära mahutada oleks liiga suur väljakutse, mistõttu võtame ette ühe teema korraga.
Allpool tuleb juttu maarahvastiku, täpsemalt Holstre kandi elanike pikaajalisest suremustrendist ja oodatava eluea muutusest. Siinkohal võib mainida, et projekti käigus uurisime sealseid suremuserisusi vanus- ja sotsiaalsete gruppide lõikes ning ka selle varieeruvust mõisate vahel. Holstre kui koha valik lähtus andmete eeldatavalt heast kvaliteedist aga ka piirkonna eripärast. Sealsetes kirikuraamatutes on läbivalt kirja pandud pere sotsiaalmajanduslik positsioon ja elukoht (talu). Esimene on oluline sisuliseks analüüsiks, teine aga hädavajalik eri kirikuraamatutest saadud sama isiku ja pere kirjete sidumiseks. Lisaks oli Mulgimaa majanduslikult rohkem arenenud piirkond ning võis eeldada, et suremuse ja sündimuse langus algas seal pisut varem kui mujal. Ka sotsiaalsed kihierinevused peremeeste ja teenijarahva vahel olid selgemad kui mujal ning võrrelda oli võimalik ka erinevat tüüpi omanduses olevate mõisate võimalikku mõju suremusriskile. Praeguses postituses keskendume siiski ainult kahele teemapunktile: oodatav eluiga ja selle sõltuvus sotsiaalsest kihist.
Oodatava eluea muutus Holstre maarahvastiku hulgas 1834–1891
Rahvastikuprobleemide kontekstis on tänapäeval üks levinumaid kindlasti küsimus oodatava eluea ja selle muutumise kohta. Esmakordselt on meil olnud võimalus individuaalandmete põhiselt seda Eesti 19. sajandi maarahvastiku kohta hinnata. Tavapärane viis seda teha on elutabeli meetodil, mille puhul omakorda eristatakse kohort- ja perioodelutabelit. Antud juhul on meie eesmärgiks näidata muutusi üle kalendriperioodide, mitte sünnikohortide, kasutades jooksvat sündmusstatistikat. See omakorda tähendab vanus-spetsiifiliste suremuskordajate arvutamist ning nende põhjal elutabeli hindamist. Sellise eesmärgiga periood-elutabeli hindamisel kerkivad suhteliselt kiiresti probleemid – vaatamata asjaolule, et ca 60-aastase perioodi kohta on meil kasutada umbes 30 tuhande inimese kirjed, siis nii pika perioodi ja erinevate vanusrühmade peale jaotades ei ole see lõpuks kuigi suur number. Seetõttu näitame siin kahe erineva arvutusmeetodiga saadud tulemusi.
Esiteks hindame elutabeli kasutades ainult nende andmeid, kelle osas on surmavanus teada. See tähendab, et välja jäävad rände tõttu või mõnel muul põhjusel teadmata surmaajad, ning oodatav eluiga peaks olema seetõttu mõnevõrra alahinnatud. Tulemused on näidatud joonisel 1 eraldi meeste ja naiste kohta. Mõlema soo puhul on oodatava eluea vanusprofiil väga sarnane – suure imiku- ja lastesuremuse tõttu oli oodatav eluiga madalam kuni 0–4-aastaset seas, kuid see tõusis nende jaoks, kes esimesel viiel aastal suutsid ellu jääda, pärast mida hakkas oodatav eluiga vanuse tõustes jälle langema. Joonisel on näidatud hinnangud kolme erineva kalendriperioodi kohta ning nii meeste kui naiste puhul toimub aja jooksul märkimisväärne oodatava eluea tõus. Kui 1830–40ndatel tipnes nooremast lapseeast välja jõudnutel oodatav eluiga 35 aastaga, siis sajandi lõpuks tõuseb see meeste puhul umbes 43 aastani ja naiste puhul umbes 50 aastani.
Vanusesse 50–54 jõudnud meestel oli varasemal perioodil elada jäänud veel umbes 12,5 aastat ning sajandi lõpuks suurenes see 15-le. Naiste puhul olid vastavad numbrid 12,5 ja 17,5. Küsides endilt, kas need arvud võivad olla realistlikud, siis üks võimalus on võrrelda neid mõne teise maaga. Näiteks Rootsi kohta teame, et 1840ndatel oli seal 50-aastaste meeste oodatav eluiga ca 18 aastat ja 1880ndate juba 22 aastat. Naiste vastavad numbrid Rootsi kohta on 20 ja 24.[1] Silmas tuleb küll pidada, et Rootsi arvud on terve riigi kohta, aga meie omad näitavad ainult ühe piirkonna maarahvastiku elulemust.
Joonis 1. Oodatav eluiga Holstres surmavanuse põhjal.
Asjaolu, et nii meeste kui naiste puhul lähevad joonisel 1 kõrgemates vanusrühmades erinevate perioodide oodatava eluea jooned risti, viitab sellele, et sellise meetodiga arvutatud eluea hinnang ei ole nendes earühmades suure usaldusväärsusega. Kui kõrge vanuseni elab suhteliselt väike arv inimesi, siis meie andmestikus on neid kokkuvõttes liiga vähe, et piisava täpsusega tulemust anda. Seetõttu muudame elutabeli hindamise meetodit järgmiselt: a) püüame arvesse võtta ka neid, kelle kohta surmaaeg on teadmata, kuid on teada väljarände aeg ja b) kõrgemate vanusrühmade (65+) puhul kasutame andmetega paremini sobiva ÜRO mudel-elutabeli[2] suremuskordajaid.
Nagu joonisel 2 näha, on nii arvutatuna oodatav eluiga nii meestel kui naistel kõrgem kui joonisel 1 näidatu. Oodatav eluiga sünnimomendil oli meestel varasemal perioodil 32 ja sajandi teises pooles 42–43 aastat. Naistel on need numbrid kõrgemad: varasemal perioodil 35 ja hilisematel perioodidel ligi 50 aastat. Kui võrrelda vanemate eagruppide oodatavat eluiga, siis sajandi lõpus oli 50–54-aastaste meeste järelejäänud aastate arv 16,4 ja naistel 20,5. Need viimased numbrid on suhteliselt sarnased ülalpool viidatud Rootsi vastavate näitajatega.
Joonis 2. Oodatav eluiga Holstres suremuskordajate meetodil.
Suremuse sotsiaalmajanduslikud erisused
Üks rahvusvaheliselt palju debateeritud teema, mida oleme ka käesolevas projektis käsitlenud ning mille kohta on avaldatud ingliskeelne artikkel[3], puudutab eluea ja suremuse sõltuvust inimese heaolust ning ühiskondlikust staatusest. Arusaadavalt on sellisele küsimusele ammendava vastuse andmine nii ajaloolises kui ka kaasaegses kontekstis keeruline, kuna inimese majanduslik heaolu ja ühiskondlik kuuluvus võivad elu jooksul muutuda. Siiski saame teha üldistavaid järeldusi selle kohta, kas mõne rahvastikurühma suremustõenäosus mingil eluetapil erineb teistest. Meie andmed lubavad seejuures eristada vaid suuremaid rühmi – talupidajad, maatud põllutöölised ja mingit muud ametit pidavad töölised (nimetame neid lihtsuse mõttes siin oskustöölisteks). Viimane rühm on kolmest kõige väiksem, mis statistilises mõttes tähendab, et nende kohta saadud keskmised näitajad on suhteliselt väiksema usaldusväärsusega. Arusaadavalt oli nende kolme rühma kaitstus majanduslike raskuste vastu erinev, sõltuvalt nende seotusest maaga või rahalise ja mitterahalise sissetulekuga.
Joonisel 3 on terve vaadeldava perioodi suremuserisuste näitamiseks kasutatud elulemuskõverat, mis on intuitiivne meetod näitamaks aja kestuse mõju mingile protsessile. Antud juhul on x-teljel inimeste vanuse intervallid kuudes ja y-teljel kuvatud väärtus S näitab vastavaks vanuseks ellu jäävate inimeste proportsiooni. Näiteks, kui intervallis 0 (inimese sünd) on algväärtuseks 1 ja intervallis 1 (kuu aja möödudes) on väärtuseks 0.8, siis tähendab see, et 20% sündinutest sureb esimese kuu jooksul.
Nagu jooniselt näha, aastatel 1834–1891 jäi keskmiselt esimese kuu lõpuks ellu vähem kui 95% sündinutest. Ühe aasta möödudes langes ellujäänute osakaal alla 85%. Kõik kolm sotsiaalset rühma olid selles osas suhteliselt sarnased, kuigi nn oskustööliste rühmas oli lastel natuke suurem võimalus esimesel eluaastal ellu jääda kui teistes. Vahed on siiski liiga väiksed, et seda erinevust oluliseks pidada. Kogu perioodi keskmine imikusuremus on joonise pealt hinnatuna ca 180–200 surma 1000 elussünni kohta.
Lapsed, kes esimese aasta lõpuks ellu jäid, ei olnud siiski veel kõrgema suremuse ohust pääsenud. Joonise 3 keskmine osa iseloomustab nende esimese aasta lõpuks ellujääjate suremusriski järgmises vanusrühmas. Nagu näha, eluaastatel 1–4 suri neist veel ca 10–12%. Huvitaval kombel on selles vanuses erisused sotsiaalmajanduslike rühmade vahel rohkem märgatavad. Maata põllutööliste laste suremus on kõrgem kui talupoegade oma ning viimaste oma on omakorda kõrgem nn oskustööliste rühma omast.
Joonis 3. Elulemuskõver vanusrühma ja sotsiaalmajandusliku seisundi lõikes.
Joonise 3 kõige parempoolsem paneel näitab suremust 5. ja 55. eluaasta vahel. X-teljel aja möödumist näitav intervall on endiselt kuudes, mis tähendab, et vähemalt 5–aastaseks elanud lastest umbes 95% elas keskmiselt 33. eluaastani (400 kuud sünnist) ja 85% elas 50. eluaastani (600 kuud sünnist). Sotsiaalmajanduslike erisuste osas on selles vanusgrupis eristatav ainult väike oskustööliste rühm, kelle šansid ellu jääda on just 25. ja 50. eluaasta vahel mõnevõrra paremad kui kahel suuremal grupil.
Kokkuvõtteks
Soovides vastata pealkirjas esitatud küsimusele, on väga raske tuua üht konkreetset numbrit. Nagu tavaliselt, see oleneb.... Näiteks, oleme näidanud, et teatud määral sõltus inimese oodatav eluiga sellest, millisesse sotsiaalmajanduslikku rühma ta sündis, kuigi sellest tulenevad erisused ei ole suured. Üldistavalt võiks öelda, et 19. sajandi Eesti maainimesed, kes esimesed viis eluaastat vastu pidasid, võisid jätkata küllaltki soliidse vanuseni. Kui võtta aluseks meie poolt arvutatud optimistlikum elutabeli variant, siis sajandi teises pooles oli see meeste puhul keskmiselt 50. eluaastat ja naiste puhul isegi 55. eluaastat ja rohkem. Tuletame siiski meelde, et valimi puhul on tegemist vaid väikse osaga Eesti territooriumist ning suremus mujal Eestis, eriti linnades, võis olla nendest numbritest erinev. Mõtlemapaneva võrdlusena võiks siiski lisada, et aastal 1989 oli Eesti keskmine 5–aastase oodatav järelejäänud eluiga meestel 62 ja naistel 71 (sünnimomendil vastavalt 66 ja 75).[4]
Viited
[1] Rootsi Statistikabüroo andmed oodatava eluea kohta alates 1751. https://www.scb.se/en/finding-statistics/statistics-by-subject-area/population/population-composition/population-statistics/pong/tables-and-graphs/yearly-statistics--the-whole-country/life-expectancy/
[2] ÜRO mudel-elutabelid ja informatsioon nende kohta on leitavad aadressil https://www.un.org/en/development/desa/population/publications/mortality/model-life-tables.asp
[3] Martin Klesment & Kersti Lust (2020). Short-term economic stress and mortality differentials in rural Estonia, 1834–1884, Scandinavian Economic History Review, 69:1, 22-40, https://doi.org/10.1080/03585522.2020.1739121.
[4] Statistikaamet. https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvastik__rahvastikunaitajad-ja-koosseis__demograafilised-pehinaitajad/RV045/table/tableViewLayout1
