Kriisi mõju suremusele
Mark Gortfelder
01.07.2020
Suvesoojuse ning vähenenud COVID-19 haigusjuhtude ja surmade mõjul on globaalne pandeemia taganenud Eesti ja Euroopa inimeste teadvuses ja ka uudistes tahaplaanile. Samas aitab ajaline nihe kaasa paremate andmete kättesaadavaks saamisele, mis lubab uue koroonaviiruse mõju suremusele täpsemini hinnata. Siinses blogipostituses vaatame vanusspetsiifiliste suremuskordajate arenguid Eestis ja valitud teistes Euroopa riikides sel ning eelnevatel aastatel, tegemaks kindlaks liigsuremuse olemasolu ja suurust. Samuti puudutame põgusalt ka küsimust, kas pandeemiast ning selle vastu võitlemiseks sisse seatud (ning tulevikus veel seatavatest) piirangutest johtuvalt tekkinud majanduskriis võib suremust suurendada.
Liigsuremus on suremuse tõus üle tavapärase (ilma kriisideta kulgenud aastate) taseme. Seda võimaldab hinnata võrdlus eelnevate aastate sama ajaga (nädalaga). Liigsuremuse analüüsimine, vastandina ametlikele uue koroonaviiruse süüks pandud surmade analüüsimisele võimaldab vältida mitmeid probleeme. Esiteks võivad, eriti haigusepuhangu alguses surnud inimeste puhul, tegemata olla viirusetestid, mistõttu tegelikkuses viiruse tõttu surnu ei kajastu ametlikes andmetes. Teiseks teame, et koroonaviiruse puhul on väga oluline suremusrisk kõrge vanus ja teiste tõsiste kaasuvate haiguste olemasolu, mis ei võimalda alati päris kindel olla, et konkreetse surma põhjustas just koroonaviirus. Kolmandaks võib seoses ülekoormatud või tugevate piirangutega tervishoiusüsteemis toimuda ka suremuse kasv teiste surmapõhjuste osas, mida pelgalt koroonaviirusele keskendumine ei võimalda kindlaks teha. Neljandaks võib aga pandeemia tingimustes väheneda suremus mõnede surmapõhjuste osas, näiteks nagu meelelahutusasutuste sulgemise tõttu ära jäänud mürgistused ja õnnetused. Samuti võib suurem tähelepanu hügieenile ja distantsile olla põhjus, miks selleaastane gripihooaeg oli väga pehme.
Nendel põhjustel hakkasid pandeemia käigus mitmed ajakirjandusväljaanded liigsuremusele tähelepanu pöörama, kasutades selleks surmade absoluutarve nädalati.[1] Absoluutarvud on saadaval iga nädala kohta ka Eurostati andmebaasis, mis eristab ka vanuseid ning enamike Euroopa riikide (mitte näiteks Eesti) puhul regioone.[2] Eestis lõi Statistikaamet siinse liigsuremuse jälgimiseks vastava lahenduse.[3] Juba üle kümne aasta on spetsiaalselt Euroopa liigsuremusel silma peal hoidnud epidemioloogide poolt juhitud EuroMOMO projekt,[4] mis kasutab lisaks surmade absoluutarvudele ka mudeldatud z-näitajat. Demograafide poolt sagedasti kasutatav Human Mortality Database (HMD) aga pani aluse lühiajaliste suremusvõngete andmebaasile, milles on täna andmed 22 riigi kohta (21 Euroopa riiki ning USA).[5] Erinevalt eelpool nimetatud andmebaasidest annab HMD lisaks surmade absoluutarvudele ka suremuskordajad ning seda viiele vanuserühmale (0–14, 15–64, 65–74, 75–84, 85+). Suremuskordajate kasutamine võimaldab täpsemat võrdlust, kuna muutused vastavates vanustes olevate inimeste rahvaarvus ei mõjuta tulemusi. Teisalt on aga 2020. aasta rahvaarvu osas kasutatud mitte ametlikke aasta keskmist vanuskoostist (kuna aasta pole veel lõppenud), vaid rahvaarvu prognoose. Samuti peab meeles pidama, et suremusandmed on käesoleva aasta kohta esialgsed ning nendes võib esineda väikseid korrigeerimisi.[6]
Joonis 1. Suremuse vanuskordajad nädalati Eestis ja valitud Euroopa riikides 2015–2020.
01.07.2020
Suvesoojuse ning vähenenud COVID-19 haigusjuhtude ja surmade mõjul on globaalne pandeemia taganenud Eesti ja Euroopa inimeste teadvuses ja ka uudistes tahaplaanile. Samas aitab ajaline nihe kaasa paremate andmete kättesaadavaks saamisele, mis lubab uue koroonaviiruse mõju suremusele täpsemini hinnata. Siinses blogipostituses vaatame vanusspetsiifiliste suremuskordajate arenguid Eestis ja valitud teistes Euroopa riikides sel ning eelnevatel aastatel, tegemaks kindlaks liigsuremuse olemasolu ja suurust. Samuti puudutame põgusalt ka küsimust, kas pandeemiast ning selle vastu võitlemiseks sisse seatud (ning tulevikus veel seatavatest) piirangutest johtuvalt tekkinud majanduskriis võib suremust suurendada.
Liigsuremus on suremuse tõus üle tavapärase (ilma kriisideta kulgenud aastate) taseme. Seda võimaldab hinnata võrdlus eelnevate aastate sama ajaga (nädalaga). Liigsuremuse analüüsimine, vastandina ametlikele uue koroonaviiruse süüks pandud surmade analüüsimisele võimaldab vältida mitmeid probleeme. Esiteks võivad, eriti haigusepuhangu alguses surnud inimeste puhul, tegemata olla viirusetestid, mistõttu tegelikkuses viiruse tõttu surnu ei kajastu ametlikes andmetes. Teiseks teame, et koroonaviiruse puhul on väga oluline suremusrisk kõrge vanus ja teiste tõsiste kaasuvate haiguste olemasolu, mis ei võimalda alati päris kindel olla, et konkreetse surma põhjustas just koroonaviirus. Kolmandaks võib seoses ülekoormatud või tugevate piirangutega tervishoiusüsteemis toimuda ka suremuse kasv teiste surmapõhjuste osas, mida pelgalt koroonaviirusele keskendumine ei võimalda kindlaks teha. Neljandaks võib aga pandeemia tingimustes väheneda suremus mõnede surmapõhjuste osas, näiteks nagu meelelahutusasutuste sulgemise tõttu ära jäänud mürgistused ja õnnetused. Samuti võib suurem tähelepanu hügieenile ja distantsile olla põhjus, miks selleaastane gripihooaeg oli väga pehme.
Nendel põhjustel hakkasid pandeemia käigus mitmed ajakirjandusväljaanded liigsuremusele tähelepanu pöörama, kasutades selleks surmade absoluutarve nädalati.[1] Absoluutarvud on saadaval iga nädala kohta ka Eurostati andmebaasis, mis eristab ka vanuseid ning enamike Euroopa riikide (mitte näiteks Eesti) puhul regioone.[2] Eestis lõi Statistikaamet siinse liigsuremuse jälgimiseks vastava lahenduse.[3] Juba üle kümne aasta on spetsiaalselt Euroopa liigsuremusel silma peal hoidnud epidemioloogide poolt juhitud EuroMOMO projekt,[4] mis kasutab lisaks surmade absoluutarvudele ka mudeldatud z-näitajat. Demograafide poolt sagedasti kasutatav Human Mortality Database (HMD) aga pani aluse lühiajaliste suremusvõngete andmebaasile, milles on täna andmed 22 riigi kohta (21 Euroopa riiki ning USA).[5] Erinevalt eelpool nimetatud andmebaasidest annab HMD lisaks surmade absoluutarvudele ka suremuskordajad ning seda viiele vanuserühmale (0–14, 15–64, 65–74, 75–84, 85+). Suremuskordajate kasutamine võimaldab täpsemat võrdlust, kuna muutused vastavates vanustes olevate inimeste rahvaarvus ei mõjuta tulemusi. Teisalt on aga 2020. aasta rahvaarvu osas kasutatud mitte ametlikke aasta keskmist vanuskoostist (kuna aasta pole veel lõppenud), vaid rahvaarvu prognoose. Samuti peab meeles pidama, et suremusandmed on käesoleva aasta kohta esialgsed ning nendes võib esineda väikseid korrigeerimisi.[6]
Joonis 1. Suremuse vanuskordajad nädalati Eestis ja valitud Euroopa riikides 2015–2020.
Joonis 1 toob ära vanuskordaja kümne riigi (vasakult paremale Eesti, Soome, Rootsi, Ungari, Austria, Belgia, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Inglismaa ja Wales) ja viie vanusrühma kohta. Hallid jooned tähistavad joonisel suremuskordajaid aastatel 2015–2019 ning sinine joon suremuskordajaid käesoleval aastal. Kuna väiksema rahvaarvuga riikides on suremuskordajate variatsioon aastati suurem kui suurema rahvaarvuga riikides, siis on „hall ala“ näiteks Eesti puhul märksa laiem kui Itaalia puhul. Kuna surmajuhtumeid on kõige vähem vanuserühmas 0–14, siis on sealgi variatsioon aastati teistest vanuserühmadest suurem. Teine põhjus, miks Eestis on variatsioon aastati ajavahemikus 2015–2019 olnud suurem, on kiirem suremuse langus võrreldes Lääne-Euroopa riikidega. Väiksem rahvaarv tähendab ka seda, et variatsioon suremuses nädalati on suurem ning nii on ka Eesti käesolevat aastat tähistav sinine joon ebastabiilsem kui suuremates riikides. Käesoleva aasta kohta käiv ajaseeria on ka riigiti erineva pikkusega. Kümnest riigist kõige lühem on see Itaalia puhul (19 nädalat ehk nädal, mis lõppes 10. mail) kõige pikem on see Eesti, Rootsi ning Inglismaa ja Walesi puhul (24 nädalat ehk nädal, mis lõppes 14. juunil).
Joonis 1 võimaldab teha mitu järeldust. Esiteks on Eesti pääsenud koroonaviiruse liigsuremusest ning seda ka eristades vanuserühmi. Vaid vanuses 65–74 on märtsis-aprillis näha teatud suremuse kasvu, kuid see ei kvalifitseeru liigsuremuseks.
Teiseks on sarnaselt Eestiga liigsuremuse tekke ära hoidnud joonisel 1 kajastatud riikidest Soome, Ungari ja Austria. Lisaks on HMD lühiajalise suremuse andmebaasis olevatest Euroopa riikidest liigsuremust vältinud ka Bulgaaria, Tšehhi, Slovakkia, Saksamaa, Norra, Taani, Island, Luksemburg ja Portugal. Seega 21-st Euroopa riigist 13-s liigsuremust üheski vanusrühmas ei esinenud. Joonisel 1 kajastatud riikidest Rootsis, Belgias, Prantsusmaal, Hispaanias, Itaalias ning Inglismaal ja Walesis on aga liigsuremus selgelt näha. Joonisel mitteolevatest riikidest näitavad HMD andmed veel liigsuremust Šotimaal ja Hollandis.
Kolmandaks kajastub joonisel selgelt koroonaviiruse surmav mõju just vanematele inimestele. Kuna tegemist on suremuskordajatega, siis annab see standardiseeritud võrdluse vanuserühmati. Enamikes liigsuremusega riikides kahes noorimas vanuserühmas suremuskordajate ebatavapärast suurust märgata ei ole. Üksikasjalikum vaatlus näitab, et Belgias, Prantsusmaal, Hispaanias kui Inglismaal ja Walesis on suremuskasv olnud sarnane vanuserühmades 75–84 ja 85+, samas kui Rootsis on kasv olnud reljeefsem 85+ vanuses inimeste seas, aga Itaalias just 75–84-aastaste seas.
Neljandaks on näha ka kõige enam kannatanud riikide puhul suremuse langust tavapärasele tasemele või isegi alla selle. Võttes arvesse seda, et koroonaviirus on ohtlikum vanematele ja krooniliste haiguste käes kannatavatele inimestele, siis on ootuspärane suremuse langus, kuna viirus tõi kaasa surmade kontsentreerumise kitsamasse ajalisse raami võrreldes normaalse olukorraga. Kõige reljeefsemalt on sellina langus näha Rootsi puhul, mis tekitab vähemalt teatud küsimuse, et kas andmete edasine tagantjärgi täpsustamine seda pilti muudab. Teisalt on suremuse langus olemas ka riikide puhul nagu Soome, Norra ja Slovakkia, kus liigsuremust ei tekkinud, mis viitab, et kõikvõimalikud piirangud ning käitumismuutus on samuti suremust vähendanud.
Koroonakriis ei pruugi aga suremust tõsta mitte üksnes otse, vaid ka kaudselt läbi majandussurutise. Näiteks tuues kaasa rohkem mürgistusi, õnnetusi, enesetappe kui vägivaldseid surmasid ning ka stressi, mis mõjub negatiivselt südamele ja immuunsüsteemile. Selle küsimuse vaatlemisel saame vaadata viimase majanduskriisi ajal toimunut.
Joonis 2 kajastab töötuse[7] ja eeldatava eluea omavahelist suhet viimase majanduskriisi eel (2004–2007) ja ajal (2007–2010) ning seda 24 Euroopa Liidu liikmesriikide kohta, mille eeldatava eluea andmed on HMD-s olemas.[8] Täpsemini on töötuse ja eluea muutus arvutatud, lahutades mõlema ajavahemiku lõppaasta näitajatest (vastavalt 2007 ja 2010) ajavahemiku alguse näitajad (vastavalt 2004 ja 2007). Muutust töötuses näitab x-telg — kui ajavahemikus ühes riigis töötus kasvas, siis asub seda tähistav täpp 0-st paremal. Muutust eeldatavas elueas näitab y-telg — kui ajavahemikus ühes riigis eeldatav eluiga kasvas, siis asub seda tähistav täpp 0-st üleval.
Joonis 2 ülemine paneel näitab suhet eelmise majanduskriisi eelsel ajal. Enamik täppe asub x-telje suhtes 0-st vasakul ehk enamikes Euroopa riikides enne kriisi töötus langes ning enamik täppe asub ka y-telje suhtes 0-st ülevalpool ehk enamikes riikides enne kriisi eeldatav eluiga tõusis. Viimases osas on vaid kaks erandit. Kui Lätis toimus aastate 2004 ja 2007 vahel väga väike langus eeldatavas elueas, siis Leedus oli langus üle ühe eluaasta. Eestis toimus sarnaselt enamikele Euroopa riikidele sel ajal väike eeldatava eluea kasv.
Joonis 2. Töötuse ja eeldatava eluea suhe Eestis ja Euroopa riikides, 2004-2010.
Alumine paneel näitab sama majandussurutise perioodi kohta. Kahe erandiga Euroopa riikides kriisi aegu töötus kasvas ning kõikides riikides kasvas ka eluiga. Seejuures on alumiselt paneelilt näha, et eluea kasv oli kõige suurem just nimelt riikides, kus töötus samas ajavahemikus kõige enam kasvas. Eelkõige veavad seda suhet just nimelt kolm Balti riiki, kus kõigis kasvas töötus aastate 2007 ja 2010 vahel üle kümne protsendipunkti ning eeldatav eluiga üle kahe aasta. Seega saame eelneva majanduskriisi pealt tõdeda, et majanduskriisi mõju suremusele on neutraalne või isegi positiivne ehk suremust vähendav ning eeldatavat eluiga tõstev.[9] Peamine seletus sellele on majanduskriisi aegne väiksem mürgituste ja õnnetuste arv, kuigi enesetappude puhul on enamasti täheldatav suremuse kasv majandussurutise ajal.
Seega kokkuvõttes on Eesti ja enamik teisi Euroopa riike suutnud vältida uuest koroonaviirusest tingitud liigsuremust. Suve lõpul aset leidva ilmade jahenemisega võib eeldada viiruse leviku kasvu, kuid usutavasti suudetakse drastilisi tulemusi vältida ka seekord. Samuti ei maksa karta, et koroonaviiruse mõju suremusele läbi majanduskriisi saab olema negatiivne.
Seega kokkuvõttes on Eesti ja enamik teisi Euroopa riike suutnud vältida uuest koroonaviirusest tingitud liigsuremust. Suve lõpul aset leidva ilmade jahenemisega võib eeldada viiruse leviku kasvu, kuid usutavasti suudetakse drastilisi tulemusi vältida ka seekord. Samuti ei maksa karta, et koroonaviiruse mõju suremusele läbi majanduskriisi saab olema negatiivne.
[1] The Economist: https://www.economist.com/graphic-detail/2020/04/16/tracking-covid-19-excess-deaths-across-countries, nende andmebaas: https://github.com/TheEconomist/covid-19-excess-deaths-tracker; Financial Times: https://www.ft.com/content/a26fbf7e-48f8-11ea-aeb3-955839e06441, nende andmebaas: https://github.com/Financial-Times/coronavirus-excess-mortality-data; New York Times: https://www.nytimes.com/interactive/2020/04/21/world/coronavirus-missing-deaths.html, nende andmebaas: https://github.com/nytimes/covid-19-data/tree/master/excess-deaths.
[2] Eurostat: https://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?query=BOOKMARK_DS-1166948_QID_-65C2C7D1_UID_-3F171EB0&layout=TIME,C,X,0;GEO,L,Y,0;UNIT,L,Z,0;SEX,L,Z,1;AGE,L,Z,2;INDICATORS,C,Z,3;&zSelection=DS-1166948INDICATORS,OBS_FLAG;DS-1166948SEX,T;DS-1166948UNIT,NR;DS-1166948AGE,TOTAL;&rankName1=TIME_1_0_0_0&rankName2=UNIT_1_2_-1_2&rankName3=GEO_1_2_0_1&rankName4=AGE_1_2_-1_2&rankName5=INDICATORS_1_2_-1_2&rankName6=SEX_1_2_-1_2&sortC=ASC_-1_FIRST&rStp=&cStp=&rDCh=&cDCh=&rDM=true&cDM=true&footnes=false&empty=false&wai=false&time_mode=ROLLING&time_most_recent=false&lang=EN&cfo=%23%23%23%2C%23%23%23.%23%23%23.
[3] Statistikaamet: https://www.stat.ee/surmade-kiirstatistika.
[4] EuroMOMO: https://www.euromomo.eu/graphs-and-maps/.
[5] Human Mortality Database: https://www.mortality.org/.
[6] Rohkem infot HMD andmete kohta: https://www.mortality.org/Public/STMF_DOC/STMFmetadata.pdf.
[7] Töötuse osas kasutatud Eurostati andmeid.
[8] Eesti, Austria, Belgia, Bulgaaria, Horvaatia, Tšehhi, Saksamaa, Taani, Hispaania, Soome, Prantsusmaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Läti, Holland, Poola, Portugal, Slovakkia, Sloveenia, Rootsi, Ühendkuningriik.
[9] José A. Tapia Granados & Edward L. Ionides. 2017. Population health and the economy: Mortality and the Great Recession in Europe. Health Economics, 26 (12), 1–17.
[2] Eurostat: https://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?query=BOOKMARK_DS-1166948_QID_-65C2C7D1_UID_-3F171EB0&layout=TIME,C,X,0;GEO,L,Y,0;UNIT,L,Z,0;SEX,L,Z,1;AGE,L,Z,2;INDICATORS,C,Z,3;&zSelection=DS-1166948INDICATORS,OBS_FLAG;DS-1166948SEX,T;DS-1166948UNIT,NR;DS-1166948AGE,TOTAL;&rankName1=TIME_1_0_0_0&rankName2=UNIT_1_2_-1_2&rankName3=GEO_1_2_0_1&rankName4=AGE_1_2_-1_2&rankName5=INDICATORS_1_2_-1_2&rankName6=SEX_1_2_-1_2&sortC=ASC_-1_FIRST&rStp=&cStp=&rDCh=&cDCh=&rDM=true&cDM=true&footnes=false&empty=false&wai=false&time_mode=ROLLING&time_most_recent=false&lang=EN&cfo=%23%23%23%2C%23%23%23.%23%23%23.
[3] Statistikaamet: https://www.stat.ee/surmade-kiirstatistika.
[4] EuroMOMO: https://www.euromomo.eu/graphs-and-maps/.
[5] Human Mortality Database: https://www.mortality.org/.
[6] Rohkem infot HMD andmete kohta: https://www.mortality.org/Public/STMF_DOC/STMFmetadata.pdf.
[7] Töötuse osas kasutatud Eurostati andmeid.
[8] Eesti, Austria, Belgia, Bulgaaria, Horvaatia, Tšehhi, Saksamaa, Taani, Hispaania, Soome, Prantsusmaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Läti, Holland, Poola, Portugal, Slovakkia, Sloveenia, Rootsi, Ühendkuningriik.
[9] José A. Tapia Granados & Edward L. Ionides. 2017. Population health and the economy: Mortality and the Great Recession in Europe. Health Economics, 26 (12), 1–17.
Aitäh, Mark! Tervikuna hea artikkel ja igati respekteerin seda tööpanust, mis selle analüüsi kirjutamisse on kulunud. Mul on siiski 2 kommentaari. Esiteks, liigsuremuse hindamisel on muidugi oluline ajaperiood, mille suhtes seda 'liigsust' hinnatakse. On mõistetav, et kiiresti kulgevate suremusšokkide puhul on tavapärane kalendriaastaga mõõdetav ajaperiood liiga pikk ja nädalane hindamisperiood annab sündmuste arengust huvitavamat infot. Samas on teada, et lühiajalistele, kiire kuluga suremusšokkidele järgneb sageli suremuslangus, kus suremuskordajad langevad tavapärastest madalamaks. Joonisel 1 toodud riikidest Rootsi näide seda juba illustreerib ja ka teistes liigsuremusega riikides on trendijoon järsult langev. Küsimused on nüüd, et mis juhtub nendes riikides vanusrühmade suremuskordajatega teisel poolaastal ja milliseks kujunevad kalendriaasta põhised suremuskordajad, kas liigsuremus ilmneb ka aasta kokkuvõttes või toimus liigsuremusega riikides suurem osa eakamate vanuserühmade teise poolaasta surmasid koroonaviiruse tõttu tänavu esimeses poolaastas juba ära. Huvitav teema oleks ka see, kas nendes riikides, kus lühiajaliselt näeme liigsuremust, ilmneb hiljem, kohordivaates nn kohordi inversioon - ehk need, kes elavad viiruse üle, elavad kauem kui viirusest puutumata jäänud rahvastik, või siis midagi sellist ei ilmne ning viirusest mõjutatud kohortide eluiga langeb. Muidugi saab nendele küsimustele vastuseid otsida alles mõne aja pärast tagasivaates. Aga sõnum on siis lihtsalt selline, et lühikese ajaperioodi põhjal ei saa veel teha liiga kaugeleulatuvaid järeldusi. Kui Sa kirjutad eelviimases lauses, et "usutavasti suudetakse drastilisi tulemusi vältida ka seekord", siis ma ütleks, uskuda ja loota küll võib, aga ainult nendele siiski tugineda ei maksaks ei indiviidina oma käitumisi seades ega ühiskonnana poliitikaid kujundades. Nagu "Viimses reliikvias" - kui vend Johannes ärevatel aegadel märkis, et "tuleks veidi mõelda kloostri kaitsele" ja abtiss teda lohutas, et "Kloostrit kaitseb püha reliikvia, igasuguse õnnetuse eest!", siis vend Johannes vastas pragmaatiliselt: "Seda kahtlemata, aga igaks juhuks leppisin ma Tallinna raega kokku, et ta saadaks kaitsesalga kloostrisse."
Sama puudutab ka Sinu optimistlikku lõpp-järeldust, et "ei maksa karta, et koroonaviiruse mõju suremusele läbi majanduskriisi saab olema negatiivne." See võib küll nii olla ja võib nii minna, aga ei pruugi. Analüütik peaks siin igal juhul olema ettevaatlik, et mitte teha induktiivse järelduse viga (ingl k. inductive fallacy). Ehk sellest, et varasem majanduskriis Eestis suremust ei suurendanud, ei saa rangelt järeldada, et ka nüüdne või mõni järgmine majanduskriis seda ei tee. Selleks, et taolist, induktsiooni meetodile tuginevat järeldust teha, peaks vähemasti hoolikamalt veenduma, kas ja kuivõrd on induktsiooni eeldused täidetud, sh analüüsima, milliseid vanuserühmi ja sotsiaal-majanduslikke rühmi ja majandussektoreid eelmine kriis kui tugevalt ja pikalt mõjutas, kui edukalt need rühmad kriisiga kohanesid jms ning võrdlema, kas nüüdne kriis mõjutab sarnaseid või erinevaid vanus- ja sotsiaal-majanduslikke rühmi ning majandussektoreid.
Muidu võib juhtuda nagu klassikalises õpikunaljas, et kui 23. juuni on pidupäev ja 24. juuni on pidupäev, siis järelikult on kõik juunikuu lõpu päevad pidupäevad ;)
Lauri Leppik
Sama puudutab ka Sinu optimistlikku lõpp-järeldust, et "ei maksa karta, et koroonaviiruse mõju suremusele läbi majanduskriisi saab olema negatiivne." See võib küll nii olla ja võib nii minna, aga ei pruugi. Analüütik peaks siin igal juhul olema ettevaatlik, et mitte teha induktiivse järelduse viga (ingl k. inductive fallacy). Ehk sellest, et varasem majanduskriis Eestis suremust ei suurendanud, ei saa rangelt järeldada, et ka nüüdne või mõni järgmine majanduskriis seda ei tee. Selleks, et taolist, induktsiooni meetodile tuginevat järeldust teha, peaks vähemasti hoolikamalt veenduma, kas ja kuivõrd on induktsiooni eeldused täidetud, sh analüüsima, milliseid vanuserühmi ja sotsiaal-majanduslikke rühmi ja majandussektoreid eelmine kriis kui tugevalt ja pikalt mõjutas, kui edukalt need rühmad kriisiga kohanesid jms ning võrdlema, kas nüüdne kriis mõjutab sarnaseid või erinevaid vanus- ja sotsiaal-majanduslikke rühmi ning majandussektoreid.
Muidu võib juhtuda nagu klassikalises õpikunaljas, et kui 23. juuni on pidupäev ja 24. juuni on pidupäev, siis järelikult on kõik juunikuu lõpu päevad pidupäevad ;)
Lauri Leppik