Mõnda lapsesaamise motiividest Eestis
Mark Gortfelder
06.01.2020
Lõppenud aasta 10. detsembril ilmus Postimehes päevakommentaarina väljaande (nüüdseks juba endise) arvamustoimetuse juhataja Indrek Lepiku kirjatükk pealkirjaga „Käsulapsed vabariigile“. Postimehe ajakirjanike päevakommentaarid on üldjuhul päevakajalistel teemadel, kuid see, kellele või millele Lepik oma kommentaaris reageeris, jääb selgusetuks. Konkreetselt viitab ta tänase rahandusministri Martin Helme sõnavõtule 2016. aasta maikuust, kus viimane nimetas 27-aastaseid lastetuid naisi ühiskondlikult kahjulikeks.
Laiemalt kritiseerib Lepik aga neid, kes näevad sündimuse juures seost ühiskondlike/riiklike/rahvuslike eesmärkidega. Lepiku arvamuse järgi on lapsesaamine rangelt „igaühe enda asi“ ning talle teeb „tuska“ see „häälekas osa ühiskonnast“, kes leiab, et see on hoopis „kõigi asi“. Samasse patta arvab Lepik ka erakond Isamaa sõnumi, mille kohaselt hoopis lapsed, mitte kogutud raha on igaühe pensionisammas.
Lepik väidab, et „küllap teab iga vanem, et laps pole enam ammu tööjõud, mis hakkab end juba kooliealisena tagasi teenima“, viidates tänapäeval pikaks veninud haridusteele. Kõige põnevam mõte Lepiku kommentaarist on ehk väide, et „meil ei olegi enam lapsi mingitel objektiivsetel põhjustel vaja“. Kahjuks tulenevalt päevakommentaari formaadi mahulistest piirangutest ei arenda Lepik seda mõtet pikemalt ning nii jääb selgusetuks, kas objektiivne vajadus järelkasvu omada tänapäeva ühiskonnas tõepoolest puudub või on tegu pigem ühiskonna vajaduse ja üksikisikute eelistuste üksteisest kaugenemisega.
Siinse blogipostituse eesmärk on põgusalt vaadata küsitlusandmete põhjal eestimaalaste lapsesaamise motiive. Täpsemalt vaatame, kui paljud mainivad enda lapsesaamise põhjuste hulgas 1) rahva kestmajäämisele kaasaaitamist, 2) laste tööst tulenevat abi perekonnale ning 3) laste poolt vanematele nende hilises eas kindlustunde tagamist.
Andmed
Arvamust lapsesaamise motiivide (ning ka takistuste) kohta on Eestis küsitud Eesti Pere- ja Sündimusuuringu (EPSU) käigus. Uuringu esimene laine toimus 1990. aastatel (naistel 1994, meestel 1997). Teine laine toimus 2004.–2005. aastal. Kuigi EPSU andmed ei pruugi kajastada tänast seisu kõige paremini, annab kahe laine võrdlemine annab aimu ajalisest trendist. Samuti aitab täna lapsesaamiseas olevate põlvkondade arvamuste kohta järeldusi teha EPSU teise laine ajal alla 30-aastaste vastajate jälgimine.
Arvamust lapsesaamise motiivide kohta küsiti EPSU käigus üksnes neilt naistelt ja meestelt, kes ei olnud küsitlemise hetkeks (veel) vähemalt ühe lapse saamist enda jaoks kindlalt välistanud. Täpsemalt on nendele küsimustele vastanud EPSU esimesest lainest 1242 naist ja 734 meest; ning EPSU teisest lainest 1304 naist ja 1012 meest. Ühtekokku küsiti inimestelt arvamust rohkem kui kümne erineva lapsesaamise motiivi kohta ning iga motiivi olulisust paluti hinnata skaalal oluline, veidi oluline ja mitteoluline.
1) Lapsed tagavad rahva kestmajäämise
Eesti ühiskonnas on mure rahva (rahvuse) kestmajäämise osas võrdlemisi pikaajaline ja laialt levinud. Taastetasemest madalamal olevat sündimust nähakse probleemina, kuna see võib pikemas perspektiivis seada ohtu eesti keele ja kultuuri säilimise. See on miski, mis eristab ehk Eestit teistest taastetasemest madalamal olevatest riikidest, kus on aga meist märksa suurem rahvaarv. Seal nähakse probleemina esmajoones negatiivset mõju SKT kasvule, tööturule ning sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkusele – eksistentsiaalset ohtu rahvusele niivõrd ei tajuta.
Joonis 1. Vastajate hinnangud motiivi „lapsed tagavad rahva kestmajäämise“ uuringu laine, vastaja soo ja vanuse järgi.
06.01.2020
Lõppenud aasta 10. detsembril ilmus Postimehes päevakommentaarina väljaande (nüüdseks juba endise) arvamustoimetuse juhataja Indrek Lepiku kirjatükk pealkirjaga „Käsulapsed vabariigile“. Postimehe ajakirjanike päevakommentaarid on üldjuhul päevakajalistel teemadel, kuid see, kellele või millele Lepik oma kommentaaris reageeris, jääb selgusetuks. Konkreetselt viitab ta tänase rahandusministri Martin Helme sõnavõtule 2016. aasta maikuust, kus viimane nimetas 27-aastaseid lastetuid naisi ühiskondlikult kahjulikeks.
Laiemalt kritiseerib Lepik aga neid, kes näevad sündimuse juures seost ühiskondlike/riiklike/rahvuslike eesmärkidega. Lepiku arvamuse järgi on lapsesaamine rangelt „igaühe enda asi“ ning talle teeb „tuska“ see „häälekas osa ühiskonnast“, kes leiab, et see on hoopis „kõigi asi“. Samasse patta arvab Lepik ka erakond Isamaa sõnumi, mille kohaselt hoopis lapsed, mitte kogutud raha on igaühe pensionisammas.
Lepik väidab, et „küllap teab iga vanem, et laps pole enam ammu tööjõud, mis hakkab end juba kooliealisena tagasi teenima“, viidates tänapäeval pikaks veninud haridusteele. Kõige põnevam mõte Lepiku kommentaarist on ehk väide, et „meil ei olegi enam lapsi mingitel objektiivsetel põhjustel vaja“. Kahjuks tulenevalt päevakommentaari formaadi mahulistest piirangutest ei arenda Lepik seda mõtet pikemalt ning nii jääb selgusetuks, kas objektiivne vajadus järelkasvu omada tänapäeva ühiskonnas tõepoolest puudub või on tegu pigem ühiskonna vajaduse ja üksikisikute eelistuste üksteisest kaugenemisega.
Siinse blogipostituse eesmärk on põgusalt vaadata küsitlusandmete põhjal eestimaalaste lapsesaamise motiive. Täpsemalt vaatame, kui paljud mainivad enda lapsesaamise põhjuste hulgas 1) rahva kestmajäämisele kaasaaitamist, 2) laste tööst tulenevat abi perekonnale ning 3) laste poolt vanematele nende hilises eas kindlustunde tagamist.
Andmed
Arvamust lapsesaamise motiivide (ning ka takistuste) kohta on Eestis küsitud Eesti Pere- ja Sündimusuuringu (EPSU) käigus. Uuringu esimene laine toimus 1990. aastatel (naistel 1994, meestel 1997). Teine laine toimus 2004.–2005. aastal. Kuigi EPSU andmed ei pruugi kajastada tänast seisu kõige paremini, annab kahe laine võrdlemine annab aimu ajalisest trendist. Samuti aitab täna lapsesaamiseas olevate põlvkondade arvamuste kohta järeldusi teha EPSU teise laine ajal alla 30-aastaste vastajate jälgimine.
Arvamust lapsesaamise motiivide kohta küsiti EPSU käigus üksnes neilt naistelt ja meestelt, kes ei olnud küsitlemise hetkeks (veel) vähemalt ühe lapse saamist enda jaoks kindlalt välistanud. Täpsemalt on nendele küsimustele vastanud EPSU esimesest lainest 1242 naist ja 734 meest; ning EPSU teisest lainest 1304 naist ja 1012 meest. Ühtekokku küsiti inimestelt arvamust rohkem kui kümne erineva lapsesaamise motiivi kohta ning iga motiivi olulisust paluti hinnata skaalal oluline, veidi oluline ja mitteoluline.
1) Lapsed tagavad rahva kestmajäämise
Eesti ühiskonnas on mure rahva (rahvuse) kestmajäämise osas võrdlemisi pikaajaline ja laialt levinud. Taastetasemest madalamal olevat sündimust nähakse probleemina, kuna see võib pikemas perspektiivis seada ohtu eesti keele ja kultuuri säilimise. See on miski, mis eristab ehk Eestit teistest taastetasemest madalamal olevatest riikidest, kus on aga meist märksa suurem rahvaarv. Seal nähakse probleemina esmajoones negatiivset mõju SKT kasvule, tööturule ning sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkusele – eksistentsiaalset ohtu rahvusele niivõrd ei tajuta.
Joonis 1. Vastajate hinnangud motiivi „lapsed tagavad rahva kestmajäämise“ uuringu laine, vastaja soo ja vanuse järgi.
Jooniselt 1 nähtub, et ligikaudu pooled Eesti lapsesaamisealistest peavad rahva kestmajäämist oluliseks lapsesaamise põhjuseks ning üksnes viiendik peab seda motiivi enese jaoks mitteoluliseks. EPSU lainete võrdluses tulemused märkimisväärselt ei erine, naiste puhul on 2000. aastate keskpaigas küsitlusele vastanud pidanud kestmajäämist isegi olulisemaks kui 1990. aastate keskpaiku vastanud sookaaslased. Samuti ei ole näha, et EPSU teises laines vastanud kahekümnendates eluaastates noored kõnealust motiivi kuidagi vähem oluliseks peaksid. Seega võime teatud mööndustega väita, et rahva kestlikkuse tagamine on Eesti inimeste jaoks oluline ning lapsi ei saada siiski enamasti mitte üksnes isiklikele motiividele tuginedes. Olgu öeldud, et joonisel 1 ja ka järgnevatel joonistel on vastanute seas nii eesti kui mitte-eesti rahvusest inimesed. EPSU esimese laine puhul on mitte-eesti naistest ja meestest tõesti umbes 10 protsendipunkti vähem pidanud rahva püsimajäämist oluliseks põhjuseks. Teise laine ajaks on eestlaste ja mitte-eestlaste erinevus kadunud.
2) Lapsed aitavad perekonda tööga
Demograafias on levinud seisukoht, mille kohaselt on perekonna roll viimase kahe sajandi jooksul seoses majanduse teisenemise, hariduslik-kultuurilise arengu ning heaoluriigi tekkega tugevasti muutunud. Nii on kapitalistlik majandusmudel viinud perekondlike väiketalude ja väikeettevõtete arvu kahanemiseni, röövides perekonnalt majanduslikku tähtsust. Kohustusliku ja mittekohustusliku koolihariduse levik ning muutunud arusaamad lapse- ja nooruspõlvest on lükanud edasi inimeste tööelu algust. Seega on lapsesaamise motiivide seas hakanud domineerima mittemateriaalsed ajendid, mida pidas eeldatavasti silmas ka Lepik, kirjutades objektiivsete lapsesaamise põhjuste kadumisest.
Joonis 2. Vastajate hinnangud motiivile „lapsed aitavad perekonda tööga“ uuringu laine, vastaja soo ja vanuse järgi.
2) Lapsed aitavad perekonda tööga
Demograafias on levinud seisukoht, mille kohaselt on perekonna roll viimase kahe sajandi jooksul seoses majanduse teisenemise, hariduslik-kultuurilise arengu ning heaoluriigi tekkega tugevasti muutunud. Nii on kapitalistlik majandusmudel viinud perekondlike väiketalude ja väikeettevõtete arvu kahanemiseni, röövides perekonnalt majanduslikku tähtsust. Kohustusliku ja mittekohustusliku koolihariduse levik ning muutunud arusaamad lapse- ja nooruspõlvest on lükanud edasi inimeste tööelu algust. Seega on lapsesaamise motiivide seas hakanud domineerima mittemateriaalsed ajendid, mida pidas eeldatavasti silmas ka Lepik, kirjutades objektiivsete lapsesaamise põhjuste kadumisest.
Joonis 2. Vastajate hinnangud motiivile „lapsed aitavad perekonda tööga“ uuringu laine, vastaja soo ja vanuse järgi.
Jooniselt 2 selgub, et Eestis on võrdlemisi vähe mehi ja naisi, kes peavad laste poolt perekonnale pakutavat tööjõudu oluliseks põhjuseks lapsesaamisel. Märkimisväärne on ka erinevus EPSU kahe laine vahel – teise laine puhul on faktorit oluliseks pidavaid vähem ning mitteoluliseks pidajaid vastupidi rohkem. See on ilmselt seletatav 1990. aastate keskpaiga ning 2000. aastate keskpaiga erineva materiaalse olukorraga. Vaadates EPSU2 raames vastanute vanuselist võrdlust, on näha, et noorema vanusegrupi seas on seda veidi vähem oluliseks peetud. Olgu öeldud ka see, et mitte-eesti rahvusest inimeste seas on protsentuaalselt veidi enam neid, kes on laste poolt pakutavat tööjõudu toonud välja kui olulist lapsesaamise põhjust ning seda olenemata soost või uuringu lainest.
3) Lapsed annavad kindlustunde vanaduspäevadeks
Tavapäraselt oli inimeste vanaduspäevade materiaalne kindlustamine ja halvast tervisest tingitud hoolduskoormus täiskasvanud laste õlul. Viimase sajandi ja enama aja jooksul välja arendatud pensioni- ja muud sotsiaalkaitse süsteemid on lääneriikides lastele asetatud koormust tunduvalt vähendanud. Seega on tänapäeval perekonna roll vanemaealiste sissetuleku ka majandusliku toimetuleku tagajana kahanenud, kuid mitte siiski kaugeltki olematuks muutunud, eriti hooldusküsimustes. Seoses Eesti pensionisüsteemi reformimisega ning sotsiaalminister Tanel Kiige poolt välja käidud hoolduskindlustuse ideega ning kõige taustal toimuva jätkuva eluea pikenemise ja ühiskonna vananemisega on taas tõstatunud küsimus avaliku ja perekondliku rolli jaotusest tulevikus.
Joonis 3. Vastajate hinnangud motiivile „lapsed annavad kindlustunde vanaduspäevadeks“ uuringu laine, vastaja soo ja vanuse järgi.
3) Lapsed annavad kindlustunde vanaduspäevadeks
Tavapäraselt oli inimeste vanaduspäevade materiaalne kindlustamine ja halvast tervisest tingitud hoolduskoormus täiskasvanud laste õlul. Viimase sajandi ja enama aja jooksul välja arendatud pensioni- ja muud sotsiaalkaitse süsteemid on lääneriikides lastele asetatud koormust tunduvalt vähendanud. Seega on tänapäeval perekonna roll vanemaealiste sissetuleku ka majandusliku toimetuleku tagajana kahanenud, kuid mitte siiski kaugeltki olematuks muutunud, eriti hooldusküsimustes. Seoses Eesti pensionisüsteemi reformimisega ning sotsiaalminister Tanel Kiige poolt välja käidud hoolduskindlustuse ideega ning kõige taustal toimuva jätkuva eluea pikenemise ja ühiskonna vananemisega on taas tõstatunud küsimus avaliku ja perekondliku rolli jaotusest tulevikus.
Joonis 3. Vastajate hinnangud motiivile „lapsed annavad kindlustunde vanaduspäevadeks“ uuringu laine, vastaja soo ja vanuse järgi.
Jooniselt 3 nähtub, et umbes pooled EPSU vastajatest peavad laste poolt vanaduspõlves pakutavat kindlustunnet oluliseks lapsesaamise motiiviks ning vaid 15% peab seda mitteoluliseks. Näha on ka see, et siinkohal ei ole suurt erinevust ka uuringu laine järgi, kuigi teatav olulisuse vähenemise suundumus on siiski näha, esmajoones naiste puhul. Samas ei tule EPSU2 raames küsitletud naiste vastustest välja, et alla 30-aastased vastajad seda motiivi enda jaoks vähem oluliseks peaksid kui veidi vanemad vastajad. Eristades inimesi rahvuseti selgub, et just eesti rahvusest naised on laste poolt pakutavat tuge hilisemas elus hakanud hindama vähem olulisena (EPSU1 oluline 55%, EPSU2 oluline 40%). Uuringu teise laine puhul on mitte-eesti rahvusest inimesed, nii naised kui mehed hinnanud vanaduspõlves saadavat tuge olulisemaks lapsesaamise ajendiks võrreldes eestlastega.
Kokkuvõtvalt
On kahtlemata tõsi, et lapsesaamine põhineb tänapäeval inimeste isiklikul otsusel ning on seega igaühe enda asi. EPSU andmestikust selgub, et lapsesaamise motiivide hulgas on kõige suurem osakaal vastajaid oluliseks pidanud laste poolt pakutavat elu mõtestatuse ja täisväärtuslikkuse tunnet ning soovi saada iseendale järglasi. Samas on ühiskondlik ehk kollektiivne motiiv – rahva püsimajäämise kindlustamine – samuti, nagu nägime, laialt levinud ning rahvastikurühmade erinevused ei anna põhjust arvata, et tegemist oleks nõukogude aja meeleheite ja/või laulva revolutsiooni romantismi jäänukiga.
Lapsesaamise materiaalsete motiivide osas on näha, et üha vähem hinnatakse oluliseks laste poolt pakutavat tööjõudu, seda ilmselt seoses majandusliku heaolu paranemisega ning pikeneva haridusteega. Laste poolt vanemas eas pakutava kindlustunde osas ei ole trend nii selge, kuid siiski on ka selle motiivi olulisus pigem kahanenud. Tuleviku arengute peale mõeldes on raske näha põhjust, miks peaks neist kahest faktorist esimene taas oluliseks muutuma. Seoses eluea pikenemise ja pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse probleemidega võib aga pidada reaalseks, et laste poolt pakutav tugi elu hilisemas etapis võib aga taas saada tähtsamaks lapsesaamise põhjuseks.
Kokkuvõtvalt
On kahtlemata tõsi, et lapsesaamine põhineb tänapäeval inimeste isiklikul otsusel ning on seega igaühe enda asi. EPSU andmestikust selgub, et lapsesaamise motiivide hulgas on kõige suurem osakaal vastajaid oluliseks pidanud laste poolt pakutavat elu mõtestatuse ja täisväärtuslikkuse tunnet ning soovi saada iseendale järglasi. Samas on ühiskondlik ehk kollektiivne motiiv – rahva püsimajäämise kindlustamine – samuti, nagu nägime, laialt levinud ning rahvastikurühmade erinevused ei anna põhjust arvata, et tegemist oleks nõukogude aja meeleheite ja/või laulva revolutsiooni romantismi jäänukiga.
Lapsesaamise materiaalsete motiivide osas on näha, et üha vähem hinnatakse oluliseks laste poolt pakutavat tööjõudu, seda ilmselt seoses majandusliku heaolu paranemisega ning pikeneva haridusteega. Laste poolt vanemas eas pakutava kindlustunde osas ei ole trend nii selge, kuid siiski on ka selle motiivi olulisus pigem kahanenud. Tuleviku arengute peale mõeldes on raske näha põhjust, miks peaks neist kahest faktorist esimene taas oluliseks muutuma. Seoses eluea pikenemise ja pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse probleemidega võib aga pidada reaalseks, et laste poolt pakutav tugi elu hilisemas etapis võib aga taas saada tähtsamaks lapsesaamise põhjuseks.
