Detailsemalt registripõhise rahvaloenduse probleemkohtadest
17.12.2019
Statistikaamet (SA) avaldas detsembrikuu alguses teise prooviloenduse tulemused, mille põhjal hindas, et registripõhiselt kogutavatele rahvaloenduse kohustuslikele tunnustele võib kõigile anda positiivse koondhinnangu. Kasutatud hindamiskriteeriumid ei hinda sügavamaid kvaliteediprobleeme, näiteks seda, kuivõrd asendusmeetodil (mudelarvutusega) ning eelmise rahvaloenduse andmetele tuginedes jäävad arvestamata viimase kümnendi tegelikud muutused, millised on alamrühmiti teabe puudujäägid ja kuivõrd oluliselt võivad need mõjutama hakata väikeste rahvastikurühmade ning piirkondade kohta saadavat teavet. Problemaatiline on ka see, et üksiktunnuse hinde andmisel annab kõige olulisem dimensioon ehk tõepärasus kõigest veerandi. Sedagi hinnatakse vaid üldrahvastiku keskmise tasemel, samas kui üksikisiku tasandi vigu kriteeriumid ei arvesta. Prooviloenduse koondhinnang saadakse aritmeetilise keskmise põhimõttel, mistõttu osa tunnuste kasina kvaliteedi tasakaalustab teiste parem kvaliteet. Järgnevalt vaatleme teise prooviloenduse tulemusi detailsemalt, mis peaks probleemkohad selgemini esile tooma.
Elukohaandmete (eba)täpsus ja selle mõju leibkonna- ja perekonnatunnustele
Suurim probleem registripõhise statistika tegemisel Eestis on tegeliku ja rahvastikuregistris registreeritud elukoha erinevus, mida tunnistab ka Statistikaamet (SA). Erinevus on problemaatiline, sest ekslik elukohainfo puudutab praegu keskmiselt 20-25% rahvastikust, mis omakorda moonutab kuni 50% pere- ja leibkondade andmeid. Ekslike elukohtade määr erineb vanuseti. Kuni 20-aastaste seas on ekslike aadresside määr 25%, 20-24 aastastel umbes 40%, 25-29 aastatel umbes 33%, 30-34 aastastel 30% ning vastav määr väheneb taas veerandini 40-44 aastaste seas. Ka järgnevates vanusrühmades väheneb ekslike aadresside määr, kuid vaid ühes vanusrühmas (80-84) jääb see alla 10%. 85+aastaste seas on see 11% (LEKU raport 2018, lk 48). Elukoha ekslikkus erineb ka elukoha piirkonna järgi. Olukord on kõige täpsem Ida-Virumaa linnades (vigu 12%), halvim Tallinna lähivaldades (26%). (LEKU raport 2018, lk 47-48). SA on üritanud elukoha ning sellega seotud leibkonna ja perekonna andmeid parandada, kasutades mudelarvutust, mis pere- ja leibkondi õigesti kokku paneks, lähtudes registrites olevatest „elumärkidest“.
Prooviloenduses saadud tulemusi on prooviloenduse raportis võrreldud leibkonna ja elukoha andmete võrdlusuuringu (LEKU) andmetega. LEKU-s on prooviloendusest 5% võrra rohkem vabaabielus olevaid isikuid ja 2,7% võrra vähem teadmata staatusega poegi-tütreid üldrahvastiku tasemel. Taolised lahknevused on seotud eksliku elukoha kõrge osakaaluga nooremate seas (II prooviloenduse raport 2019, lk 66; LEKU raport 2018, lk 27-32). Partneritega leibkondade osakaal on nii eelmise rahvaloenduse (42,4%) kui ka LEKU uuringu (44,5%) järgi kõrgem kui II prooviloenduses saadud (40,2%) – vahe LEKUga on peaaegu 5 protsendipunkti. Registreerimata kooselu osakaal peaks aja jooksul kasvama – nagu on näha 2011. aasta rahvaloenduse (REL2011) ja LEKU võrdluses (13,1% 2011, 15,9% 2018), kuid II prooviloenduse andmetel on vastav osakaal väikseim ehk ajaga hoopis langenud (10,9%).
Pole mingit teaduslikku alust eeldada, et registreerimata kooselude osakaal peaks teise prooviloenduse ja LEKU vahele jääva ühe aasta jooksul vähenema, eriti nooremates vanusrühmades. Kui REL2011 ja LEKU vahel kasvaski selliste kooselude osakaal 23%-lt 28%ni, siis II prooviloenduses on see 20% ehk vahe LEKUga on 8 protsendipunkti. Eriti märgatavalt on REL2011 ja LEKUga võrreldes vähenenud lasteta abielupaaride osakaal II prooviloenduses – vastavalt 9,8%-lt ja 13,1%-lt 5,3%-le – see on poole võrra või enamalgi määral väiksem (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 71). Samuti on üksikemaperekondade osakaal II prooviloenduses kõrgem kui REL2011 ja LEKU 2018 ajal – 22,3% (vs 21% REL2011 ja 18,6% LEKU).
SA märgib ka ise, et „erakordselt kõrge on ekslike aadresside osakaal vabaabielus elavate inimeste puhul (38%). See muudab keerukaks vabaabielu tuvastamise, sest vabaabielu kindlaks tegemise aluseks on ühine elukoht.“ (LEKU raport 2018, lk 49). Probleemi ulatus on selgem, kui vaadelda seda näitajat detailsemalt alamrühmade lõikes, mis on tehtud individuaalandmete pealt ehk protsendid näitavad, kui paljudele naistele vastavas vanuserühmas on SA võimeline praeguse metoodikaga leidma õige partneri.
Mudelis on arvesse võetud 16 elumärki: registreeritud elukoht, sõiduki ühiskasutus, ühine laps, abielu, lahutus, ühine kinnisvara, ühine eluasemelaen, digiretsept, isapuhkuse kasutamine, maksuvaba tulu ülekandmine, hooldusleht, vanemahüvitis, toimetulekutoetus, elatis jms.
Allikas: Helle Visk’i ettekanne SA fookusrühmas 17.04.2019
REL2011 ja LEKU vahel kasvas abielulisus – eriti hoogne oli kasv 60-aastaste ja vanemate seas: pea 20 protsendipunkti võrra meestel ning 10 protsendipunkti võrra naistel (LEKU raport 2018, lk 29-30). SA pakub üheks abielulisuse kasvu seletuseks eluea kasvu, sest vastav tõus on toimunud eriti üle 60-aastaste seas. Samuti on SA hinnangul üheks võimalikuks seletuseks, et perekonnainimesi on uuringuga hõlpsamini kätte saadud (LEKU raport 2018). Samas selliste hinnangute andmine saab olla võimalik alles peale seda kui andmete rahvastikuesinduslikkus selle näitaja osas on kindlaks tehtud, viimast aga raportis esitatud ei ole. Lisaks on tegemist teatavasti vanusega, kui lapsed on kodunt lahkunud ning seetõttu toimub ka vanemate paaride seas suurem lahku elama asumine, mida legaalselt ei pruugita vormistata. Seetõttu võib siin olla tegu abielulisuse ülehindamisega.
Eluruumide andmed
Rahvaloendus ei tähenda üksnes isikute ja nende omavaheliste suhete õigest hindamisest tulenevate tuumperekondade ja leibkondade andmeid. Rahvaloendus kannab ju nime „rahva- ja eluruumide loendus“, mis seab eluruumide andmete olemasolu võrdväärseks isikutega seotud andmetega. Ka siin märgib rolli see, et suudetaks isikud õigesti seostada eluruumidega ehk õige elukoha aadressiga. Kui me leibkondi ja perekondi õigesti kokku ei saa, siis on raske arvutada ka mitmeid teisi näitajaid, mis on nendega seotud.
Kui SA on määratlenud üldiseks registri kvaliteediandmete kriteeriumiks, et vähemalt 97% peab iga andmekogu andmestik katma vastava kogumi, siis juba üksnes kaetuse poolest jääb ehitisregister (EHR) sellele alla. Võime küll eeldada, et viimasel ajal käivitunud üleskutsed registreerida seni registris kajastamata elamud kannab järgneva kahe aasta jooksul vilja ning kaetuse probleem lahendatakse. Samas on SA enda kvaliteedikriteeriumi järgi EHR-s enamike eluruumide tunnused puudulikult kajastatud. Nii nendib II prooviloenduse ülevaateraport, et peaaegu 30% eluruumidest puudub registris teave ehitusaasta, 20% tualettruumi kohta, 16% pesemisvõimaluse kohta (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 134).
Paremini, kuid puudustega on täidetud info elupinna (97,5%), tubade arvu (96,8%), veevarustuse (95,6%) või keskkütte olemasolu kohta (95,9%) (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 134). Ometigi ei anna ka viimati mainitud tunnused õiget pilti, sest elutingimuste parandamisel peaksid need uuendatud kasutuslubade kaudu jõudma registrisse. Viimane on aga olnud elanikele aja- ja kulumahukas, mistõttu enamikel juhtudel, kus perekond pole plaaninud elamut müüa, jäävad uuendatud andmed registrisse kandmata.
SA on selle probleemi lahendanud selliselt, et enamikel juhtudel kasutatakse andmete uuendamise alusena REL2011 andmeid või samalaadsete eluruumide puhul (korterelamutes) arvutatakse mõne teadaoleva eluruumi andmed teistele samas korrusmajas asuvatele eluruumidele (nt II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 99). Aga ka siin ilmnevad probleemid. On selge, et loenduse jaoks kogutud ja parandatud andmeid kohalikud omavalitsused oma planeerimiste alusena kasutada ei saa ning ikkagi tekivad kahesed andmed, mida SA isikuandmete puhul on nii tugevalt vastustanud.
Lisaks tähendab praegu rakendatav SA metoodika, et eluruumide puhul tekivad olulised probleemsed kohad. Nii näiteks kasutab SA teadmata ehitusajaga eluruumide kõrge osakaalu vähendamiseks teavet REL2011-st, et ligi 30%-st teadmatuse määra vähendada (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 107). Ometigi jääb ka REL2011 andmete kasutamisel üle 6% eluruumide puhul ehitusaja teave puudu (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 107) ning see on ka üle SA endale püstitatud kvaliteetseks tunnuseks hinnatava määra (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 109). Üheks põhjuseks on see, et juba REL2011 andmed olid kogutud agregeerituna (vahemikuna). Seetõttu ei saa selle loendusringi Eurostati nõuetele vastavaid jaotusi enam asendada 10-aasta taguste andmetega, sest nad on nii koondatud rühmadesse, et teisiti neid enam rühmitada ei anna. See näitab ka seda, miks ei tohi tegelikult koguda andmeid vahemike kaupa, eriti rahvaloendusel. Selline infokogumise viis ei vasta ÜRO statistika täpsuse ja võrreldavuse põhimõtetele (UN Principles, lk 67).
Pesemisvõimaluste info eluruumide kohta on ehitusregistris samuti puudu tegelikkuses pea 30% eluruumidest (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 103). Kasutades eelpool mainitud asendamisi, hinnatakse II prooviloenduse järgi, et 87,2% juhtudest on tavaeluruumis vann või dušš, kuid see on 5% võrra väiksem samal aastal läbi viidud Euroopa Sotsiaaluuringuga saadud määrast (92,4%). Lisaks jääb prooviloenduse järgi info pesemisvõimaluste teadmata 2% eluruumide kohta, samas kui ESU-s on see 0 (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 103). Samalaadselt ulatub tualettruumide tegelik puuduolev info EHR-s 20%-ni. Asendamiste tulemusena saadakse teises prooviloenduses näitaja ühe poole kohta – „vesiklosett on olemas“ - kvaliteedihindeks rahuldav, kuid samas tabelis toodud teine pool „vesiklosett puudub“ ületab ESU2019 andmetega võrdluses 3% piiri ja peaks olema hinnatud kui mitterahuldav (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 101), kuid seda kvaliteedihindamisel arvesse ei võeta.
Veega varustatus ehk kraanivee olemasolu vahe eluruumides II prooviloenduse ja ESU2019 andmete vahel küünib 12% esimese kahjuks. See saab SA kvaliteedihinnangu seostatavuse aspektis küll madalaima hinde (1), aga ei keela SA-l tunnuse koondhindeks panna 4 (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 101 ja 134).
Seega ei ilmne, et tulevane rahva- ja eluruumide loendus võiks anda Eesti inimeste elutingimuste kohta adekvaatseid andmeid ning ei saa eeldada, et vaevalt kahe järelejääva aastaga suudetakse ehitusregistris ka vanemate elamute kohta puuduolevad andmed lisada. See oleks kindlasti võimalik kui koostöös omavalitsustega teha omanikele võimalus oma elamute elamistingimuste andmeid ise registris täpsustada või teha riiklikku statistikaseadusesse erand. Viimane lubaks loendusel kogutud eluruumide andmeid edastada EHR-i kuna tegemist poleks isikuandmetega. Vastavat kokkulepet oleks võinud SA püüda leida loenduseks ettevalmistumise perioodil, mis on kestnud esmase raporti valmimisest (Puur, Sakkeus, Aben 2015 osa I; osa II) juba 6 aastat. Sellest peaks riik tegema järeldused ning edaspidi tagama sellise mehhanismi loomise, mis andmete uuendamist ehitusregistris soosib. Vastasel juhul saavad olema järgmised rahva- ja eluruumide loendused endiselt samade probleemide ees.
Prooviloenduses teostatud ehitusregistri andmete parandamine lähtus sellest, et kui leibkond, keda pole kogemata teisele aadressile kokku pandud, satub elama 2011. a. eluruumis, määratletakse sellele leibkonnale 10 aasta tagused andmed, hoolimata sellest, et ka selles eluruumis on tehtud uuendusi. Teistele puuduolevate elamistingimuste andmetega eluruumidele arvutatakse samalaadse eluruumi andmed. Ka sel juhul ei ole tegelikult arvesse võetud, et vahepealsetel aastatel on võinud elamistingimustes midagi muutuda. Igal juhul peame nii eeldama, et Eesti eluruumide veega varustatus, pesemisvõimalused ja tänapäevaste küttesüsteemide olemasolu on 10 aastaga teinud olulise taandarengu. Kas me selliselt aga soovime Euroopa ajalukku end jäädvustada?
Ameti ja töökoha asukoht
On tõsi, et teatud tunnuste kohta ei saanudki teine prooviloendus veel mingeid tõeseid andmeid esitada, sest näiteks ametikoha tunnuse sisseviimine töötamise registrisse on võtnud oluliselt rohkem aega. Vastav muudatus hakkas kehtima alles 1. juulist 2019 ning andmed ameti kohta on teise prooviloenduse ajaks kogutud vaid ühe kuu jooksul (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 122, lk 37).
Mõneti ehk olulisem on, et ligi 9% 14-aastaste ja vanemate isikute kohta ei ole registriandmeid kokku koondades suudetud leida neid iseloomustav üldine tunnus hõiveseisundi kohta – kas nad töötavad, on töötud, on pikaajaliselt haiged (puudega), pikaajalised töötud, õpivad (välismaal või Eestis), pensionärid või elatuvad muudest allikatest (dividendid jmt) (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 29). Registripõhine hõiveseisund alahindab tööga hõivatute osakaalu, peamiselt pensionisaajate arvel. Noorte meeste puhul on hõivatus oluliselt alahinnatud seoses töötamisega välismaal, mis ei kajastu Eesti registrites ning teatud sektorites nn. musta töö tegemisega, küll aga ilmneb see isikut küsitledes (vrdl Tööjõu-uuring 2018, II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 32; Josing 2017).
Amet, mille puhul sai töötamisregistrist (TÖR) kasutada 1 kuu andmeid, kattis veidi üle 76% isikute andmetest, rohkem kui 22% juhtudest andmed asendati. Arusaadavalt ei saa esitatud töötamisregistri andmeid veel tõsiselt analüüsida, kuid siiski torkab silma, et kõige suuremad erinevused töötamisregistri ja Tööjõu-uuringu vahel on juhtide ja tippspetsialistide tasemel (rohkem kui 5 protsendipunkti võrra vähem registris) (II prooviloenduse ülevaade 2019,lk. 38).
Samalaadselt on töökoha aadressi kajastamine töötamisregistris kohustuslik alles 2019.a. juulist, mistõttu vaid 75% saadi see teave töötamisregistrist, ülejäänud juhtudel võeti tööandja aadress Äriregistrist. Kuna tööandjad võivad olla suuremal määral registreerinud oma asukohaks suurema linna, siis ei ole Tallinna üleesindatus antud analüüsis võrreldes 2018. aasta Tööjõuuuringuga veel murettekitav.
Samas tõdetakse raportis, et töökoha asukoha puhul 5,7% kõigist täidetud aadressiobjekti identifikaatoritest aadressiandmete süsteemis ei ole ruumi, hoone või katastriüksuse täpsusega (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 144), mis tähendab ka juba registris olevate andmete täpsustamisvajadust.
Enesehinnangulised tunnused
Rahvus, keel ja haridus
Rahvus ja emakeel on inimeste enesehinnangulised küsimused, mis on olulised näiteks inimeste identifitseerimissoovi jaoks. Rahvastikuregistri järgi on rahvus puudu 13% ning emakeel 81% juhtudest ning registripõhise loenduse jaoks asendatakse need REL2011 põhjal. See aga võtab inimestelt võimaluse ise enda kohta infot märkida. Lisaks ei arvestata sellise metoodika puhul võimalusega, et inimese hinnangutes võivad vahepealsel perioodil toimuda muutused. On teada, et sellised trendid toimuvad ning on muuhulgas näiteks integratsiooni näidikud (Mägi et al. 2018).
SA mainib ise, et: „Uue Rahvastikuregistri seaduse (https://www.riigiteataja.ee/akt/113032019128) järgi on tunnuste rahvus, emakeel ja haridus täitmine varasema vabatahtliku asemel kohustuslik, kuid kuna kõik inimesed ei ole teinud veel toiminguid registris, et need saaks täidetud, siis kvaliteedinäitaja nr 4 hinnangut seetõttu ei alandata.“ (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 122). Haridustaseme puhul küll kasutatakse pea kolmandikul juhtudes hariduse infosüsteemi andmeid (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 45).
Nende tunnuste kvaliteedi hindamisel pole aga arvesse võetud asjaolu, et Eestis on viimastel aastatel toimunud ulatuslik sisseränne (mille täpseid arve ei osata samuti hinnata). Seejuures kuni pooled sisserännanutest võivad olla tagasirännanud. Nii tagasirännanud kui esmakordsed sisserändajad on tõenäoliselt hariduse omandanud välisriigis, mis aga ei kajastu kuidagi Eesti hariduse infosüsteemis. Seega REL2011 infoga asendades ning vaid olemasoleva info võtmisel EHIS-st alahinnatakse kümne aastaga rahvastiku hariduses toimunud arenguid. Kogurahvastiku hariduse andmestikest katab EHIS 32% (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 45). Olemasoleva teabe põhjal pole võimalik hinnata seda kui paljudel hariduse info on tegelikult vale.
Tegevuspiirangud
Meie elukvaliteedi kohta annavad teavet inimeste endi hinnangud – kas tunnetatakse, et inimestel on ühiskonnas teistega võrdsel tasemel toimetamiseks kõik tingimused või eksisteerivad mingisugused piirangud. Uuringutest on teada, et teatud osa inimesi ei käi kunagi arsti juures ja seetõttu nende kohta ei tekigi teavet nende terviseseisundi kohta registritesse (Van Oyen et al. 1997). Üks osa neist kahtlemata saabki oma igapäevategevustes piisavalt hästi hakkama, teistel on hirm arsti juurde minna, kolmandad on liiga haiged, et sinna jõuda. Seetõttu on oluline just inimese enda käest küsida, kas ja millisel määral tunneb ta end igapäevategevustes piiratud olevana. Seda teavet saab kõigi inimeste kohta – olgu need lapsed või eriti vanad, tavaleibkondades või hooldekodudes viibijad – küsida vaid rahvaloendusel. Koos antud aasta surmaandmetega annab see tervelt elatud aastate näitaja. Tegemist on ühe olulise rahvatervise näitajaga, mida tavapäraselt arvutatakse valimuuringu pealt, mis aga tekitavad väljavõtuveast tulenedes ebatäpsuse (veapiirid). Need veapiirid jäävad 5-15 protsendipunkti, mõnedes vanusrühmades koguni 30 protsendipunkti vahele. Kuna rahvaloenduses sedalaadi usalduspiiride vahemikke ei teki, ongi rahvaloendusel kogutud teave kõige usaldusväärsem alus hindamaks teisi vahepeal tehtavate uuringute tulemusi. ÜRO nõuete järgi on puude kohta käiva info kogumine arvestatud kohustuslikult koguvate põhitunnuste hulka (UN Principles 2017, lk 175). See vastab ka ühe peamise loenduse kriteeriumi – rahvusvahelise võrreldavuse tagamisele.
Teiseks oluliseks vajaduseks on omada esinduslikku teavet terviseseisundi kohta kõige väiksemate asutusüksuste tasemel (UN Principles 2017, lk 2). Piiratus igapäevategevustes on tihtipeale seotud ümbritseva keskkonnaga, mis seab raskestiületatavad barjäärid (Verbrugge & Jette 1994). Nii on raskuste tekkimisel keeruline jätkata harjumuseks olnud tegevustega. Antud teave peaks olema kasutatav omavalitsustel, et saada aimu piirangute piirkondlikust jaotumisest ning püüda tegeleda sellega, et neid üha vähem oleks.
Kokkuvõte
Registritega on palju head tööd tehtud – seda ei sea me kahtluse alla. Me loodame, et edaspidi on selles osas veel parandusi oodata. Tahame vaid tähelepanu pöörata detailidele, mis annavad parema ülevaate selle kohta, kus registripõhise rahvaloenduse probleemkohad (endiselt) asuvad.
Esiteks on probleem registrites oleva infoga, mida ka SA mudelite kasutamine ning 2011. aasta rahvaloenduse andmete kasutamine ei paranda.
Teiseks oleks vaja, et registrites mitteolevad tunnuste nagu tegevuspiirangud kohta küsitaks kõikselt, mitte üksnes valimilt.
Eelpool välja toodud probleemkohti arvestades ning analüüsides ongi teadlased jõudnud otsusele ja soovitusele korraldada käesolev rahvaloendus viimast korda selliselt, et 5-6 tunnust küsitaks otse kõikide inimese käest. See annab meie riigile parema aluse rahvastiku ning rahvastikuteabe kvaliteedi hindamiseks tulevikus.
Liili Abuladze
Luule Sakkeus
Viited
Josing, Marje (2017). Varimajanduse trendid. Ettekanne. Vaadatud 16. detsember 2019https://www.emta.ee/sites/default/files/kontaktid-ja-ametist/uudised-pressiinfo/pressimaterjalid/varimajandus_eki_12062017.pdf.
Maasing, Levenko ja Tiit (2018). Leibkonna elukoha määramise võimalused ehk paiknemisindeks. 23.11.2018 ettekanne. Vaadatud 16. detsember 2019https://www.stat.ee/dokumendid/1413081.
Mägi, Kadi; van Ham, Maarten; Leetmaa, Kadri; Tammaru, Tiit (2019). The neighbourhood context and changes in self-reported ethnic identity. Journal of Ethnic and Migration Studies.10.1080/1369183X.2018.1547634.
Puur, A.; Sakkeus, L.; Aben, S. (2015). Rahvaloendus teelahkmel: tähelepanekuid lõpule jõudnud metoodikatööst. Osa I. Akadeemia, 27 (2), 266−282.
Puur, A.; Sakkeus, L.; Aben, S. (2015). Rahvaloendus teelahkmel:tähelepanekuid lõpule jõudnud metoodikatööst. Osa II. Akadeemia, 27 (3), 421−451.
Registripõhise rahva ja eluruumide loenduse (REGREL) teine prooviloendus 2019. Tulemuste ülevaade. Statistikaamet, Tallinn.
Sõstra, Kaja; Levenko, Vassili; Visk, Helle; Tiit, Ene-Margit (2019). Leibkondade kontrolluuringu (LEKU) tulemuste analüüs. Vaadatud 16. detsember 2019 https://www.stat.ee/dokumendid/1665429 .
Tiit, E.-M., Visk, H. ja Levenko, V. (2018). Partnerlusindeks. Eesti Statistika Kvartalikiri 1/2018, 29-41, Eesti Statistika, Tallinn. Vaadatud 16. detsember 2019 https://www.stat.ee/valjaanne-2018_eesti-statistika-kvartalikiri-1-18.
UN Principles and Recommendations for Population and Housing Census (2017). Vaadatud 16. Detsember 2019 https://unstats.un.org/unsd/demographic-social/Standards-and-Methods/files/Principles_and_Recommendations/Population-and-Housing-Censuses/Series_M67rev3-E.pdf.
Van Oyen, H., Tafforeau, J., Hermans, H., Quataert, P., Schiettecatte, E., Lebrun, L. et al.(1997). The Belgian health interview survey. ArchPublicHealth.55:1–13. https://www.wiv-isp.be/aph/pdf/aphfull55_1_13.pdf.
Verbrugge, L. and Jette, A. (1994). The disablement process. Social Science and Medicine, 38(1), pp. 1–14.
Helle Visk’i ettekanne SA fookusrühmas 17.04.2019.
Allikas: Helle Visk’i ettekanne SA fookusrühmas 17.04.2019
REL2011 ja LEKU vahel kasvas abielulisus – eriti hoogne oli kasv 60-aastaste ja vanemate seas: pea 20 protsendipunkti võrra meestel ning 10 protsendipunkti võrra naistel (LEKU raport 2018, lk 29-30). SA pakub üheks abielulisuse kasvu seletuseks eluea kasvu, sest vastav tõus on toimunud eriti üle 60-aastaste seas. Samuti on SA hinnangul üheks võimalikuks seletuseks, et perekonnainimesi on uuringuga hõlpsamini kätte saadud (LEKU raport 2018). Samas selliste hinnangute andmine saab olla võimalik alles peale seda kui andmete rahvastikuesinduslikkus selle näitaja osas on kindlaks tehtud, viimast aga raportis esitatud ei ole. Lisaks on tegemist teatavasti vanusega, kui lapsed on kodunt lahkunud ning seetõttu toimub ka vanemate paaride seas suurem lahku elama asumine, mida legaalselt ei pruugita vormistata. Seetõttu võib siin olla tegu abielulisuse ülehindamisega.
Eluruumide andmed
Rahvaloendus ei tähenda üksnes isikute ja nende omavaheliste suhete õigest hindamisest tulenevate tuumperekondade ja leibkondade andmeid. Rahvaloendus kannab ju nime „rahva- ja eluruumide loendus“, mis seab eluruumide andmete olemasolu võrdväärseks isikutega seotud andmetega. Ka siin märgib rolli see, et suudetaks isikud õigesti seostada eluruumidega ehk õige elukoha aadressiga. Kui me leibkondi ja perekondi õigesti kokku ei saa, siis on raske arvutada ka mitmeid teisi näitajaid, mis on nendega seotud.
Kui SA on määratlenud üldiseks registri kvaliteediandmete kriteeriumiks, et vähemalt 97% peab iga andmekogu andmestik katma vastava kogumi, siis juba üksnes kaetuse poolest jääb ehitisregister (EHR) sellele alla. Võime küll eeldada, et viimasel ajal käivitunud üleskutsed registreerida seni registris kajastamata elamud kannab järgneva kahe aasta jooksul vilja ning kaetuse probleem lahendatakse. Samas on SA enda kvaliteedikriteeriumi järgi EHR-s enamike eluruumide tunnused puudulikult kajastatud. Nii nendib II prooviloenduse ülevaateraport, et peaaegu 30% eluruumidest puudub registris teave ehitusaasta, 20% tualettruumi kohta, 16% pesemisvõimaluse kohta (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 134).
Paremini, kuid puudustega on täidetud info elupinna (97,5%), tubade arvu (96,8%), veevarustuse (95,6%) või keskkütte olemasolu kohta (95,9%) (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 134). Ometigi ei anna ka viimati mainitud tunnused õiget pilti, sest elutingimuste parandamisel peaksid need uuendatud kasutuslubade kaudu jõudma registrisse. Viimane on aga olnud elanikele aja- ja kulumahukas, mistõttu enamikel juhtudel, kus perekond pole plaaninud elamut müüa, jäävad uuendatud andmed registrisse kandmata.
SA on selle probleemi lahendanud selliselt, et enamikel juhtudel kasutatakse andmete uuendamise alusena REL2011 andmeid või samalaadsete eluruumide puhul (korterelamutes) arvutatakse mõne teadaoleva eluruumi andmed teistele samas korrusmajas asuvatele eluruumidele (nt II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 99). Aga ka siin ilmnevad probleemid. On selge, et loenduse jaoks kogutud ja parandatud andmeid kohalikud omavalitsused oma planeerimiste alusena kasutada ei saa ning ikkagi tekivad kahesed andmed, mida SA isikuandmete puhul on nii tugevalt vastustanud.
Lisaks tähendab praegu rakendatav SA metoodika, et eluruumide puhul tekivad olulised probleemsed kohad. Nii näiteks kasutab SA teadmata ehitusajaga eluruumide kõrge osakaalu vähendamiseks teavet REL2011-st, et ligi 30%-st teadmatuse määra vähendada (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 107). Ometigi jääb ka REL2011 andmete kasutamisel üle 6% eluruumide puhul ehitusaja teave puudu (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 107) ning see on ka üle SA endale püstitatud kvaliteetseks tunnuseks hinnatava määra (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 109). Üheks põhjuseks on see, et juba REL2011 andmed olid kogutud agregeerituna (vahemikuna). Seetõttu ei saa selle loendusringi Eurostati nõuetele vastavaid jaotusi enam asendada 10-aasta taguste andmetega, sest nad on nii koondatud rühmadesse, et teisiti neid enam rühmitada ei anna. See näitab ka seda, miks ei tohi tegelikult koguda andmeid vahemike kaupa, eriti rahvaloendusel. Selline infokogumise viis ei vasta ÜRO statistika täpsuse ja võrreldavuse põhimõtetele (UN Principles, lk 67).
Pesemisvõimaluste info eluruumide kohta on ehitusregistris samuti puudu tegelikkuses pea 30% eluruumidest (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 103). Kasutades eelpool mainitud asendamisi, hinnatakse II prooviloenduse järgi, et 87,2% juhtudest on tavaeluruumis vann või dušš, kuid see on 5% võrra väiksem samal aastal läbi viidud Euroopa Sotsiaaluuringuga saadud määrast (92,4%). Lisaks jääb prooviloenduse järgi info pesemisvõimaluste teadmata 2% eluruumide kohta, samas kui ESU-s on see 0 (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 103). Samalaadselt ulatub tualettruumide tegelik puuduolev info EHR-s 20%-ni. Asendamiste tulemusena saadakse teises prooviloenduses näitaja ühe poole kohta – „vesiklosett on olemas“ - kvaliteedihindeks rahuldav, kuid samas tabelis toodud teine pool „vesiklosett puudub“ ületab ESU2019 andmetega võrdluses 3% piiri ja peaks olema hinnatud kui mitterahuldav (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 101), kuid seda kvaliteedihindamisel arvesse ei võeta.
Veega varustatus ehk kraanivee olemasolu vahe eluruumides II prooviloenduse ja ESU2019 andmete vahel küünib 12% esimese kahjuks. See saab SA kvaliteedihinnangu seostatavuse aspektis küll madalaima hinde (1), aga ei keela SA-l tunnuse koondhindeks panna 4 (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 101 ja 134).
Seega ei ilmne, et tulevane rahva- ja eluruumide loendus võiks anda Eesti inimeste elutingimuste kohta adekvaatseid andmeid ning ei saa eeldada, et vaevalt kahe järelejääva aastaga suudetakse ehitusregistris ka vanemate elamute kohta puuduolevad andmed lisada. See oleks kindlasti võimalik kui koostöös omavalitsustega teha omanikele võimalus oma elamute elamistingimuste andmeid ise registris täpsustada või teha riiklikku statistikaseadusesse erand. Viimane lubaks loendusel kogutud eluruumide andmeid edastada EHR-i kuna tegemist poleks isikuandmetega. Vastavat kokkulepet oleks võinud SA püüda leida loenduseks ettevalmistumise perioodil, mis on kestnud esmase raporti valmimisest (Puur, Sakkeus, Aben 2015 osa I; osa II) juba 6 aastat. Sellest peaks riik tegema järeldused ning edaspidi tagama sellise mehhanismi loomise, mis andmete uuendamist ehitusregistris soosib. Vastasel juhul saavad olema järgmised rahva- ja eluruumide loendused endiselt samade probleemide ees.
Prooviloenduses teostatud ehitusregistri andmete parandamine lähtus sellest, et kui leibkond, keda pole kogemata teisele aadressile kokku pandud, satub elama 2011. a. eluruumis, määratletakse sellele leibkonnale 10 aasta tagused andmed, hoolimata sellest, et ka selles eluruumis on tehtud uuendusi. Teistele puuduolevate elamistingimuste andmetega eluruumidele arvutatakse samalaadse eluruumi andmed. Ka sel juhul ei ole tegelikult arvesse võetud, et vahepealsetel aastatel on võinud elamistingimustes midagi muutuda. Igal juhul peame nii eeldama, et Eesti eluruumide veega varustatus, pesemisvõimalused ja tänapäevaste küttesüsteemide olemasolu on 10 aastaga teinud olulise taandarengu. Kas me selliselt aga soovime Euroopa ajalukku end jäädvustada?
Ameti ja töökoha asukoht
On tõsi, et teatud tunnuste kohta ei saanudki teine prooviloendus veel mingeid tõeseid andmeid esitada, sest näiteks ametikoha tunnuse sisseviimine töötamise registrisse on võtnud oluliselt rohkem aega. Vastav muudatus hakkas kehtima alles 1. juulist 2019 ning andmed ameti kohta on teise prooviloenduse ajaks kogutud vaid ühe kuu jooksul (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 122, lk 37).
Mõneti ehk olulisem on, et ligi 9% 14-aastaste ja vanemate isikute kohta ei ole registriandmeid kokku koondades suudetud leida neid iseloomustav üldine tunnus hõiveseisundi kohta – kas nad töötavad, on töötud, on pikaajaliselt haiged (puudega), pikaajalised töötud, õpivad (välismaal või Eestis), pensionärid või elatuvad muudest allikatest (dividendid jmt) (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 29). Registripõhine hõiveseisund alahindab tööga hõivatute osakaalu, peamiselt pensionisaajate arvel. Noorte meeste puhul on hõivatus oluliselt alahinnatud seoses töötamisega välismaal, mis ei kajastu Eesti registrites ning teatud sektorites nn. musta töö tegemisega, küll aga ilmneb see isikut küsitledes (vrdl Tööjõu-uuring 2018, II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 32; Josing 2017).
Amet, mille puhul sai töötamisregistrist (TÖR) kasutada 1 kuu andmeid, kattis veidi üle 76% isikute andmetest, rohkem kui 22% juhtudest andmed asendati. Arusaadavalt ei saa esitatud töötamisregistri andmeid veel tõsiselt analüüsida, kuid siiski torkab silma, et kõige suuremad erinevused töötamisregistri ja Tööjõu-uuringu vahel on juhtide ja tippspetsialistide tasemel (rohkem kui 5 protsendipunkti võrra vähem registris) (II prooviloenduse ülevaade 2019,lk. 38).
Samalaadselt on töökoha aadressi kajastamine töötamisregistris kohustuslik alles 2019.a. juulist, mistõttu vaid 75% saadi see teave töötamisregistrist, ülejäänud juhtudel võeti tööandja aadress Äriregistrist. Kuna tööandjad võivad olla suuremal määral registreerinud oma asukohaks suurema linna, siis ei ole Tallinna üleesindatus antud analüüsis võrreldes 2018. aasta Tööjõuuuringuga veel murettekitav.
Samas tõdetakse raportis, et töökoha asukoha puhul 5,7% kõigist täidetud aadressiobjekti identifikaatoritest aadressiandmete süsteemis ei ole ruumi, hoone või katastriüksuse täpsusega (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 144), mis tähendab ka juba registris olevate andmete täpsustamisvajadust.
Enesehinnangulised tunnused
Rahvus, keel ja haridus
Rahvus ja emakeel on inimeste enesehinnangulised küsimused, mis on olulised näiteks inimeste identifitseerimissoovi jaoks. Rahvastikuregistri järgi on rahvus puudu 13% ning emakeel 81% juhtudest ning registripõhise loenduse jaoks asendatakse need REL2011 põhjal. See aga võtab inimestelt võimaluse ise enda kohta infot märkida. Lisaks ei arvestata sellise metoodika puhul võimalusega, et inimese hinnangutes võivad vahepealsel perioodil toimuda muutused. On teada, et sellised trendid toimuvad ning on muuhulgas näiteks integratsiooni näidikud (Mägi et al. 2018).
SA mainib ise, et: „Uue Rahvastikuregistri seaduse (https://www.riigiteataja.ee/akt/113032019128) järgi on tunnuste rahvus, emakeel ja haridus täitmine varasema vabatahtliku asemel kohustuslik, kuid kuna kõik inimesed ei ole teinud veel toiminguid registris, et need saaks täidetud, siis kvaliteedinäitaja nr 4 hinnangut seetõttu ei alandata.“ (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 122). Haridustaseme puhul küll kasutatakse pea kolmandikul juhtudes hariduse infosüsteemi andmeid (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 45).
Nende tunnuste kvaliteedi hindamisel pole aga arvesse võetud asjaolu, et Eestis on viimastel aastatel toimunud ulatuslik sisseränne (mille täpseid arve ei osata samuti hinnata). Seejuures kuni pooled sisserännanutest võivad olla tagasirännanud. Nii tagasirännanud kui esmakordsed sisserändajad on tõenäoliselt hariduse omandanud välisriigis, mis aga ei kajastu kuidagi Eesti hariduse infosüsteemis. Seega REL2011 infoga asendades ning vaid olemasoleva info võtmisel EHIS-st alahinnatakse kümne aastaga rahvastiku hariduses toimunud arenguid. Kogurahvastiku hariduse andmestikest katab EHIS 32% (II prooviloenduse ülevaade 2019, lk 45). Olemasoleva teabe põhjal pole võimalik hinnata seda kui paljudel hariduse info on tegelikult vale.
Tegevuspiirangud
Meie elukvaliteedi kohta annavad teavet inimeste endi hinnangud – kas tunnetatakse, et inimestel on ühiskonnas teistega võrdsel tasemel toimetamiseks kõik tingimused või eksisteerivad mingisugused piirangud. Uuringutest on teada, et teatud osa inimesi ei käi kunagi arsti juures ja seetõttu nende kohta ei tekigi teavet nende terviseseisundi kohta registritesse (Van Oyen et al. 1997). Üks osa neist kahtlemata saabki oma igapäevategevustes piisavalt hästi hakkama, teistel on hirm arsti juurde minna, kolmandad on liiga haiged, et sinna jõuda. Seetõttu on oluline just inimese enda käest küsida, kas ja millisel määral tunneb ta end igapäevategevustes piiratud olevana. Seda teavet saab kõigi inimeste kohta – olgu need lapsed või eriti vanad, tavaleibkondades või hooldekodudes viibijad – küsida vaid rahvaloendusel. Koos antud aasta surmaandmetega annab see tervelt elatud aastate näitaja. Tegemist on ühe olulise rahvatervise näitajaga, mida tavapäraselt arvutatakse valimuuringu pealt, mis aga tekitavad väljavõtuveast tulenedes ebatäpsuse (veapiirid). Need veapiirid jäävad 5-15 protsendipunkti, mõnedes vanusrühmades koguni 30 protsendipunkti vahele. Kuna rahvaloenduses sedalaadi usalduspiiride vahemikke ei teki, ongi rahvaloendusel kogutud teave kõige usaldusväärsem alus hindamaks teisi vahepeal tehtavate uuringute tulemusi. ÜRO nõuete järgi on puude kohta käiva info kogumine arvestatud kohustuslikult koguvate põhitunnuste hulka (UN Principles 2017, lk 175). See vastab ka ühe peamise loenduse kriteeriumi – rahvusvahelise võrreldavuse tagamisele.
Teiseks oluliseks vajaduseks on omada esinduslikku teavet terviseseisundi kohta kõige väiksemate asutusüksuste tasemel (UN Principles 2017, lk 2). Piiratus igapäevategevustes on tihtipeale seotud ümbritseva keskkonnaga, mis seab raskestiületatavad barjäärid (Verbrugge & Jette 1994). Nii on raskuste tekkimisel keeruline jätkata harjumuseks olnud tegevustega. Antud teave peaks olema kasutatav omavalitsustel, et saada aimu piirangute piirkondlikust jaotumisest ning püüda tegeleda sellega, et neid üha vähem oleks.
Kokkuvõte
Registritega on palju head tööd tehtud – seda ei sea me kahtluse alla. Me loodame, et edaspidi on selles osas veel parandusi oodata. Tahame vaid tähelepanu pöörata detailidele, mis annavad parema ülevaate selle kohta, kus registripõhise rahvaloenduse probleemkohad (endiselt) asuvad.
Esiteks on probleem registrites oleva infoga, mida ka SA mudelite kasutamine ning 2011. aasta rahvaloenduse andmete kasutamine ei paranda.
Teiseks oleks vaja, et registrites mitteolevad tunnuste nagu tegevuspiirangud kohta küsitaks kõikselt, mitte üksnes valimilt.
Eelpool välja toodud probleemkohti arvestades ning analüüsides ongi teadlased jõudnud otsusele ja soovitusele korraldada käesolev rahvaloendus viimast korda selliselt, et 5-6 tunnust küsitaks otse kõikide inimese käest. See annab meie riigile parema aluse rahvastiku ning rahvastikuteabe kvaliteedi hindamiseks tulevikus.
Liili Abuladze
Luule Sakkeus
Viited
Josing, Marje (2017). Varimajanduse trendid. Ettekanne. Vaadatud 16. detsember 2019https://www.emta.ee/sites/default/files/kontaktid-ja-ametist/uudised-pressiinfo/pressimaterjalid/varimajandus_eki_12062017.pdf.
Maasing, Levenko ja Tiit (2018). Leibkonna elukoha määramise võimalused ehk paiknemisindeks. 23.11.2018 ettekanne. Vaadatud 16. detsember 2019https://www.stat.ee/dokumendid/1413081.
Mägi, Kadi; van Ham, Maarten; Leetmaa, Kadri; Tammaru, Tiit (2019). The neighbourhood context and changes in self-reported ethnic identity. Journal of Ethnic and Migration Studies.10.1080/1369183X.2018.1547634.
Puur, A.; Sakkeus, L.; Aben, S. (2015). Rahvaloendus teelahkmel: tähelepanekuid lõpule jõudnud metoodikatööst. Osa I. Akadeemia, 27 (2), 266−282.
Puur, A.; Sakkeus, L.; Aben, S. (2015). Rahvaloendus teelahkmel:tähelepanekuid lõpule jõudnud metoodikatööst. Osa II. Akadeemia, 27 (3), 421−451.
Registripõhise rahva ja eluruumide loenduse (REGREL) teine prooviloendus 2019. Tulemuste ülevaade. Statistikaamet, Tallinn.
Sõstra, Kaja; Levenko, Vassili; Visk, Helle; Tiit, Ene-Margit (2019). Leibkondade kontrolluuringu (LEKU) tulemuste analüüs. Vaadatud 16. detsember 2019 https://www.stat.ee/dokumendid/1665429 .
Tiit, E.-M., Visk, H. ja Levenko, V. (2018). Partnerlusindeks. Eesti Statistika Kvartalikiri 1/2018, 29-41, Eesti Statistika, Tallinn. Vaadatud 16. detsember 2019 https://www.stat.ee/valjaanne-2018_eesti-statistika-kvartalikiri-1-18.
UN Principles and Recommendations for Population and Housing Census (2017). Vaadatud 16. Detsember 2019 https://unstats.un.org/unsd/demographic-social/Standards-and-Methods/files/Principles_and_Recommendations/Population-and-Housing-Censuses/Series_M67rev3-E.pdf.
Van Oyen, H., Tafforeau, J., Hermans, H., Quataert, P., Schiettecatte, E., Lebrun, L. et al.(1997). The Belgian health interview survey. ArchPublicHealth.55:1–13. https://www.wiv-isp.be/aph/pdf/aphfull55_1_13.pdf.
Verbrugge, L. and Jette, A. (1994). The disablement process. Social Science and Medicine, 38(1), pp. 1–14.
Helle Visk’i ettekanne SA fookusrühmas 17.04.2019.
