Vanemteadur T. täitis projektitaotluse eelarvetabelit
Mati Rahu (Tervise Arengu Instituut) ja Allan Puur
10.10.2019
Oli ta nüüd Triin või Tanel (edaspidi T.), polegi oluline. Igatahes sattus ta hiljuti veebis mõttevahetusele teadustoetuste kasutamise kohta. Anonüümse molekulaarbioloogia doktorandi hinnangul jagatakse kahes riigi mainekas ülikoolis saadud grandiraha tihti arusaamatul viisil laiali. Mingi projekti kokkulepitud eelarve „imetakse tühjaks“ sel moel, et vastutav täitja kulutab raha vastavalt vajadusele tema poolt eelisjärjekorda seatud uuringute tegemiseks. Doktorandi enda grandirahast võeti temalt küsimata mingi tükk teise doktorandi uuringu jaoks; kui grandiraha otsa lõppes, töötas doktorant omakorda kellegi kolmanda grandisaaja arvel.
Lugejate kommentaarides mainitakse, et teadustoetuse määramisele aitab suuresti kaasa „esialgsete andmete“ esitamine uuringutaotluses. Neid esialgseid andmeid soovib rahastaja näha niivõrd palju, et sisuliselt pead sa juba varem ära tegema töö, mille jaoks rahastust taotled.[1] Esialgsete andmete kogumiseks kasutad mingit osa eelmisest grandist, sest mujalt seda võtta pole. Jooksvast grandist rahastad aga järgmise grandi „esialgsete andmete“ hankimist. Jne jne. Rahastamisasutused ei käsitle sedalaadi rahajaotust grandiraha „väärkasutamisena“, sest teavad, et on oma esialgsete andmete sooviga ise sellise tegutsemise projekti vastutavale täitjale peale surunud. Mindseti nime all kirjutav kommentaator lõpetab arutelu tõdemusega: „Hirmus värk, mis toimub – kasutada ühe asja jaoks mõeldud raha oma sinise taeva teadusprojekti eesmärgil. Vaadake seda Michael Faraday’d, kes sai Admiraliteedile huvi pakkuvate teleskoopide täiustamiseks raha ja suunas selle hoopis elektri leiutamiseks. Kus me kõik oleksime, kui inimesed nii käituksid?“ Oli aasta 2014 ja päevalehes The Guardian oli puhkenud arutelu Ühendkuningriigi teadustoetuste teemal.[2]
T. puhul oli tähtis, et ühe Euroopa Liidu teadusrahastusmehhanismi raames granditaotlust koostava rühmituse eestvedaja tegi talle ettepaneku osaleda kavandatavas uuringus. Uuring plaaniti ära teha kolme aastaga. Selles taotluses oli kokku 11 tööpaketti, neist T.-i osalusega paketis oli igale partnerile (s.o osa võtvale asutusele) ette nähtud 88 000 eurot. Pärast 25% üldkulude ja lähetusteks ette nähtud summa mahaarvamist moodustaks T. ja tema kaastöötajate palgafond kokku 20 000 eurot aastas. Selle raha jaotumine kaasatavate isikute vahel tuli taotluse eelarvetabelisse kirja panna.
Kui ettenähtud ülesannete täitmiseks saab mingis tööpaketis eraldada igale partnerile kolmeks aastaks 88 000 eurot, ei leidu ilmselt kedagi, kes ütleks, et meie oleme osavamad ja tegutseme poole odavamalt – meile piisab 44 000 eurost. Kui tööpaketi eesmärgid saavutaks keegi partneritest väiksema inimtööjõukuluga, teeks ta seda tänu oma kvalifitseeritud töötajatele, otstarbekale teadustaristule (sh teadusandmekogudele), riigi üldistele andmeressurssidele ja tõhusamale teadustööle. Nende kõigi olemasolu tagab teadusetegemise järjepidevuse, millest ei saa rääkida, kui igal kalendriaastal tuleb kukalt kratsida, kuidas eraldatud rahaga pidada ülal tööks vajalikku kriitilist arvu akadeemilisi töötajaid ja tagada neile töövahendid. Seega läheb too 88 000 tervikuna nii tööpaketi eesmärkide täitmiseks kui ka konkreetse grandiuuringuga vahetult mitte seotud inimeste tegevuse tagamiseks. Need “vahetult mitte seotud inimesed“ on kolleegid, kelle varasemad töötulemused on kaasa aidanud, et Euroopa rahastajate silmis üldse peetakse T. koduinstitutsiooni usaldusväärseks koostööpartneriks, kelle käsutusse võib eraldatud grandisumma riskivabalt anda. Need on kolleegid, kes rahastamise Ameerika mägedel on ei-tea-kui-kaua kestvas madalseisus ja keda ei tohi üle parda visata. Homme võivad nad ise rahastuse saada ja teisi hädasolijaid uppumisest päästa. Sedalaadi sümbioos on – asjassepühendamatute kaugeltvaatlejate õuduseks – toiminud ja toimib edaspidigi ka Eestis, kus teadusrahastus jääb Euroopa Liidu keskmisest kordades väiksemaks ja on lisaks rekordiliselt ülepaisutatult projektipõhine[3].
Teisiti öeldes, kui teadusuuring viiakse lõpule ettenähtust odavamalt, ilma et oleks tehtud mööndusi eesmärkide täitmisel, siis „ülejäänud ehk kokkuhoitud raha“ annab tunnistust uuringu tõhususest, mis teenib ellujäämise strateegiat – ennetada teadussuuna ja uuringurühma (osakonna, teadus-arendusasutuse) hääbumist Eestis. Rahaline kokkuhoid uuringus toidab teadusetegemise jätkusuutlikkust. Karmis rahvusvahelises konkurentsis välja teenitud projektiraha ei topita muidusööjate kaukasse, see ei haihtu kaduvikku ei mustades ega valgetes kilekottides.
Kuidas aga täita eelarvetabel? Granditaotluse koordineerija oli esitanud igale tulevasele partnerile lihtsa näidistabeli riigi X teadusasutuse Y mõne ametikoha tegeliku palgamääraga, et oleks selge, kuhu lahtrisse tuleb kirjutada iga uuringus osaleja, tema amet, brutokuupalk, osalusmäär ja grandirahast makstav töötasu. Esimene isik näidistabelis oli tollesama Y-i professor kuu palgafondiga 8800 eurot ja osalusmääraga 10% ehk 3,6 inimkuud. Et vastavaid tööülesandeid Eesti institutsioonis pidi täitma vanemteadur T. ise, läks tabelisse tema praegune palgafond 2341.50 eurot, millest brutokuupalk moodustab 1750.00 eurot. Osalusmääraks sai kirjutatud 20%, mis tähendab, et ülejäänud 80% töötasust saab ta endistviisi muust või muudest allikatest ja on seega tegev teisteski uuringutes. Et igal aastal töö tehtud oleks ja samas ka ettenähtud palgafondis ülejäägi teket vältida, lisandusid eelarvetabelisse veel mõned isikud. Nad läksid sinna kirja nimetuna ja märkusega, et andmesisestaja, biokeemik ja biostatistik selgub nimeliselt hiljem, kui granditaotlus on rahuldatud. See on tavapärane toimimislaad, sest granditaotluse kirjutamisest raha eraldamiseni (kui üldse) möödub hulk aega ja ei või kindel olla, et kirjapandud isik vahepeal mujale ei siirdu, muud tööd täiskoormusega ei tee või doktorandiks vastu võetakse.
T. tegi eelarvetabeli valmis. See pandi 28 riigi 42 partneri ühisesse granditaotlusesse kogusummaga 14 miljonit eurot. Tõenäosus saada rahastus on seekord suur, ligi 10%.
Varasemast ajast on T.-l olnud kogemusi ka uuringutega, mille korral oli rahastaja rangelt ette kirjutanud, et selle ja selle tegevuse jaoks kulub nii- ja naasuguse eriala töötajal seesugune arv tunde. Iga eriala tunnitasu on rahastaja oma juhendis kirja pannud, tunnitasu erineb riigiti märgatavalt. Ja eelarvetabeli töötasuosa niiviisi rangelt reglamenteerituna koostataksegi. Kui mõnel või mitmel lepingupartneril õnnestub teatav töö plaanitust väiksema inimkuudega lõpetada, tehakse säästetud aja vältel teisi uuringuid. Mis tähendab omakorda, et grandiraha ei kulu jäägitult üksnes grandiuuringule. On juhtunud ka vastupidi: mingi valearvestuse või vältimatu olukorra tõttu läks tulemuseni jõudmiseks kavandatust rohkem aega. Siis on tulnud reservid, s.t teiste uuringute raha, mängu panna.
T. teab, et välismaiste grandirahastuse skeeme on erinevaid. Nii võidakse asutuse mingile töörühmale või struktuuriüksusele anda uurimistoetus, mille korral rahastajat ei huvita, kellele grandist palka makstakse. On teada vastutav täitja ja kuupäevad, millal üks või teine ülesanne peab täidetud olema. Kogu lugu! Rahastajal pole asja sellega, et töötegijad tasustatakse endiselt tavapärasel alusel (nt asutuse sihtfinantseeringust), raha aga liigub kogu struktuuriüksuse või asutuse elushoidmiseks.
Mõne aasta eest lasi T. oma korteris remonti teha. Kui radiaatorid olid välja vahetatud ja uus, soojustusega põrand paigaldatud, kandis ta ehitusfirma kontole kokkulepitud summa. Polnud tema mure, kuidas raha firma töötajate vahel jagati ja kui palju sellest investeeris firma oma arengusse. Teadustöö võrdlus ehitusvaldkonna mikroettevõttega võib näida esmapilgul kohatu. Kuid kolleegidega arutades on T. korduvalt leidnud, et ühele teadusrühmale rahastuse tagamine ei erine Eesti oludes kuigi palju väikeettevõtja rähklemisest. Mõlemal juhul sõltub vee peal püsimine peamiselt sellest, kui edukalt õnnestub täidetud tellimuse või lõppenud projekti asemele järgmised leida. Ja nii aastast aastasse.
[1] See meenutab juba 1950ndatel väljaöeldud tõdemust, et kahe suurriigi, USA ja Nõukogude Liidu teadlased tagavad järgmise aasta teadustöö plaanide eduka täitmise ühtemoodi: põlise trikina lubatakse teha seda, mis on juba tehtud. Shimkin MB. Roads to Oz. II. A personal account of some U.S.-USSR medical exchanges and contacts, 1942–1962. Perspectives in Biology and Medicine 1979;23(1):118–144.
[2] Anonymous Academic. We shouldn't keep quiet about how research grant money is really spent. The Guardian 27 March 2015. https://www.theguardian.com/higher-education-network/2015/mar/27/research-grant-money-spent.
[3] Zacharewicz T, Lepori B, Reale E, Jonkers K. Performance-based research funding in EU Member States – a comparative assessment. Science and Public Policy 2019;46(1):105–115.
