„Lõbuelu“ kibedad viljad? Vallaslaste käekäigust 19. sajandi Mulgimaal
Kersti Lust
08.10.2019
Postituses uuritakse, kas ja mil määral erines vallaslaste käekäik abielus sündinud laste omast esimesel viiel eluaastal. Rahvusvaheline teadus väidab üsna üksmeelselt, et väljaspool abielu ilmale tulnud imikutel olid märksa väiksemad võimalused näha oma esimest sünnipäeva kui abielus sündinutel, kuid väikelapse eas vallaslapsed ei kogenud enam suuremat suremusriski. Siinse kirjutise aluseks on Helme ja Paistu kirikuraamatute põhjal taastatud vallasemade ja nende laste andmestik. Täpsemalt on vaatluse all aastatel 1834–1891 Holstre kroonumõisas ja Helme kihelkonna kuues era- ja ühes kirikumõisas elanud rahvastik.[1]
Vallassündide osakaal kõikidest sündidest Eestis 19. sajandi jooksul kasvas, tõustes Lõuna-Eestis 2–3%-lt 1830.–1840. aastatelt 7–9%-ni sajandi lõpuks. Üle-eestiline näitaja ületas 10% piiri 1930. aastatel Suure majanduskriisi aegu. Kui Holstres moodustasid vallassünnid aastatel 1834–1869 1,9% ja 1870–1891 6,9% kõigist sündidest, siis Helme seitsmes mõisas jäi tõus märksa tagasihoidlikumaks – 2,8%-lt 4,6%-le. Tegemist oli Lõuna-Eesti võrdluses üsna tavaliste paikadega, kus vallaslapsi ei sündinud ei iseäralikult palju ega vähe. Ka Soomes ja Rootsis kasvas sel ajal vallassündide osakaal, kuid mõlemad maad olid tasemelt meist tükkmaad ees (1865. aastal vastavalt 9,1 ja 9,3%). Kui uskuda baltisaksa statistikuid ja Tartu ülikooli juures oma töid kirjutanud biostaatikuid,[2] ei olnud Eesti ala linnades vallassünde protsentuaalselt kuigivõrd rohkem kui maal ning selle poolest me erinesime Põhja- ja Lääne-Euroopast, kus linnade näitajad olid maaga võrreldes märksa kõrgemad.
Vallasemad
Esmalt vaatame, kui vanalt vallasemad sünnitasid ja mis sotsiaalsest kihist – pererahva või maata rahva seast – nad pärinesid ning kui paljud neist pärast vallaslapse ilmale toomist mehele said. Esimest (teadaolevat) vallaslast ilmale tuues olid naised keskmiselt 25,6-aastased (mediaanvanus oli 24 aastat), kusjuures aastatel 1834–1869 olid nad keskmiselt enam kui kolm aastat (27,5) vanemad kui aastatel 1870–1891 (24,1).[3] Naiste keskmine abiellumisvanus tõusis uuritavas piirkonnas samal ajal 23,5 aastalt 25,8 aastale. Sulas- ja popsirahvas läks paari keskmiselt vanemalt kui peretütred. Seega sündis esimene abieluväline laps tavaliselt meheleminekueas, esimesel perioodil keskmisest vanemalt, teisel seevastu mõnevõrra nooremalt. Alla 21-aastaselt sünnitati vaid kümnendik kõigist vallaslastest.[4] Vallasema keskmine sünnitusvanus esimese lapse puhul ega ka last oodanud pruutide osakaal ei viita intensiivsele abielueelsele lõbuelule. Uuritud piirkonnas astus titega "südame all“ altari ette kõigest umbes iga kümnes pruut. Näiteks mitmel pool Saksamaal ja Inglismaal oli lapseootel pruutide osakaal abiellujate seas kordades kõrgem.
Uuritavas piirkonnas abiellus keskmiselt neli-viis vallasema kümnest.[5] Seejuures väljavaated abieluturul aja jooksul üldiselt paranesid (Holstres ajaperioodide 1834–1869 ja 1870–1891 võrdluses ligemale kaks korda) ja peretütardel olid suuremad mehele saamise võimalused kui maata vanemate järeltulijatel. Kui Helmes abielluti ka lapse isaga, siis Holstres juhtus seda haruharva.[6] Vallasemad pärinesid valdavalt maatarahva seast. Peretütreid oli vallasemade seas Helme seitsmes uuritud mõisas kõigest 5 ja Holstres 15%. Keskeltläbi 2% pärines möldrite, metsavahtide, kõrtsmike jt seast.
Vallaslapsed
Vallaslaste sündide ja surmade arv ning erinevused suremuses vallas- ja abielulaste vahel on toodud tabelites. Enim torkab silma erinevus surnultsündide osakaalus ja sellist vahet on raske pidada loomulikuks. Kuna seda küsimust on väga vähe käsitletud, pole võimalik hinnata, kui tavalised säärased lahknevused Lõuna-Eestis olid. Mõnes kihelkonnas tulevad sarnased vahed esile, kuid kogu Tartumaa andmestikus mitte.[7] Uurimist ei tee lihtsamaks asjaolu, et pastorid polnud surnultsündide märkimisel ülearu hoolikad ning just surnult sündinud vallaslapsi kiputi meetrikasse harvem kandma. Suur vahe elussündide osakaalus vallas- ja abielulaste vahel võib osutada tõsiasjale, et osa vastsündinud vallaslapsi leidis omale otsa ema käe läbi. Lapsetapp oli küll kuritegu, kuid karistused olid sel ajal hoopis vähem valjud kui 17. või 18. sajandil.
Pärnu maakohtu toimikud ja Liivimaa õuekohtu otsused ning karistused lapsetapus kahtlustatud vallasemadele annavad tunnistust nii kohtute leebusest „hetkelise ärrituse“ ajel tegutsenud ja sohilapse pärast põletavat „häbi“ tundnud naiste suhtes kui ka sellest, et kohtute vaatevälja sattunud ema saatust mõjutas läbisaamine külarahvaga ehk teisisõnu see, kes ja mida soostus juurdluse käigus tema kasuks või vastu tunnistama. Isegi oma vastsündinu tapmist tunnistanud vallasema ei pruukinud Siberis lõpetada, vaid sai 30 vitsahoopi. 1862. a oktoobri hakul oma maimukese elusalt mõisaaeda maha matnud Maret Suuderi kaitseks astus välja koguni Helme mõisarentniku proua,[8] kes pärast lapse mulla alt välja kaevamist (näo oli ema jätnud katmata) kutsus Mareti teda imetama, kinnitas kohtule, et ema hoolitseb tite eest hellalt, ja kui ema oli kaheksaks kuuks kinni mõistetud, palus maakohtult karistuse kandmist edasi lükata seni, kuni ta last rinnaga toidab. Kohus oligi päri ja Maret läks parandusmajja alles 1864. a. Leidmispäeval hädaristitud tüdruk sai nimeks Ann ja jäi elama, abielludes 19-aastaselt ja sai ise mitu last.
Imikusuremus, mis põhineb (ametlikel) elussündidel, oli vallaslaste seas kõrgem, kuid vahed olid üldjuhul märksa väiksemad kui mitmel pool mujal Euroopas. Vaid Holstres aastatel 1834–1869 oli vahe tõepoolest ligemale kahekordne. Maal oli rinnaga toitmist ja töötamist kergem ühildada kui linnas ning tööle hakkasid emad – olid nad abielus või mitte – pärast sünnitust niipea, kui võimalik, 2–5 päeva hiljem[9]. Emasid koormav raske töö ning kehvad hügieeniolud ümbritsesid sarnaselt kõiki külalapsi, olenemata nende abielulisusest või mitteabielulisusest. Väikelaste (1.–4. aastased) suremuses olid käärid vallas- ja abielulaste vahel enamasti suuremad kui imikusuremuses (v.a eelmainitud juhul Holstres): 1834.–1869. aastal 20%, mis aastateks 1870.–1891. oli kasvanud 33–45%-le.
Kokkuvõtteks
Uuritud mõisates ei sündinud enamik vallaslapsi vast suguküpseks saanud neidude aktiivse lõbuelu viljana. Alla 21-aastastelt sünnitatud vallaslaste väike osakaal ja keskmise abiellumiseani küündiv või seda ületav vanus esiklapse ilmale toomise ajal viitavad pigem sellele, et kosjad olid kas luhtunud või olidki mehele saamise väljavaated kasinad. Sajandi viimasel veerandil toimunud muutustest räägivad selgemat keelt Holstre näitajad, kus vallassündide osakaalu tõus, vallasemade keskmise sünnitusvanuse langus enam kui nelja aasta võrra ning vallasemade oluliselt paranenud abiellumisväljavaated lubavad väita, et Eesti ühes edenenumas maanurgas hakati seda asja võtma kergekäelisemalt. Vallasemadus polnud siin enam parimast abiellumiseast väljas naiste saatus, kes jäidki enamasti üksikuks, vaid pigem noorpõlve episood, mille sai abielludes varasemast hoopis suurema tõenäosusega selja taha jätta, ehkki abikaasa leidmisele võis siiski kuluda aastaid.[10]
Andmed mõlema vaadeldud piirkonna ja kogu ajaperioodi kohta tervikuna lubavad arvata, et vallasemade elu ei muutunud eriti rõõmsaks ka pärast sünnitust. Umbes pooled said küll mehele, kuid kui laps selle ajani veel elus oli, oli tema jaoks tegemist enamasti võõrasisaga. Ka majanduslikult virelesid üksikemade pered kitsikuses. 1873–1891 nõutas Holstre vallakohtu kaudu bioloogiliselt isalt elatist vaid umbes iga viies üksikema ja neist taotlustest saatis tunnistajate puudusel edu vähem kui pooli. Elatise saajad on aga elanud vähemasti viienda eluaastani.[11] Teise vallaslapse sünnitas Helmes viiendik ja Holstres 15% vallasemadest. Surnult sündis (ametlikult) või enne viieseks saamist suri 36,4–48,3% vallaslastest. Kuna paljud vallaslapsed suureks ei sirgunud ja vaid vähesed naised said rohkem kui ühe vallaslapse, ei oodanud vallaliseks jäänud emasid vanaduspõlves sageli ka oma lapse armastav hoolitsus. Vallaslaste endi saatus pärast viieseks saamist on aga põnev ja uurimist ootav teema.
Tabel 1. Sündide ja surmade arv, 1834-1891*
* Laste käekäiku on vaadeldud kuni viieseks saamiseni (st surmad ka pärast 1891. a).
Tabel 2. Surnultsündide osakaal ja suremuskordajad (%), 1834–1891
Tabel 2. Surnultsündide osakaal ja suremuskordajad (%), 1834–1891
*1859–1869, sest eelneva perioodi kohta andmed puuduvad.
** 1839–1869
Blogipostituses on kasutatud peatselt ilmuva artikli „Bitter fruits of “a merry life”? Survival chances of children born out of wedlock in nineteenth-century rural Estonia“ andmestikku.
Viited:
[1] Helme, Helme kirikumõis, Jõgeveste, Leebiku-Vanamõisa, Lõve, Patküla ja Riidaja. 1834. aasta on valitud alumiseks ajapiiriks seetõttu, et sealtmaalt hakati meetrikates märkima perekonnanimesid, mis muudab laste ja emade kokkuviimise hõlpsamaks.
[2] Biostaatikuteks nimetatakse 19. s teisel poolel TÜ juures meditsiini alal doktorikraadi saamiseks kirjutatud rahvastikulooliste tööde autoreid: R. Pullat, Esimene demograafiakoolkond Eestis, ENSV TA Toimetised. Ühiskonnateadused. 1970, nr 1, lk 99-101.
[3] Päris kõigi puhul me ei tea, ega ta mõnes muus kihelkonnas varemalt sünnitanud polnud. Sellest arvutusest on välja jäetud lesed, soldatinaised ja abielurikkujad ehk kõik mittevallalised.
[4] 21-aastaselt võis naine iseseisvalt (loata) abielluda.
[5] Holstres 40 ja Helmes 44%. Vallasemade abiellumist on vaadeldud kuni nad said 45 aastaseks (sh pärast 1891. a). Umbes 15% puhul ei suutnud ma saatust välja selgitada ja osa migreerus.
[6] Kuna Holstre sünnimeetrikas pole vallaslapse isa nime sageli ära toodud, võis lapse isaga abiellujaid olla mõnevõrra rohkem, kuid lapse sünni ja abiellumise vahele jääva ajavahemiku pikkus (enam kui pooltel juhtudel üle viie aasta) reedab siiski seda, et neid juhtumeid oli väga vähe.
[7] Vahed olid 1,7–3 korda vallaslaste kahjuks: Ottomar Grosset, Biostatik der Stadt Dorpat und ihrer Landgemeinde in den Jahren 1860-1881 (Dorpat: H. Laakmann, 1883); Walter v. Kieseritzky, Biostatik der im Fellinschen Kreise gelegenen Kirchspiele Oberpahlen, Pillistfer und Kl. St.Johannis in den Jahren 1834-1880 (Dorpat: H. Laakmann, 1882); Christoph Törne, Biostatik der im Dörptschen Kreise gelegenen Kirchspiele Ringen, Randen, Nüggen und Kawelecht in den Jahren 1860-1881 (Dorpat: H. Laakmann, 1886). Vahed olid tagasihoidlikud: Erich Oehrn, Biostatik dreier Landkirchspiele Livlands in den Jahren 1834–1881 (Dorpat: H. Laakmann, 1883); Anto Laarmaa, Rahvastiku loomulik liikumine Tartumaal 1800–1899 (luteri ja õigeusu kirikumeetrikate andmetel), magistritöö (Tartu Ülikool, 2009), lk 114-115. Vahe oli vallaslaste kasuks: Bernhard Körber, Biostatik der im Dörptschen Kreise gelegenen Kirchspiele Ringen, Randen, Nüggen und Kawelecht in den Jahren 1834-1859 (Dorpat: Karow, 1864).
[8] Lapse isa oli küla pealt ja mitte mõisast.
[9] Heiki Pärdi, Eesti argielu (Tallinn: Tänapäev, 2017), lk 53–54.
[10] Vt 6. allmärkust.
[11] Ühe mittekohaliku puhul jääb käekäik teadmata.
** 1839–1869
Blogipostituses on kasutatud peatselt ilmuva artikli „Bitter fruits of “a merry life”? Survival chances of children born out of wedlock in nineteenth-century rural Estonia“ andmestikku.
Viited:
[1] Helme, Helme kirikumõis, Jõgeveste, Leebiku-Vanamõisa, Lõve, Patküla ja Riidaja. 1834. aasta on valitud alumiseks ajapiiriks seetõttu, et sealtmaalt hakati meetrikates märkima perekonnanimesid, mis muudab laste ja emade kokkuviimise hõlpsamaks.
[2] Biostaatikuteks nimetatakse 19. s teisel poolel TÜ juures meditsiini alal doktorikraadi saamiseks kirjutatud rahvastikulooliste tööde autoreid: R. Pullat, Esimene demograafiakoolkond Eestis, ENSV TA Toimetised. Ühiskonnateadused. 1970, nr 1, lk 99-101.
[3] Päris kõigi puhul me ei tea, ega ta mõnes muus kihelkonnas varemalt sünnitanud polnud. Sellest arvutusest on välja jäetud lesed, soldatinaised ja abielurikkujad ehk kõik mittevallalised.
[4] 21-aastaselt võis naine iseseisvalt (loata) abielluda.
[5] Holstres 40 ja Helmes 44%. Vallasemade abiellumist on vaadeldud kuni nad said 45 aastaseks (sh pärast 1891. a). Umbes 15% puhul ei suutnud ma saatust välja selgitada ja osa migreerus.
[6] Kuna Holstre sünnimeetrikas pole vallaslapse isa nime sageli ära toodud, võis lapse isaga abiellujaid olla mõnevõrra rohkem, kuid lapse sünni ja abiellumise vahele jääva ajavahemiku pikkus (enam kui pooltel juhtudel üle viie aasta) reedab siiski seda, et neid juhtumeid oli väga vähe.
[7] Vahed olid 1,7–3 korda vallaslaste kahjuks: Ottomar Grosset, Biostatik der Stadt Dorpat und ihrer Landgemeinde in den Jahren 1860-1881 (Dorpat: H. Laakmann, 1883); Walter v. Kieseritzky, Biostatik der im Fellinschen Kreise gelegenen Kirchspiele Oberpahlen, Pillistfer und Kl. St.Johannis in den Jahren 1834-1880 (Dorpat: H. Laakmann, 1882); Christoph Törne, Biostatik der im Dörptschen Kreise gelegenen Kirchspiele Ringen, Randen, Nüggen und Kawelecht in den Jahren 1860-1881 (Dorpat: H. Laakmann, 1886). Vahed olid tagasihoidlikud: Erich Oehrn, Biostatik dreier Landkirchspiele Livlands in den Jahren 1834–1881 (Dorpat: H. Laakmann, 1883); Anto Laarmaa, Rahvastiku loomulik liikumine Tartumaal 1800–1899 (luteri ja õigeusu kirikumeetrikate andmetel), magistritöö (Tartu Ülikool, 2009), lk 114-115. Vahe oli vallaslaste kasuks: Bernhard Körber, Biostatik der im Dörptschen Kreise gelegenen Kirchspiele Ringen, Randen, Nüggen und Kawelecht in den Jahren 1834-1859 (Dorpat: Karow, 1864).
[8] Lapse isa oli küla pealt ja mitte mõisast.
[9] Heiki Pärdi, Eesti argielu (Tallinn: Tänapäev, 2017), lk 53–54.
[10] Vt 6. allmärkust.
[11] Ühe mittekohaliku puhul jääb käekäik teadmata.
