Eesti sündimus – väga pikk tagasivaade
Tänases postituses vaatame Eesti pikaajalist sündimustrendi, mis on koostatud erinevate andmeallikate liitmise tulemusel. Koos jutustavad nad Eesti sündimusloo viimase pooleteise sajandi jooksul. Nii pikka trendi ei ole varasemalt Eesti kohta loodud, haruldane on see ka välismaal.[1] Sündimus on esitatud põlvkondlikus vaates ehk mõõdetud on ühe põlvkonna naiste keskmist laste arvu nende fertiilse ea lõpus (neljakümnendates eluaastates). Andmed on esitatud 5-aastaste põlvkondade keskmistena (erandiks viimane, mis on 4-aastane). Vaadeldav vahemik algab 1850-54 ilmavalgust näinud naistest, kes said lapsi 1870.-90. aastatel; ning lõpeb 1975-78 aastatel ilmavalgust näinud naistega, kes said lapsi viimase kolme kümnendi jooksul.
Kõige varasemate, 1850-1899 sündinud, naiste põlvkondade kohta on kasutatud Eesti esimesel iseseisvusajal koostatud pereregistri andmestikku. Tegemist on ka ühtlasi kõige suuremate andmeprobleemidega allikaga. Osaliselt on pereregistri köiteid hävinud Teises maailmasõjas. Lisaks kannatab register teatud alaregistreerituse all. Probleemne on esmajoones enne registri koostamist ära surnud abieluvälised lapsed. Seega võib kõigi nende probleemide valguses eeldada, et pereregistri andmed alahindavad veidi sündimustaset ja ülehindavad lastetusmäära ja seda eriti 1850. ja 1860. aastatel sündinud põlvkondades.
20. sajandil sündinud põlvkondade puhul on kasutatud rahvaloendusi (1979, 1989, 2000, 2011). Kõik need loendused on mõjutatud sõjajärgsest suurest sisserändest. Kuna sõjajärgselt siiamaile saabunud inimeste sündimus ei ole püsinud põliselanike omaga samal tasemel (olles algselt kõrgem ja seejärel madalam), siis on keskmist laste arvu puudutavad tulemused esitatud eristades kogurahvastikku ja eestlasi. Viimaks on kasutatud rahvastikuregistri andmeid 1970. aastatel sündinud naiste põlvkondade sündimustaseme kindlakstegemiseks, kes on fertiilse ea lõppu jõudnud alles hiljuti. Kuna rahvastikuregistris olev info rahvuse kohta on puudulik, siis ei ole hakatud nendes põlvkondades eestlasi kogurahvastikust eristama.
Joonisel 1 on esitatud naiste keskmine laste arv fertiilse ea lõpuks. Vertikaalse musta värvi joonega on eristatud põlvkonnad, mille kohta andmed tulevad sõjaeelsest pereregistrist põlvkondadest, mille andmed pärinevad sõjajärgsest ajast ning on nii mõjutatud Nõukogude aegsest suurest sisserändest. Seetõttu on eestlaste keskmist kujutav joon stabiilne, samas kui kogurahvastiku joon teeb 19. ja 20. sajandi (ning andmeallika) vahetusega järsu tõusu ülespoole.
Jooniselt on näha demograafilise üleminekuga toimunud pea kahekordne sündimuse langus 19. sajandi teisel poolel ilmavalgust näinud põlvkondades. Seejuures tuletame meelde, et pereregistri andmed alahindavad sündimustaset 1850.-60. sündinute puhul, mistõttu reaalne langus oli järsemgi. Teisalt on selge, et kuna vaadeldava põlvkonnavahemiku algul platood ei moodustu, siis demograafilise ülemineku eelset aega me pereregistriga kahjuks ei näe. Võib arvata, et sündimuse langus algas Eestis 1830.-40. aastatel ilmavalgust näinud põlvkondades umbes 4,5 lapse tasemelt. 19. sajandi lõpul sündinud põlvkondades oli keskmine laste arv langenud 2 lapseni. Kuna toonane laste suremus oli võrreldes tänapäevaga märksa kõrgem ja sündimuse taastetase on sõltuv täisea eelsest suremusest, siis tähendab see seda, et need põlvkonnad juba ei tulnud toime enese taastootmisega. Muudest riikidest langes sündimus selgelt varem üksnes Prantsusmaal samas kui Eesti trend on sarnane Rootsi, Šveitsi ja muude Lääne-Euroopa riikidega. Venemaal seevastu oli rahvastikuareng aastakümneid maas ja seetõttu venekeelse elanikkonna sisserändamine Eestisse tugevalt ka kogurahvastiku keskmisi mõjutab.
Joonis 1. Keskmine laste arv Eestis, naiste sünnipõlvkonnad 1850-1978.
Kõige varasemate, 1850-1899 sündinud, naiste põlvkondade kohta on kasutatud Eesti esimesel iseseisvusajal koostatud pereregistri andmestikku. Tegemist on ka ühtlasi kõige suuremate andmeprobleemidega allikaga. Osaliselt on pereregistri köiteid hävinud Teises maailmasõjas. Lisaks kannatab register teatud alaregistreerituse all. Probleemne on esmajoones enne registri koostamist ära surnud abieluvälised lapsed. Seega võib kõigi nende probleemide valguses eeldada, et pereregistri andmed alahindavad veidi sündimustaset ja ülehindavad lastetusmäära ja seda eriti 1850. ja 1860. aastatel sündinud põlvkondades.
20. sajandil sündinud põlvkondade puhul on kasutatud rahvaloendusi (1979, 1989, 2000, 2011). Kõik need loendused on mõjutatud sõjajärgsest suurest sisserändest. Kuna sõjajärgselt siiamaile saabunud inimeste sündimus ei ole püsinud põliselanike omaga samal tasemel (olles algselt kõrgem ja seejärel madalam), siis on keskmist laste arvu puudutavad tulemused esitatud eristades kogurahvastikku ja eestlasi. Viimaks on kasutatud rahvastikuregistri andmeid 1970. aastatel sündinud naiste põlvkondade sündimustaseme kindlakstegemiseks, kes on fertiilse ea lõppu jõudnud alles hiljuti. Kuna rahvastikuregistris olev info rahvuse kohta on puudulik, siis ei ole hakatud nendes põlvkondades eestlasi kogurahvastikust eristama.
Joonisel 1 on esitatud naiste keskmine laste arv fertiilse ea lõpuks. Vertikaalse musta värvi joonega on eristatud põlvkonnad, mille kohta andmed tulevad sõjaeelsest pereregistrist põlvkondadest, mille andmed pärinevad sõjajärgsest ajast ning on nii mõjutatud Nõukogude aegsest suurest sisserändest. Seetõttu on eestlaste keskmist kujutav joon stabiilne, samas kui kogurahvastiku joon teeb 19. ja 20. sajandi (ning andmeallika) vahetusega järsu tõusu ülespoole.
Jooniselt on näha demograafilise üleminekuga toimunud pea kahekordne sündimuse langus 19. sajandi teisel poolel ilmavalgust näinud põlvkondades. Seejuures tuletame meelde, et pereregistri andmed alahindavad sündimustaset 1850.-60. sündinute puhul, mistõttu reaalne langus oli järsemgi. Teisalt on selge, et kuna vaadeldava põlvkonnavahemiku algul platood ei moodustu, siis demograafilise ülemineku eelset aega me pereregistriga kahjuks ei näe. Võib arvata, et sündimuse langus algas Eestis 1830.-40. aastatel ilmavalgust näinud põlvkondades umbes 4,5 lapse tasemelt. 19. sajandi lõpul sündinud põlvkondades oli keskmine laste arv langenud 2 lapseni. Kuna toonane laste suremus oli võrreldes tänapäevaga märksa kõrgem ja sündimuse taastetase on sõltuv täisea eelsest suremusest, siis tähendab see seda, et need põlvkonnad juba ei tulnud toime enese taastootmisega. Muudest riikidest langes sündimus selgelt varem üksnes Prantsusmaal samas kui Eesti trend on sarnane Rootsi, Šveitsi ja muude Lääne-Euroopa riikidega. Venemaal seevastu oli rahvastikuareng aastakümneid maas ja seetõttu venekeelse elanikkonna sisserändamine Eestisse tugevalt ka kogurahvastiku keskmisi mõjutab.
Joonis 1. Keskmine laste arv Eestis, naiste sünnipõlvkonnad 1850-1978.
1900-1978 sündinud põlvkondades on eestlaste keskmine laste arv olnud ühtlane. Sajandi esimesel poolel ilmavalgust näinute puhul langes näitaja alla kahe lapse naise kohta ehk püsis alla taastetaseme (eriti võrreldes tänasega kõrget suremustaset arvestades). Siinkohal on Eesti areng olnud ainulaadne teiste varase demograafilise üleminekuga riikide seas, kus algas 1910. aastatel sündinud põlvkondadest alates keskmise laste arvu tõus. Eesti (ja arvatavasti ka Läti) erandlikust saab seletada erineva keskkonnaga Teise maailmasõja järgsetel aastatel. Kui meist läänepool asuvates maades algas kiire majanduslik areng, mis põhjustas optimismipuhangu ja sellega kaasneva beebibuumi, siis siinsed inimesed pidid toime tulema „töörahva paradiisi“ tingimustes.
Eluolu hakkas siinmail paranema alles 1960. aastatest ja seetõttu näeme ka 1940. aastatel ilmavalgust näinud põlvkondadest alates ka sündimuse kasvu ning seejuures ka üle kahe lapse piiri. Kuna lastesuremus viidi selleks ajaks ka miinimumi, siis saame öelda, et 20. sajandi keskpaigas sündinud põlvkondade sündimus oli üle 70 aasta taaskord üle taastetaseme. See juhtus siis Nõukogude aja lõpus, mil kapitalistlikes riikides hakkas keskmine laste arv taas vähenema. Nagu jooniselt näha, on ka Eestis sündimustase viimastes põlvkondades, kes neljakümnendatesse eluaastatesse jõudnud, taas langenud. Oma osa võib siin olla lapsesaamise hilisemaks lükkamises, mis osa paaride jaoks võib tähendada bioloogilisi takistusi eostamisel. Teisalt tähendab see ka seda, et üha enamad naised saavad lapsi pärast 40. sünnipäeva, mistõttu ei ole kumbki joonisel 1 oleva joone lõpp päris täpne. Viimast arvesse võttes võib eeldada, et viimatine langus on olnud siiski mõneti väiksem kui jooniselt paistab.
Samad andmed võimaldavad jälgida ka naiste osakaalu sünnitatud laste arvu järgi, mis on ära toodud joonisel 2. Siinkohal ei ole eestlasi eristatud, vaid on toodud kogurahvastiku andmed, mistõttu tuleb taas viidata Teise maailmasõja eelse ja järgse kokkusobimise probleemidele. 19. sajandi teisel poolel sündinute juures kerkib esile kaks tähtsat arengut: 6 ja enam last saanud naiste osatähtsuse järsk langus ning lastetute naiste osatähtsuse märkimisväärne kasv. Nagu mainitud, on 1850.-60. sündinute puhul andmekvaliteet kasinam, mistõttu on nende puhul ilmselt lastetute osakaalu ülehinnatud. See tähendab, et tegelikkuses oli lastetute osatähtsuse kasv 19. sajandi teisel poolel ilmavalgust näinud põlvkondades kiiremgi. Suurenes ka ühe, vähesemal määral kahe lapsega piirdunud naiste osakaal. Et 19. sajandi lõpul ja 20. sajandil algul sündinud põlvkondades ulatus lastetute määr veerandini ei ole läänepoolsema Euroopa kontekstis miskit erilist. Ka Austrias ja Saksamaal ulatus see pea 30%-ni.
Joonis 2. Eesti naiste osakaal (%) saadud laste arvu järgi, naiste sünnipõlvkonnad 1850-1978.
20. sajandi alguse põlvkondades aga lastetute osakaalu tõusu trend peatus ja pöördus ning nii oli see ka teistes riikides, kus lastetute osakaal oli tõusnud väga kõrgeks.[2] Eestis, tõsi, oli langus laugem ja kestis pikemalt. Lastetute osakaalu langusega on seotud nii Lääne poolt Teise maailmasõja järgselt kogetud beebibuum kui Eesti sündimuse tõus Nõukogude aja viimastel kümnenditel. Niisamuti on lastetuse tõusu taaskordse tõusuga seotud sündimuse langus alla taastetaseme Lääne-Euroopas alates 1970. ja meil alates 1990. aastatest alates.
Paljulapseliste naiste osakaalu langus aga 20. sajandi põlvkondades ei peatunud. Kui varasemalt oli langenud 6 ja enama lapsega naiste osatähtus, siis nüüd vähenes ka nelja ja viie lapsega naiste osatähtsus. 1920. teisel poolel ja hiljem sündinud põlvkondades on nelja ja enama lapsega naiste osakaal olnud stabiilselt alla 10%. Kõige silmatorkavam muutus, mis 20. sajandil ilmavalgust näinud põlvkondades esile kerkib on kahe-lapse süsteemi domineerivaks muutumine. Kui 1850. aastatel sündinud naistest said kaks last ca 10% ja 1890. aastatel sündinute puhul oli see tõusnud 18% juurde, siis 1940. aastatel ja hiljem sündinute puhul on see olnud 40% juures. Sarnane areng on toimunud ka Euroopas. Küsitlusuuringud inimeste soovitud laste arvu osas nii meil kui mujal viitavad, et kahe lapse süsteem jääb domineerima ka tulevikus.[3]
Samas ehk annavad siin esitatud joonised ka mõtteainet Eesti tänasele debatile sündimuse tõstmise osas. Nagu teada, on viimastel aastatel eesmärgistatud kolmandate laste sünde ning see on toonud ka tulemusi.[4] Kuid olukorras, kus lastetusmäär taaskord suureneb, siis on selge oht, et see võib keskmise laste arvu silmas pidades kolmandate laste sündide osas saavutatud edusammud ära nullida. Nii oli 19. sajandi lõpus sündinud põlvkondades, kes said lapsi esimesel iseseisvusajal kolme ja enama lapsega naiste osakaal võrreldes tänasega suur (35% vs 23%). Kuid hoolimata sellest oli keskmine laste arv vaid napilt üle kahe lapse naise kohta. Seega tuleks meil täna hüljata suhtumine, et esimesed (ja teised) lapsed sünnivad niikuinii ja adresseerida ka lastetusmäära tõusu põhjuseid.
[1] Pikad kohortsündimuse trendid eri riikide kohta on toodud: Tomas Frejka. The Fertility Transition Revisited: A Cohort Perspective. Comparative Population Studies, 2017, lk. 89-116.
[2] Lastetuse osas on pikajalisi trende toonud: Donald T. Rowland. Historical Trends in Childlessness. Journal of Family Issues, 2007, lk. 1311-1337.
[3] Tomaš Sobotka, Eva Beaujouan. Two Is Best? The Persistence of a Two-Child Family Ideal in Europe. Population and Development Review, 2014, lk. 391-419.
[4] Alis Tammur. Kolmandaid lapsi sünnib järjest rohkem. Statistikaameti blogi. https://blog.stat.ee/2019/06/03/kolmandaid-lapsi-sunnib-jarjest-rohkem/.