Millest me räägime, kui räägime vananemisest
Liili Abuladze
08.04.2019
Mis siis saab, kui keskmisel eluea kasvul polegi nähtavat piiri? Kas rohkem inimesi kõrges vanuses toob kaasa dementsuse epideemia? Milline võiks ühe 183-aastase inimese elukäik välja näha? Nii mõnigi arvab, et oleks parem kui meditsiin ja tehnoloogia ei pikendaks inimeste eluiga ja lõpetaks piinad õigel ajal. Eutanaasia debatid on meie ühiskonnas alles algusjärgus, hooldusküsimused ning -reform on käsil mõned aastad. See, kas rahvastikuvananemine toob kaasa ka rohkem haigeid inimesi või vastupidi – koos eluea kasvuga lükkub edasi ka haiguste algusperiood – ei ole veel teadlaste seas lahendatud küsimus. Fakt on see, et eluea ning vanemaealiste osakaalu kasvuga tuleb pigem arvestada kui selle toimumise vastu võidelda või pea liiva alla peita. Samamoodi tuleb ka tervise ja suremusega toimuvaid arenguid monitoorida – ehk õnnestub nii Eestis vältida eluea kasvu aeglustumist, mida on viimasel ajal kogetud USAs, Ühendkuningriikides ja Taanis.
Ühiskonna vananemine on inimajaloos teadaolevalt esmakordne nähtus, mis ilmnes selgepiiriliselt 20. sajandil. Sellisest sotsiaalsest nähtusest rääkides viidatakse tavaliselt sellele, et vanemaealiste osakaal on ühiskonnas varasemaga võrreldes oluliselt tõusnud. Vanemaealisuse definitsioon või piir sõltub sellest, kui kaugele on rahvastikuvananemine jõudnud – mida rohkem inimesi elab kauem, seda kõrgemast vanusest saab vanemaealisuse alguspiiri tõmmata. Praegu on see globaalsel tasemel 65. eluaasta juures ÜRO järgi.
Kuidas tekib rahvastikuvananemine?
Rahvastikuvananemise teket rahvastiku arengutees saab kõige kergemini illustreerida rahvastikupüramiidiga. Traditsioonilise taasterežiimiga ühiskonda kirjeldav püramiid on kolmnurga kujuline – selle alumises osas on tunduvalt enam inimesi kui ülemistes osades. Taoline oli Eestimaa kubermangu rahvastikupüramiid aastal 1881 (joonis 1). Selline kolmnurga-kujuline vanuskoostis, millest ju rahvastikupüramiidi mõiste on tuletatud, viitab sellele, et sünnib palju lapsi, kuid suur osa neist surevad noorelt. Olukorras, kus keskmine eluiga on 35. eluaasta juures, võib ühiskonnas esineda ka 70–80-aastaseid inimesi, aga neid on lihtsalt väga vähe.
Joonis 1. Eestimaa kubermangu rahvastikukoostis 1881. aastal
08.04.2019
Mis siis saab, kui keskmisel eluea kasvul polegi nähtavat piiri? Kas rohkem inimesi kõrges vanuses toob kaasa dementsuse epideemia? Milline võiks ühe 183-aastase inimese elukäik välja näha? Nii mõnigi arvab, et oleks parem kui meditsiin ja tehnoloogia ei pikendaks inimeste eluiga ja lõpetaks piinad õigel ajal. Eutanaasia debatid on meie ühiskonnas alles algusjärgus, hooldusküsimused ning -reform on käsil mõned aastad. See, kas rahvastikuvananemine toob kaasa ka rohkem haigeid inimesi või vastupidi – koos eluea kasvuga lükkub edasi ka haiguste algusperiood – ei ole veel teadlaste seas lahendatud küsimus. Fakt on see, et eluea ning vanemaealiste osakaalu kasvuga tuleb pigem arvestada kui selle toimumise vastu võidelda või pea liiva alla peita. Samamoodi tuleb ka tervise ja suremusega toimuvaid arenguid monitoorida – ehk õnnestub nii Eestis vältida eluea kasvu aeglustumist, mida on viimasel ajal kogetud USAs, Ühendkuningriikides ja Taanis.
Ühiskonna vananemine on inimajaloos teadaolevalt esmakordne nähtus, mis ilmnes selgepiiriliselt 20. sajandil. Sellisest sotsiaalsest nähtusest rääkides viidatakse tavaliselt sellele, et vanemaealiste osakaal on ühiskonnas varasemaga võrreldes oluliselt tõusnud. Vanemaealisuse definitsioon või piir sõltub sellest, kui kaugele on rahvastikuvananemine jõudnud – mida rohkem inimesi elab kauem, seda kõrgemast vanusest saab vanemaealisuse alguspiiri tõmmata. Praegu on see globaalsel tasemel 65. eluaasta juures ÜRO järgi.
Kuidas tekib rahvastikuvananemine?
Rahvastikuvananemise teket rahvastiku arengutees saab kõige kergemini illustreerida rahvastikupüramiidiga. Traditsioonilise taasterežiimiga ühiskonda kirjeldav püramiid on kolmnurga kujuline – selle alumises osas on tunduvalt enam inimesi kui ülemistes osades. Taoline oli Eestimaa kubermangu rahvastikupüramiid aastal 1881 (joonis 1). Selline kolmnurga-kujuline vanuskoostis, millest ju rahvastikupüramiidi mõiste on tuletatud, viitab sellele, et sünnib palju lapsi, kuid suur osa neist surevad noorelt. Olukorras, kus keskmine eluiga on 35. eluaasta juures, võib ühiskonnas esineda ka 70–80-aastaseid inimesi, aga neid on lihtsalt väga vähe.
Joonis 1. Eestimaa kubermangu rahvastikukoostis 1881. aastal
Rahvastikuvananemine sai Eestis alguse juba 19. sajandi keskpaigas-teises pooles ja oma osa selles mängis nii suremuse kui sündimuse langus. Ühiskonnas teadvustatuks muutus see kahe sõja vahel. Nii näiteks sõnas president Päts 1935. aastal murelikult, et samade trendide jätkudes muutub Eesti „vananevaks rahvaks, kus rohkem on vanemaid kui nooremaid inimesi" ning see ohustab kogu rahva ja riigi edasist käekäiku, sest „vanad ei ole jõuküllased, ettevõtlikud, et vanadel pole neid lootusi ja seda võitlustahet, nagu noortel". Rahvaloendus 1934. aastal näitas, et rahvastiku koosseis on tõesti „raugastunud“ ja püramiid seetõttu enam mitte väga kolmnurgale sarnanev (joonis 2).
Joonis 2. Eesti rahvastikukoostis 1934. aastal
Joonis 2. Eesti rahvastikukoostis 1934. aastal
Aastatel 1960–1970 toimunud vanemaealiste vanusrühmade kasv toimus peamiselt selle arvel, et Esimesele maailmasõjale eelnenud aastatel sündinud põlvkonnad, kellest võrreldes varasema ajaga jõudsid paljud täiskasvanuikka, olid nüüd jõudnud vanuriikka (joonis 3). Nii tõstsid nad vanemaealiste osakaalu ühiskonnas. Ja seda hoolimata sellest, et 1960. ja 1970. aastatel toimus Eestis, nagu ülejäänud Nõukogude Liidus, tervisenäitajate paranemises stagnatsioon. Lisaks oli noorendav efekt ka suurel sisserändel, mille mõju on näha eriti 20. eluaastates olevate inimeste juures.
Joonis 3. Eesti rahvastikukoostis 1979. aastal
Joonis 3. Eesti rahvastikukoostis 1979. aastal
Tänapäeval vananeb rahvastik enam mitte lastesuremuse (ja sündimuse) languse tõttu nagu 19. sajandi teisel ja 20. sajandi esimesel poolel, ega mitte ka keskealiste suremuse languse tõttu, nagu viimase poole sajandi jooksul; vaid seetõttu, et meditsiinisüsteem teeb üha enam edusamme vanurieas olevate inimeste suremuse edasilükkamises. Selle mõjul võtab rahvastikukoostis seenja kuju (joonis 4).
Joonis 4. Eesti rahvastikukoostis 2011. aastal
Joonis 4. Eesti rahvastikukoostis 2011. aastal
Teadlased ja rahvusvahelised organisatsioonid on pidevalt ennustanud, et inimelul on bioloogiline piir, mille kätte jõudes eluiga enam nii kiiresti ei kasva või jääb kasv üldse seisma. Demograafid Oeppen ja Vaupel on viimase pooleteise sajandi iga-aastase üleilmse naiste maksimaalse eluea näitaja põhjal näidanud, et eluiga on selle aja vältel kasvanud lineaarselt – keskmiselt 2,5 aastat igas kümnendis ehk 3 kuud igas aastas ehk 6 tundi igas päevas. Viimased paarkümmend aastat on juhtival positsioonil olnud Jaapan. Tõsi küll, riikide maksimaalse eluea näitajad ja riikide positsioonid on aja jooksul vaheldunud. Näiteks Skandinaavia riikide inimeste eluiga ei kasva enam sama kiire tempoga kui varem. Kõige drastilisem muutus on toimunud Taanis – naiste eluea kasvutempo on viimastel aastatel oluliselt aeglustanud, peamiselt naiste ja meeste erineva suitsetamiskäitumise tõttu erinevates kohortides. Eesti naiste eluiga on seevastu viimasel paaril kümnendil kasvanud kiireminigi, jõudes vaikselt juba Skandinaavia riikide kandadele.
Rahvastiku jätkuv vananemine ei pruugi olla tingimata negatiivne nähtus, pigem loob see areng võimaluse ühiskonnas innovatiivseid muudatusi teha. Kunagi varem pole olnud võimalik elada nii mitme põlvkonnaga samal ajal kui tänapäeval – see loob uued võimalused info ja teadmiste vahetamiseks ning edasiandmiseks. Tööelus toimuvad muudatused on samuti seotud rahvastikustruktuuri teisenemisega – väiksemate töökätega põlvkondade tõttu tööturul muutub igas vanuses inimeste panus üha väärtuslikumaks. See motiveerib veelgi enam tegelema krooniliste haiguste ennetusega, puude tekke aluseks olevate barjääride vähendamisega ning elu lõpul toe pakkumise mehhanismide väljatöötamisega.
Vananemise tähendus individuaalsel tasemel
Rahvastiku tasandil toimuvad muudatused on ühelt poolt individuaalsel tasandil toimuvate muudatuste peegeldus, kui vastavaid uusi käitumisi, olukordi ja otsuseid järgib piisavalt suur hulk inimesi. Samas mõjutab rahvastiku tasandil toimuv ka indiviidi. Üksikisiku seisukohalt on olulised küsimused nagu, kuidas kulgeb ühe isiku elu ning kuidas ta vananeb? Millised varasemad elusündmused ja -olud võivad teda mõjutada hilisemas eas? Kas üksikolemine on seotud massilisema üksildusetundega?
Nüüdseks on Eestis tekkinud esmakordselt andmestik, mida saab sellistele küsimustele vastamiseks kasutada. SHARE uuring uurib 50-aastaseid ja vanemaid inimesi – Eestis alates 2010. aastast. Üle aasta intervjueeritakse sama inimest uuesti, et kaardistada elus vahepeal toimunud muudatusi. Teemade ring on lai – alustades leibkonna ja elutingimuste kaardistamisest, tervisehädadeni ja -kuludeni, töötamise ja tööjätuga seonduvast kuni rahaliste kohustuste ja varadeni ning sotsiaalsete tegevusteni. Mida need andmed näitavad?
Üksielavate inimeste osakaal on Eestis üks kõrgemaid Euroopas, eriti 50-aastaste ja vanemate inimeste seas (joonis 5). Selle poolest sarnaneme eelkõige Põhjamaade riikidega nagu Soome, Norra ja Taani (Eurostat 2018). Lisaks kultuurilisele kontekstile mõjutab meie asendit suur Eesti meeste-naiste eluealõhe. Üksinda elavate rahvaste rivi lõpus asetsevad lõunamaad nagu Küpros, Malta ja Portugal.
Joonis 5. Üksinda elavate inimeste osakaal 50+ ja 65+ rahvastikus riigiti, SHARE uuring 2015
Rahvastiku jätkuv vananemine ei pruugi olla tingimata negatiivne nähtus, pigem loob see areng võimaluse ühiskonnas innovatiivseid muudatusi teha. Kunagi varem pole olnud võimalik elada nii mitme põlvkonnaga samal ajal kui tänapäeval – see loob uued võimalused info ja teadmiste vahetamiseks ning edasiandmiseks. Tööelus toimuvad muudatused on samuti seotud rahvastikustruktuuri teisenemisega – väiksemate töökätega põlvkondade tõttu tööturul muutub igas vanuses inimeste panus üha väärtuslikumaks. See motiveerib veelgi enam tegelema krooniliste haiguste ennetusega, puude tekke aluseks olevate barjääride vähendamisega ning elu lõpul toe pakkumise mehhanismide väljatöötamisega.
Vananemise tähendus individuaalsel tasemel
Rahvastiku tasandil toimuvad muudatused on ühelt poolt individuaalsel tasandil toimuvate muudatuste peegeldus, kui vastavaid uusi käitumisi, olukordi ja otsuseid järgib piisavalt suur hulk inimesi. Samas mõjutab rahvastiku tasandil toimuv ka indiviidi. Üksikisiku seisukohalt on olulised küsimused nagu, kuidas kulgeb ühe isiku elu ning kuidas ta vananeb? Millised varasemad elusündmused ja -olud võivad teda mõjutada hilisemas eas? Kas üksikolemine on seotud massilisema üksildusetundega?
Nüüdseks on Eestis tekkinud esmakordselt andmestik, mida saab sellistele küsimustele vastamiseks kasutada. SHARE uuring uurib 50-aastaseid ja vanemaid inimesi – Eestis alates 2010. aastast. Üle aasta intervjueeritakse sama inimest uuesti, et kaardistada elus vahepeal toimunud muudatusi. Teemade ring on lai – alustades leibkonna ja elutingimuste kaardistamisest, tervisehädadeni ja -kuludeni, töötamise ja tööjätuga seonduvast kuni rahaliste kohustuste ja varadeni ning sotsiaalsete tegevusteni. Mida need andmed näitavad?
Üksielavate inimeste osakaal on Eestis üks kõrgemaid Euroopas, eriti 50-aastaste ja vanemate inimeste seas (joonis 5). Selle poolest sarnaneme eelkõige Põhjamaade riikidega nagu Soome, Norra ja Taani (Eurostat 2018). Lisaks kultuurilisele kontekstile mõjutab meie asendit suur Eesti meeste-naiste eluealõhe. Üksinda elavate rahvaste rivi lõpus asetsevad lõunamaad nagu Küpros, Malta ja Portugal.
Joonis 5. Üksinda elavate inimeste osakaal 50+ ja 65+ rahvastikus riigiti, SHARE uuring 2015
Üksiolek aga ei pruugi võrduda üksilduse(tunde)ga. SHARE uuringus koguti teavet ka selle kohta, kui üksildasena inimene end tunneb – 10-punkti skaalal näitab kõrgem hinnang kõrgemat üksildusetunnet (joonis 6). Üldiselt tunnevad üksielavad inimesed end keskmisest veidi rohkem üksildasena kui kogurahvastik. Samuti on osade riikide puhul märgata, et 65-aastased ja vanemad inimesed tunnevad end üksildasemana kui 50+ inimesed, kuid seda mitte igal pool – mitmes riigis on üksildusemäär sarnane mõlemas vanusrühmas, Prantsusmaal on vanimate inimeste üksildust tundvate osakaal isegi veidi madalam kui 50+ seas. Kõige suuremad erinevused kogurahvastiku ja üksielavate vahel üksildust tundvate inimeste osakaalus ilmnevad aga lõunamaade nagu Kreeka, Hispaania ja Itaalia puhul. Eesti jääb pigem keskmike hulka.
Joonis 6. Keskmine üksilduse tunne riigiti 50+ rahvastiku seas, SHARE uuring 2015
Joonis 6. Keskmine üksilduse tunne riigiti 50+ rahvastiku seas, SHARE uuring 2015
SHARE uuringu tulemused on näidanud, et üks peamisi murekohti Eesti kesk- ja vanemaealiste puhul on halvem majanduslik toimetulek võrreldes Euroopa samaealistega. Selle positsiooni seoseid varasemas elus kogetuga ning poliitikameetmetega tuleb põhjalikumalt veel analüüsida. Vältimaks ebavõrdsuse süvenemist vanemaealiste seas on aga sellised meetmed, mis tagavad baastaseme inimeste varades ja säästudes eriti olulised just Eestis, kus erinevad ühiskondlikud vapustused ei ole võimaldanud sääste või koguda vara, millel oleks kõrge majanduslik väärtus.
Kokkuvõtteks
Vananemine toimub pea kõigis rahvastikes, osades riikides varem ja kiiremini kui teistes. Sellest kui hästi üks riik on valmistunud vananemiseks, sõltub ka vastava elanikkonna heaolu ning võimekus ühiskonnas kaasa lüüa. Vanemaealiste inimeste osakaal kasvab meie ühiskonnas veel mõnda aega. Kui suuremaarvulised vanemaealiste põlvkonnad on asendunud väiksemaarvuliste põlvkondadega, ei ole enam ka ülemäärast vananevate rühmade osakaalu ning rahvastikukoostise graafik muutub tulba-kujuliseks. Selle tõttu tuleb ilmselt ümber defineerida mitte ainult see, millisest vanusest alates arvestame kedagi vanemaealise hulka, vaid ka vanuse alusel tehtavad muud tingimused (nt pensioniga seonduv). Isiku seisukohalt ei tasu vananemist karta – üksielamine ei pruugi kaasa tuua üksilduse kasvu, küll aga peab murekohtadega tegelema, et igaühe heaolu oleks tagatud kõigil eluperioodidel.
Soovituslik kirjandus:
Leppik, Lauri; Sakkeus, Luule; Abuladze, Liili; Tambaum, Tiina (2018). Kohanemine rahvastiku vananemisega kui rahvastikupoliitika keskne väljakutse. Riigikogu Toimetised, 38, 59−71.
Sakkeus, L. (2016). Rahvastikuvananemine. Gerontoloogia. Õpik kõrgkoolidele (Toim. Kai Saks). Tartu Ülikooli Kirjastus.
Katus, K., Puur, A., Põldma, A., Sakkeus, L. (1999). Rahvastikuvananemine Eestis. Eesti Kõrgkoolidevaheline Demouuringute Keskus,Tallinn, Grafica Malen.