Anton Hansen Tammsaare Eesti väikese sündimuse põhjustest
Mark Gortfelder
27.02.2019
Nii nagu tänases Eestis, nii ka sõjaeelses Eesti Vabariigis muretsesid inimesed madala sündimuse pärast. Kui tänase madala sündimusega kaasneb ka rahvaarvu loomulik kahanemine (ehk surmade arvuline ülekaal), siis esimese iseseisvusaja jätkas Eesti rahvaarv siiski loomulikku kasvu (eranditeks vaid sõja-aastad ja 1929. aasta). Selle põhjuseks on demograafilise ülemineku lõppetapis aset leidev olukord, kus sünnituseas on arvuliselt suured põlvkonnad, kes nii ka arvuliselt palju lapsi saavad ning loomulikku iivet plussis hoiavad. Lapsi inimese kohta aga saavad need põlvkonnad juba alla taastetaseme. Seesugune olukord võib kesta suisa aastakümneid.
Pärast 1934. aasta rahvaloenduse tulemuste teatavakstegemist hakkas ka avalikkuses aeglaselt kinnistuma arusaam, et madal sündimus on Eestit viimas rahvaarvu languseni. Seda näitas ka Eesti esimene rahvastiku prognoos, mille koostas Riigi Statistika Keskbüroo ja milles võeti aluseks 1934. aasta rahvaloenduse soovanuskoostis ning 1932.–1934. aasta sündimuse ja suremuse näitajad. Nii prognoosisid statistikud 20. sajandi lõpuks Eesti rahvaarvuks samade trendide jätkumisel 861 000.[1]
Rahvastikuprobleemi tõstatamisel esimesel iseseisvusajal oli vast kõige olulisem 1935. aasta alguses toimunud Teine rahvusliku kasvatuse kongress[2], millest võtsid osa nimekad poliitikud, arstid, naisõiguslased, teadlased ja sõjaväelased. Eri elualade inimesed käsitlesid madala sündimuse ja väheneva rahvaarvu probleeme oma valdkondades. Järeldused olid muidugi nukrakstegevad. Kongressi avasõnad ütles riigipea Konstantin Päts, kes hindas temaatikat „riiklikust seisukohast üheks tähtsamaks“.
Vastukaja kongressile oli elav. Reaktsioon ulatus suurest toetusest tulise vastumeelsuseni.[3] Üheks reageerijaks oli ka Anton Hansen Tammsaare, kes avaldas 11. jaanuari ajalehes Waba Maa arvamusartikli „Veetilgast ja preilist“.[4] Tammsaare oli ühelt poolt irooniline kongressi korraldajate suhtes, samas tunnistades probleemi olemasolu, ning ta tõi välja oma nägemuse madala sündimuse põhjustest.
Tammsaare seostas madalat sündimust muutunud mentaliteediga, mille metafooriks on sõna „preili“. Tammsaare sõnul oli sõna toonases Eestis leidnud laialdast kasutust, millega viidati mitte ainult aadlivõsukestele, vaid juba ka köögitüdrukutele (köögipreili). Ta märkis, et: „kas ei peitu selle tühise sõna taga terve tundmuste kompleks, mis valdab kogu meie psüühikat, hingeelu? Preili tähendab mingit eluunistust, sest alles hiljuti peitus selle taga eesõigustatud inimene, kelle elu pidi olema kerge, lõbus, muretu. Ja kui me nüüd nii kramplikult preilitame, kas siis mitte sellepärast, et meil kõigil on eluideaaliks saanud kergus, lõbusus, muretus?“.
Kui varasemal ajal „preilid“ pidid nägema vaeva, et õppida keeli ja kombeid, tantsu ja laulu, siis nüüd on kogu maailma tantsud ja muusika kättesaadav. „Aga mis teie arvate,“ küsis Tammsaare retooriliselt, „mis on kergem ja lõbusam, musitseerida raadioga ja tantsida grammofoni järele või lapsi ilmale tuua ja neid oma rinnaga toita? Selles küsimuses on kogu sigivuse psüühika – vähemalt peaasjalikult ja eelkõige.“
Moodsale „preilikultuurile“ vastandas Tammsaare traditsioonilist maaelu: „Meie sigisime üsna kenakesti, seni kui meil oli ainult töö, kirik ja kõrts, aga kuna me nüüd võime juua ilma kõrtsita ja abielluda ilma kirikuta, siis püüame lahti saada ka tööst ja sigimisest.“
Kuid kogu viga, hoiatas Tammsaare, ei seisne muidugi naistes, sest naise taga istuvad mehed, keda ei huvita enam tüdrukud ja neiud, vaid preilid, sest kogu maa üle ujutanud lokaalidesse „kõlbavad ainult preilid.“ Seega oli Tammsaare meelest süüdi üldine mentaliteedimuutus, mis ei väärtusta enam tööd, vaid igapäevast kerget meelelahutust. Tammsaare ei nõustunud nendega, kes väitsid, et väikese sündimuse põhjused peituvad vaesuses ja majanduskriisis: „sissetulekust jätkub napilt kinoks ja kohvikuks, raadioks ja grammofoniks, siidiks ja sukaks. Nii et kui sul on talu ja tulu, siis ei või sellepärast sigida, et nad sul on, ja kui neid ei ole, siis sellepärast, et neid ei ole. See on inimese ja tema „kultuuri“ kurbloolus. Süüdistavalt vaatas Tammsaare ka toonase Euroopa kirjanduse ja kunsti peale, mis on huvitatud abielurikkujast naisest, kuid mida ei paelu abielutruu ema. „Pole siis ime, kui viimane teie ees pikkamisi taandub,“ lisas ta mõrult.
Kuna aja vaim oli nii muutunud, siis nägi Tammsaare rahvusliku kasvatuse kongressi tööd tühisena, sest tegelikkuses toonane ühiskond ei soovinud suuremat sündimust ja perekesksust. Ta kahtlustas, et need üleskutsed on lihtsalt väikene edvistamine, mitte veendunud tahteväljendus.
Artikli lõpetab Tammsaare võrdlemisi tumeda tulevikuvaatega: „Siiski, üsna tõenäolikuna paistab, et seni kui igasuguste lokaalide ja lõbustuste hulk kasvab, peab laste arv kahanema, sest lokaalid ja lõbustused ei sobi lastele ega nende kasvatajaile kuigi hästi.“
[1] Rahvastikuprobleeme Eestis: II rahvaloenduse tulemusi, vihk IV. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo, 1937, lk. 152-154.
[2] H. Madissoon (toim.) Eesti rahva tulevik: II Rahvusliku kasvatuse kongressi kõned ja läbirääkimised. Tartu: Tulevik, 1935.
[3] Kongressi korraldajad kogusid ajakirjanduses saadud vastukaja kokku ja säilitasid selle: Ajalehe väljalõiked II Rahvusliku Kasvatuse Kongressi ja rahvastiku juurdekasvu probleemide kohta. ERA, F. 4855, n. 1, s. 11–12.
[4] Waba Maa, 11.01.1935, lk 2. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=wabamaa19350111&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA
27.02.2019
Nii nagu tänases Eestis, nii ka sõjaeelses Eesti Vabariigis muretsesid inimesed madala sündimuse pärast. Kui tänase madala sündimusega kaasneb ka rahvaarvu loomulik kahanemine (ehk surmade arvuline ülekaal), siis esimese iseseisvusaja jätkas Eesti rahvaarv siiski loomulikku kasvu (eranditeks vaid sõja-aastad ja 1929. aasta). Selle põhjuseks on demograafilise ülemineku lõppetapis aset leidev olukord, kus sünnituseas on arvuliselt suured põlvkonnad, kes nii ka arvuliselt palju lapsi saavad ning loomulikku iivet plussis hoiavad. Lapsi inimese kohta aga saavad need põlvkonnad juba alla taastetaseme. Seesugune olukord võib kesta suisa aastakümneid.
Pärast 1934. aasta rahvaloenduse tulemuste teatavakstegemist hakkas ka avalikkuses aeglaselt kinnistuma arusaam, et madal sündimus on Eestit viimas rahvaarvu languseni. Seda näitas ka Eesti esimene rahvastiku prognoos, mille koostas Riigi Statistika Keskbüroo ja milles võeti aluseks 1934. aasta rahvaloenduse soovanuskoostis ning 1932.–1934. aasta sündimuse ja suremuse näitajad. Nii prognoosisid statistikud 20. sajandi lõpuks Eesti rahvaarvuks samade trendide jätkumisel 861 000.[1]
Rahvastikuprobleemi tõstatamisel esimesel iseseisvusajal oli vast kõige olulisem 1935. aasta alguses toimunud Teine rahvusliku kasvatuse kongress[2], millest võtsid osa nimekad poliitikud, arstid, naisõiguslased, teadlased ja sõjaväelased. Eri elualade inimesed käsitlesid madala sündimuse ja väheneva rahvaarvu probleeme oma valdkondades. Järeldused olid muidugi nukrakstegevad. Kongressi avasõnad ütles riigipea Konstantin Päts, kes hindas temaatikat „riiklikust seisukohast üheks tähtsamaks“.
Vastukaja kongressile oli elav. Reaktsioon ulatus suurest toetusest tulise vastumeelsuseni.[3] Üheks reageerijaks oli ka Anton Hansen Tammsaare, kes avaldas 11. jaanuari ajalehes Waba Maa arvamusartikli „Veetilgast ja preilist“.[4] Tammsaare oli ühelt poolt irooniline kongressi korraldajate suhtes, samas tunnistades probleemi olemasolu, ning ta tõi välja oma nägemuse madala sündimuse põhjustest.
Tammsaare seostas madalat sündimust muutunud mentaliteediga, mille metafooriks on sõna „preili“. Tammsaare sõnul oli sõna toonases Eestis leidnud laialdast kasutust, millega viidati mitte ainult aadlivõsukestele, vaid juba ka köögitüdrukutele (köögipreili). Ta märkis, et: „kas ei peitu selle tühise sõna taga terve tundmuste kompleks, mis valdab kogu meie psüühikat, hingeelu? Preili tähendab mingit eluunistust, sest alles hiljuti peitus selle taga eesõigustatud inimene, kelle elu pidi olema kerge, lõbus, muretu. Ja kui me nüüd nii kramplikult preilitame, kas siis mitte sellepärast, et meil kõigil on eluideaaliks saanud kergus, lõbusus, muretus?“.
Kui varasemal ajal „preilid“ pidid nägema vaeva, et õppida keeli ja kombeid, tantsu ja laulu, siis nüüd on kogu maailma tantsud ja muusika kättesaadav. „Aga mis teie arvate,“ küsis Tammsaare retooriliselt, „mis on kergem ja lõbusam, musitseerida raadioga ja tantsida grammofoni järele või lapsi ilmale tuua ja neid oma rinnaga toita? Selles küsimuses on kogu sigivuse psüühika – vähemalt peaasjalikult ja eelkõige.“
Moodsale „preilikultuurile“ vastandas Tammsaare traditsioonilist maaelu: „Meie sigisime üsna kenakesti, seni kui meil oli ainult töö, kirik ja kõrts, aga kuna me nüüd võime juua ilma kõrtsita ja abielluda ilma kirikuta, siis püüame lahti saada ka tööst ja sigimisest.“
Kuid kogu viga, hoiatas Tammsaare, ei seisne muidugi naistes, sest naise taga istuvad mehed, keda ei huvita enam tüdrukud ja neiud, vaid preilid, sest kogu maa üle ujutanud lokaalidesse „kõlbavad ainult preilid.“ Seega oli Tammsaare meelest süüdi üldine mentaliteedimuutus, mis ei väärtusta enam tööd, vaid igapäevast kerget meelelahutust. Tammsaare ei nõustunud nendega, kes väitsid, et väikese sündimuse põhjused peituvad vaesuses ja majanduskriisis: „sissetulekust jätkub napilt kinoks ja kohvikuks, raadioks ja grammofoniks, siidiks ja sukaks. Nii et kui sul on talu ja tulu, siis ei või sellepärast sigida, et nad sul on, ja kui neid ei ole, siis sellepärast, et neid ei ole. See on inimese ja tema „kultuuri“ kurbloolus. Süüdistavalt vaatas Tammsaare ka toonase Euroopa kirjanduse ja kunsti peale, mis on huvitatud abielurikkujast naisest, kuid mida ei paelu abielutruu ema. „Pole siis ime, kui viimane teie ees pikkamisi taandub,“ lisas ta mõrult.
Kuna aja vaim oli nii muutunud, siis nägi Tammsaare rahvusliku kasvatuse kongressi tööd tühisena, sest tegelikkuses toonane ühiskond ei soovinud suuremat sündimust ja perekesksust. Ta kahtlustas, et need üleskutsed on lihtsalt väikene edvistamine, mitte veendunud tahteväljendus.
Artikli lõpetab Tammsaare võrdlemisi tumeda tulevikuvaatega: „Siiski, üsna tõenäolikuna paistab, et seni kui igasuguste lokaalide ja lõbustuste hulk kasvab, peab laste arv kahanema, sest lokaalid ja lõbustused ei sobi lastele ega nende kasvatajaile kuigi hästi.“
[1] Rahvastikuprobleeme Eestis: II rahvaloenduse tulemusi, vihk IV. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo, 1937, lk. 152-154.
[2] H. Madissoon (toim.) Eesti rahva tulevik: II Rahvusliku kasvatuse kongressi kõned ja läbirääkimised. Tartu: Tulevik, 1935.
[3] Kongressi korraldajad kogusid ajakirjanduses saadud vastukaja kokku ja säilitasid selle: Ajalehe väljalõiked II Rahvusliku Kasvatuse Kongressi ja rahvastiku juurdekasvu probleemide kohta. ERA, F. 4855, n. 1, s. 11–12.
[4] Waba Maa, 11.01.1935, lk 2. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=wabamaa19350111&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA
