Kui madal on sündimus Eestis tegelikult?
Allan Puur ja Mark Gortfelder
19.11.2018
Avalikus arutelus sündimusest ja iibest rääkides opereeritakse enamasti sündimuse summaarkordajaga, mis mõõdab sündide arvu ühes aastas samal aastal sünnituseas olnud naiste kohta. Tegemist on teisisõnu perioodnäitajaga (vastandina põlvkonna- ehk kohortnäitajale). Kuid sellel mõõdikul on omad puudused, mistõttu ei anna see rahvastiku taastootmisest mitte alati täpset pilti.
Summaarkordaja eelis on selle lihtsus ja operatiivsus, sest see annab vahetut infot iga aasta sündimustaseme kohta. Eestis näitab summaarkordaja sündimustaseme tugevat langust taasiseseisvumise perioodil. 1970.–80. aastatel oli kordaja stabiilselt üle kahe lapse naise kohta, ulatudes laulva revolutsiooni tipul suisa 2,25-ni. Taasiseseisvumisest alates on see aga olnud püsivalt alla 1,75. Kuigi kordaja on võrreldes üheksakümnendate teise poolega tõusnud, siis jääb Eesti selle kümnendi keskmine summaarkordaja taastetasemele alla 24%, mis tähendab, et järgnev põlvkond on oma vanemate omast veerandi võrra väiksem.
Sündimuse summaarkordaja aga ei tule rahvastikutaaste täpse mõõtmisega toime olukordades, kus sünnitusvanus muutub, nagu see Eestis enam kui poolesaja aasta jooksul toimunud ja siiani toimumas on (joonis 1). Esmasünnivanus langes laulva revolutsiooni ajaks alla 23 eluaasta, kuid tänaseks on see tõusnud üle 27 eluaasta. Oodata on, et sama trend jätkub ning Eesti esmasünnivanus jõuab järgmisel kümnendil Põhja- ja Lääne-Euroopa tasemeni. Taoline sünniajastuse muutus viib sündimuse summaarkordaja kui perioodnäitaja ülehindamiseni langeva sünnivanuse perioodil ning alahindamiseni tõusva sünnivanuse perioodil. Seega ei ole summaarkordaja pakutav terav kontrast Nõukogude aja lõpukümnendite ja taasiseseisvunud Eesti vahel tegelikult suures osas reaalne.
Joonis 1. Keskmine esmasünnivanus Eestis ja Euroopas, aastad 1960-2016.
Täpsema vastuse küsimusele, mis on reaalne sündimustase, annab meile ühe põlvkonna naiste reproduktiivea lõpuks sündinud laste arv. Neljakümnendatesse eluaastatesse jõudnud aastakäikude puhul annab see täpse ettekujutuse iga põlvkonna reaalsest panusest rahvastikutaastesse.
Joonis 2 näitab sündinud laste arvu aastakäikudes, kes on kujundanud Eesti sündimustrendi taasiseseisvumisele järgnenud aja kestel. Kõige vanemaks võrdlusega hõlmatud põlvkonnaks on 1960. aastal sündinud, kes olid 1990. aastate ühiskonnamuutuse ajaks jõudnud 30. eluaastate algusse. See põlvkond esindab paljus veel 1970.–1980. aastatele omast käitumismustrit, mille puhul lapsed sündisid varsti pärast haridustee lõpetamist või õpingute ajal ja kolmekümnendaks eluaastaks oli 80% laste sündidest toimunud. 1960. aastakäigu naistel sündis reproduktiivea lõpuks keskmiselt 1,93 last. Huvitav on tõsiasi, et ehkki selle põlvkonna peremoodustuse kõrgpunkt langes suure sündimusega 1980. aastatesse ja laulva revolutsiooni aega, ei küüni nende tegelik laste arv taastetasemeni. See kinnitab, et 1970.–1980. kõrged perioodsündimuse kordajad olid paljus laste sünni nooremasse ikka nihkumise järelm.
Eesti rahvastikuloos olid 1960. aastate alguse aastakäigud 20. sajandi põlvkondadest siiski ühed kõige lasterohkemad. 1910. aastatel sündinud eesti rahvusest naistel oli keskmiselt 1,80–1,85 last. 1920. aastate teise poole aastakäikudes vähenes lapsesus sõja ja sellele järgnenud Stalini aja peegeldusena 1,70–1,75-ni. Järgnevates, 1930.-1940. aastate põlvkondades hakkas laste arv aegamööda suurenema ja see tõus jätkus kuni kuuekümnendate alguse aastakäikudeni.
1970. aasta põlvkondade puhul on jooniselt selgesti nähtav laste sünnitamise nihkumine hilisemasse vanusesse. Kuigi on langenud ka sünnitanud naiste arv, siis on selle ulatus väiksem kui summaarkordaja põhjal võiks arvata. 1965. aastakäigu naised sünnitasid keskmiselt 1,87 last. 1970. aasta põlvkonnal, kelle pereelu algas juba iseseisvuse taastamisele järgnenud ajal, sündis keskmiselt samuti 1,87 last ehk 3,6% võrra vähem kui 1960. aasta kohordis. 1975. aasta põlvkonnas oli 2017. aasta lõpuks ehk 43-aasta vanuseks sündinud keskeltläbi 1,83 last naise kohta. Kaheksakümnendatel aastatel sündinute kohta, kes täidavad pearolli Eesti tänase sündimustaseme kujundamisel, lõplikku laste arvu veel öelda ei saa. Kuid joonisel esitatu abil võib ka nende põlvkondade suhtes mõned tähelepanekud teha.
Joonis 2. Keskmine laste arv, Eesti aastatel 1960-1985 sündinud naised.
1980. aastakäigu (arvutuse ajal 38-aastased) graafikujoon on kahekümnendates eluaastates süstemaatiliselt madalamal kui eelmise, 1975. aasta põlvkonna joon. Aastakäikude võrdlus näitab, et laste sünni edasilükkamine vanemasse ikka jätkub. Olulisem on aga see, et kolmekümnendates eluaastates laste arvu erinevus 1980. ja 1975. aasta põlvkonna vahel praktiliselt kaob. See tähendab, et nooremas põlvkonnas kahekümnendates eluaastates sündimata jäänud lapsed ei jäänud enamjaolt siiski sündimata, vaid tulid ilmale mõnevõrra hiljem. 1980. ja 1985. aastakäiku esitavate graafikujoonte vahe on aga eelnevatega võrreldes väiksem. See viitab, et peremoodustuse hilisemasse vanusesse nihkumise tempo on hakanud aeglustuma.
Keskmine laste arv jääb 1985. aasta põlvkonnas vaatlusaja lõpuni (mil nooremasse aastakäiku kuuluvad naised olid 33-aastased) 1980. aastakäigu omast omajagu väiksemaks. On võimalik, et 1985. aastakäigu eelmise põlvkonnaga võrreldes veidi väiksem laste arv peegeldab viimase majanduskriisi mõju, mis tabas seda põlvkonda kahekümnendate eluaastate keskpaigas. Järgnevad aastad näitavad, kas kõnealune erinevus laste arvus jääb sellisena püsima või hakkab vähenema.
Hinnanguliselt võiks keskmine laste arv Eesti 1980. aastate põlvkondades jääda vahemikku 1,80–1,85. Seejuures tuleb märkida, et eestlaste sündimus ulatub ilmselt 1,90-ni, ületades mitte-eestlaste oma juba alates 1940ndate aastakäikudest. Tegeliku laste arvu alusel mõõdetuna on Eesti sündimustase Euroopa Liidu keskmisest (1,69 last) ligi kümnendiku võrra kõrgem. Keskmise laste arvu osas sarnaneb Eesti sündimustase Lääne-Euroopa riikide keskmisega (1,82), olles eespool Ida-Euroopast (1,67) ja Lõuna-Euroopast (1,47), kuid jäädes maha Põhjamaadest (1,95). Taastetasemest jääb see alla 11–13%.
Teisisõnu pakub põlvkondlik vaade Eesti rahvastiku taastootmisele märksa julgustavamat (ning täpsemat) pilti kui perioodnäitajad. Erinevalt skeptikute arvamusest, kes on väitnud, et sündimust poliitikakujundamise abil märkimisväärselt suurendada pole võimalik, on teaduslikud uuringud tõestanud, et poliitikameetmetel ja ühiskondlikel oludel on sündimusele arvestatav mõju. Igal juhul on 11–13 protsendilist vajakajäämist vähendada märksa lootusrikkam, kui 24 protsendilist puudujääki, mida meedias enim kasutatav summaarkordaja esitab.
Keskmine laste arv jääb 1985. aasta põlvkonnas vaatlusaja lõpuni (mil nooremasse aastakäiku kuuluvad naised olid 33-aastased) 1980. aastakäigu omast omajagu väiksemaks. On võimalik, et 1985. aastakäigu eelmise põlvkonnaga võrreldes veidi väiksem laste arv peegeldab viimase majanduskriisi mõju, mis tabas seda põlvkonda kahekümnendate eluaastate keskpaigas. Järgnevad aastad näitavad, kas kõnealune erinevus laste arvus jääb sellisena püsima või hakkab vähenema.
Hinnanguliselt võiks keskmine laste arv Eesti 1980. aastate põlvkondades jääda vahemikku 1,80–1,85. Seejuures tuleb märkida, et eestlaste sündimus ulatub ilmselt 1,90-ni, ületades mitte-eestlaste oma juba alates 1940ndate aastakäikudest. Tegeliku laste arvu alusel mõõdetuna on Eesti sündimustase Euroopa Liidu keskmisest (1,69 last) ligi kümnendiku võrra kõrgem. Keskmise laste arvu osas sarnaneb Eesti sündimustase Lääne-Euroopa riikide keskmisega (1,82), olles eespool Ida-Euroopast (1,67) ja Lõuna-Euroopast (1,47), kuid jäädes maha Põhjamaadest (1,95). Taastetasemest jääb see alla 11–13%.
Teisisõnu pakub põlvkondlik vaade Eesti rahvastiku taastootmisele märksa julgustavamat (ning täpsemat) pilti kui perioodnäitajad. Erinevalt skeptikute arvamusest, kes on väitnud, et sündimust poliitikakujundamise abil märkimisväärselt suurendada pole võimalik, on teaduslikud uuringud tõestanud, et poliitikameetmetel ja ühiskondlikel oludel on sündimusele arvestatav mõju. Igal juhul on 11–13 protsendilist vajakajäämist vähendada märksa lootusrikkam, kui 24 protsendilist puudujääki, mida meedias enim kasutatav summaarkordaja esitab.
