Paljud kolmandad lapsed sünnivad kärgperedesse
Lauri Leppik, 29.10.18
Hiljuti võisime lugeda uudist, et Eestis on sagenenud kolmandate laste sünd. Ajalehe „Postimees“ erileht „Meie Eesti“ sidus selle 1. juulist 2017 jõustunud lasterikka pere toetusega ja tutvustas näitelugudena kolme noort perekonda, kus kaks toimekat ja armastavat vanemat on teinud otsuse kolmanda või juba neljanda lapse kasuks.[1]
Viimastel nädalatel Tallinnas liiklejatel ei ole jäänud ehk märkamata MTÜ Lasterikkad Isad sotsiaalkampaania plakatid „Tõeline rikkus on lasterikkus!“, mis oma ajastuselt ja kujunduselt on ilmselt sihitud vastustama enam-vähem samal ajal avaldatud Äripäeva rikaste TOP-i.
21. oktoobri pühapäevahommikuse Vikerraadio saate „Käbi ei kuku“ kuulajad võisid aga nautida 90-aastase Leelo Kõlari ja tema noorima poja Mikk Targo muhedaid mälestusi.[2] Vikerraadio märgib saate tutvustuses, et Leelo Kõlari eluteed „kaunistavad lapsed Ele, Kaja ja Paap Kõlar esimesest ning Mikk Targo teisest abielust.“
Tähelepanelikud meediajälgijad on ilmselt hästi kursis, et ka Eesti riigipea esindab lasterikka kärgpere mudelit. Ja mullu raputas avalikkust ansambli “Naised Köögis” räpplaul “Aasta ema”, kus on irooniaga vürtsitatud värsiread Kristiina Ehini teravast sulest: “Mitu last ja kellega?” “Ühed tegin sellega ja teised tegin tollega.” /…/ “Nüüd Tädil seisab kapis Jüri luukere. Eks see ongi tüüpiline Eesti kärgpere.”
Sõltumata huumorimeelest või hinnangutest erinevatele peremudelitele konservatiivsuse-liberaalsuse skaalal tuleb tõdeda, et lasterikkad kärgpered on Eestis olemas. Kuivõrd lood sellistest kärgperedest ei ole ajakirjanduses just harvad, tekib loomulik küsimus, et millist rolli selline peretüüp siis ikkagi lasterikkuse juures mängib? Milline osa lasterikastest naistest ja meestest esindab traditsioonilisi peresid ja milline osa kärgperesid, kus kasvavad erinevate vanemate lapsed?
Paraku ei ole meil neile küsimustele täpsemaks vastamiseks uuemaid andmeid kui need, mis pärinevad 2004-2005 läbiviidud Eesti Pere- ja Sündimusuuringust (EPSU).[3] Ühelt poolt teame, et peremoodustusprotsessid ei muutu ühiskonnas väga kiiresti ja sestap pole tõenäoline, et vahepealsete aastatega oleks vaatlusaluses küsimuses toimunud suuri muutusi. Teisalt, põlvkonniti leiab peremoodustuses siiski aset mõningaid nihkeid ja seetõttu oleks oluline viia 2020. aastatel läbi järjekordne EPSU voor, vastava üleeuroopalise võrdlusuuringu osana.
Hiljuti võisime lugeda uudist, et Eestis on sagenenud kolmandate laste sünd. Ajalehe „Postimees“ erileht „Meie Eesti“ sidus selle 1. juulist 2017 jõustunud lasterikka pere toetusega ja tutvustas näitelugudena kolme noort perekonda, kus kaks toimekat ja armastavat vanemat on teinud otsuse kolmanda või juba neljanda lapse kasuks.[1]
Viimastel nädalatel Tallinnas liiklejatel ei ole jäänud ehk märkamata MTÜ Lasterikkad Isad sotsiaalkampaania plakatid „Tõeline rikkus on lasterikkus!“, mis oma ajastuselt ja kujunduselt on ilmselt sihitud vastustama enam-vähem samal ajal avaldatud Äripäeva rikaste TOP-i.
21. oktoobri pühapäevahommikuse Vikerraadio saate „Käbi ei kuku“ kuulajad võisid aga nautida 90-aastase Leelo Kõlari ja tema noorima poja Mikk Targo muhedaid mälestusi.[2] Vikerraadio märgib saate tutvustuses, et Leelo Kõlari eluteed „kaunistavad lapsed Ele, Kaja ja Paap Kõlar esimesest ning Mikk Targo teisest abielust.“
Tähelepanelikud meediajälgijad on ilmselt hästi kursis, et ka Eesti riigipea esindab lasterikka kärgpere mudelit. Ja mullu raputas avalikkust ansambli “Naised Köögis” räpplaul “Aasta ema”, kus on irooniaga vürtsitatud värsiread Kristiina Ehini teravast sulest: “Mitu last ja kellega?” “Ühed tegin sellega ja teised tegin tollega.” /…/ “Nüüd Tädil seisab kapis Jüri luukere. Eks see ongi tüüpiline Eesti kärgpere.”
Sõltumata huumorimeelest või hinnangutest erinevatele peremudelitele konservatiivsuse-liberaalsuse skaalal tuleb tõdeda, et lasterikkad kärgpered on Eestis olemas. Kuivõrd lood sellistest kärgperedest ei ole ajakirjanduses just harvad, tekib loomulik küsimus, et millist rolli selline peretüüp siis ikkagi lasterikkuse juures mängib? Milline osa lasterikastest naistest ja meestest esindab traditsioonilisi peresid ja milline osa kärgperesid, kus kasvavad erinevate vanemate lapsed?
Paraku ei ole meil neile küsimustele täpsemaks vastamiseks uuemaid andmeid kui need, mis pärinevad 2004-2005 läbiviidud Eesti Pere- ja Sündimusuuringust (EPSU).[3] Ühelt poolt teame, et peremoodustusprotsessid ei muutu ühiskonnas väga kiiresti ja sestap pole tõenäoline, et vahepealsete aastatega oleks vaatlusaluses küsimuses toimunud suuri muutusi. Teisalt, põlvkonniti leiab peremoodustuses siiski aset mõningaid nihkeid ja seetõttu oleks oluline viia 2020. aastatel läbi järjekordne EPSU voor, vastava üleeuroopalise võrdlusuuringu osana.
Esimeselt jooniselt näeme, et kolme lapsega naistest igal neljandal on oma eluteel olnud püsivamaid partnerlussuhteid kaks või enam.[4] Laste arvu kasvades muutub ka kahe ja enama partnerlussuhtega naiste osatähtsus suuremaks.
Lasterikaste meeste seas on kahe või enama partnerlussuhtega meeste osatähtsus kõrgemgi kui sama laste arvuga naiste seas, ulatudes nelja lapsega meeste puhul üle 43%.
Ehkki need andmed ei ütle midagi otseselt isaduse-emaduse kohta (kuidas laste arv jaguneb erinevate partnerite vahel) ega partnerlussuhete ajastuse kohta (millises fertiilse ea etapis partneri vahetus toimus), osutavad need siiski asjaolule, et lasterikaste vanemate seas on mitme partnerlussuhtega naiste ja meeste osatähtsused märksa kõrgemad kui ühe-kahe lapsega vanemate seas.
Andmete tõlgendamisel tuleb silmas pidada, et EPSU-s osalenutest oli kolme lapsega 12,1%, nelja lapsega 3,2% ja viie või enama lapsega 2,1%. Ehk lasterikaste perede osakaal kõigi perede seas on ühe-kahe lapsega peredest siiski oluliselt madalam. Nende proportsioonide suurusjärgud on kooskõlas ka viimaste aastate sündide registreerimise statistikaga, mille järgi kõigist ajavahemikul 2000–2017 Eestis sündinud lastest oli kolmandaid lapsi keskmiselt 12,8% ning neljandaid ja järgnevaid 5,8%. Tuginedes Allan Puuri arvutustele näib 80:20 reegel EPSU andmete põhjal kehtivat ka selles osas, et ligikaudu neli viiendikku kõigist lastest sünnib esmaskooseludest, samas kui ülejäänud viiendiku seas on nii korduskooseludest kui väljaspool kooselusid sündinud lapsed.
Kas lasterikkuse jaoks on siis vaja rohkem raha või rohkem partnereid? Muidugi ei saa sellisele provokatiivsele küsimusele taoliste lihtsavõitu andmete põhjal vastata. Siiski saab nentida, et meil on erinevate elukäikudega inimesi ja erinevaid peretüüpe. Neid kõiki ei saa ühe mütsiga lüüa.
Piiritaguste demograafide analüüsid kooselude stabiilsuse ja sündimuse vahelisest seosest osutavad esmapilgul vastandlikele mõjudele. Ühelt poolt on kooselude lagunemisel sündimusele üldiselt negatiivne mõju – neil, kelle esimene kooselu jäi püsima, on kokkuvõttes keskmiselt rohkem lapsi kui neil, kelle esmaskooselu erinevatel põhjustel lagunes. Teisalt on mitmed analüüsid näidanud, et korduskooseludes suureneb märgatavalt just kolmandate ja neljandate laste sündimise tõenäosus.[5] Seda seletab asjaolu, et nii esmas- kui korduskooseludes käsitletakse ühiseid lapsi – kõige muu kõrval – kui märki partnerile pühendumisest.[6] Kui eelmis(t)est kooselu(de)st on juba üks või kaks last olemas, siis ühiste laste saamise soov tõstab tõenäosust, et sünnib ka kolmas laps.
Ent omamoodi tuge pakuvad Eesti andmed ka traditsiooniliste väärtuste kaitsjatele, kes võivad tõdeda, et lasterikaste perede seas on jätkuvalt enamuses traditsioonilised pered, kus mees ja naine abielluvad ja elavad – usutavasti õnnelikult – koos kuni surm neid lahutab. Nende sirgjooneliste elukäikude kõrval on meil siiski tähelepanuväärne hulk lasterikkaid kärgperesid. Sellinegi peremudel saab olla igati eluterve[7] ja anda olulise panuse rahvastikutaastesse.
Ehkki need andmed ei ütle midagi otseselt isaduse-emaduse kohta (kuidas laste arv jaguneb erinevate partnerite vahel) ega partnerlussuhete ajastuse kohta (millises fertiilse ea etapis partneri vahetus toimus), osutavad need siiski asjaolule, et lasterikaste vanemate seas on mitme partnerlussuhtega naiste ja meeste osatähtsused märksa kõrgemad kui ühe-kahe lapsega vanemate seas.
Andmete tõlgendamisel tuleb silmas pidada, et EPSU-s osalenutest oli kolme lapsega 12,1%, nelja lapsega 3,2% ja viie või enama lapsega 2,1%. Ehk lasterikaste perede osakaal kõigi perede seas on ühe-kahe lapsega peredest siiski oluliselt madalam. Nende proportsioonide suurusjärgud on kooskõlas ka viimaste aastate sündide registreerimise statistikaga, mille järgi kõigist ajavahemikul 2000–2017 Eestis sündinud lastest oli kolmandaid lapsi keskmiselt 12,8% ning neljandaid ja järgnevaid 5,8%. Tuginedes Allan Puuri arvutustele näib 80:20 reegel EPSU andmete põhjal kehtivat ka selles osas, et ligikaudu neli viiendikku kõigist lastest sünnib esmaskooseludest, samas kui ülejäänud viiendiku seas on nii korduskooseludest kui väljaspool kooselusid sündinud lapsed.
Kas lasterikkuse jaoks on siis vaja rohkem raha või rohkem partnereid? Muidugi ei saa sellisele provokatiivsele küsimusele taoliste lihtsavõitu andmete põhjal vastata. Siiski saab nentida, et meil on erinevate elukäikudega inimesi ja erinevaid peretüüpe. Neid kõiki ei saa ühe mütsiga lüüa.
Piiritaguste demograafide analüüsid kooselude stabiilsuse ja sündimuse vahelisest seosest osutavad esmapilgul vastandlikele mõjudele. Ühelt poolt on kooselude lagunemisel sündimusele üldiselt negatiivne mõju – neil, kelle esimene kooselu jäi püsima, on kokkuvõttes keskmiselt rohkem lapsi kui neil, kelle esmaskooselu erinevatel põhjustel lagunes. Teisalt on mitmed analüüsid näidanud, et korduskooseludes suureneb märgatavalt just kolmandate ja neljandate laste sündimise tõenäosus.[5] Seda seletab asjaolu, et nii esmas- kui korduskooseludes käsitletakse ühiseid lapsi – kõige muu kõrval – kui märki partnerile pühendumisest.[6] Kui eelmis(t)est kooselu(de)st on juba üks või kaks last olemas, siis ühiste laste saamise soov tõstab tõenäosust, et sünnib ka kolmas laps.
Ent omamoodi tuge pakuvad Eesti andmed ka traditsiooniliste väärtuste kaitsjatele, kes võivad tõdeda, et lasterikaste perede seas on jätkuvalt enamuses traditsioonilised pered, kus mees ja naine abielluvad ja elavad – usutavasti õnnelikult – koos kuni surm neid lahutab. Nende sirgjooneliste elukäikude kõrval on meil siiski tähelepanuväärne hulk lasterikkaid kärgperesid. Sellinegi peremudel saab olla igati eluterve[7] ja anda olulise panuse rahvastikutaastesse.
[1] Vt Lea Danilson-Järg. Lasterikka pere toetus tõi kolmandate laste buumi. Postimees, 15. oktoober 2018 .
[2] Saatejuht Sten Teppan. Saade on järelkuulatav siit.
[3] Andmed on avalikult kättesaadavad GGP (Generations and Gender Programme) kodulehel.
[4] EPSU-s käsitletakse partnerlussuhtena registreeritud abielu ja vaba-abielu.
[5] Vt Thomson, E., M. Winkler-Dworak, M. Spielauer, and A. Prskawetz. 2012. Union Instability as an Engine of Fertility? A Microsimulation Model for France. Demography 49 (1):175–195; Winkler-Dworak, M., É. Beaujouan, P. Di Giulio, and M. Spielauer. 2016. Changing partnership and fertility. In Population Association of America Annual Meeting. Washington, D.C.; Fostik, A. and C. Le Bourdais. Conjugal Instability and Cumulated Fertility in Canada. Presentation at European Population Conference 2018, Brussels 7.06.18
[6] Griffith, J. D., H. P. Koo, and C. M. Suchindran. 1985. Childbearing and family in remarriage. Demography 22 (1):73–88.
[7] Vt Katrin Saali Saul. Eluterve kärgpere käsiraamat. Tallinn: Pilgrim, 2016
[2] Saatejuht Sten Teppan. Saade on järelkuulatav siit.
[3] Andmed on avalikult kättesaadavad GGP (Generations and Gender Programme) kodulehel.
[4] EPSU-s käsitletakse partnerlussuhtena registreeritud abielu ja vaba-abielu.
[5] Vt Thomson, E., M. Winkler-Dworak, M. Spielauer, and A. Prskawetz. 2012. Union Instability as an Engine of Fertility? A Microsimulation Model for France. Demography 49 (1):175–195; Winkler-Dworak, M., É. Beaujouan, P. Di Giulio, and M. Spielauer. 2016. Changing partnership and fertility. In Population Association of America Annual Meeting. Washington, D.C.; Fostik, A. and C. Le Bourdais. Conjugal Instability and Cumulated Fertility in Canada. Presentation at European Population Conference 2018, Brussels 7.06.18
[6] Griffith, J. D., H. P. Koo, and C. M. Suchindran. 1985. Childbearing and family in remarriage. Demography 22 (1):73–88.
[7] Vt Katrin Saali Saul. Eluterve kärgpere käsiraamat. Tallinn: Pilgrim, 2016
