Kas rahvaloenduse tegijad võtavad teadlaste arvamust kuulda?
Allan Puur, 08.10.18
Eesti viimane rahvaloendus 2011. aastal õnnestus väga hästi. Kordaminekule aitas kaasa mitu asjaolu. Sisu poolelt iseloomustas loendust väga põhjalik programm, mis kindlustas järjepidevuse varasemate loendustega ja rahvusvahelise võrreldavuse, kuid arvestas ka uusi vajadusi (nt küsimused välismaale lahkunute, teise elukoha, rahvastiku päritolu läbi kolme järjestikuse põlvkonna, terviseseisundi jpm kohta). Teiseks toimis praktiline korraldus suuremate tõrgeteta, vaatamata interneti- ja küsitluspõhise meetodi esmakordsele kombineerimisele. Kolmandaks eduteguriks oli hea teavitus ja rahva enamiku mõistev suhtumine. E-loenduse lõppjärgus võttis see maailmarekordi püstitamise hasardi kuju: Eesti 2011. aasta loendusel õnnestus interneti kaudu koguda teavet rohkem kui kahe kolmandiku püsielanike käest.
Ettevalmistused järgmiseks rahvaloenduseks algasid juba enne eelmise toimumist. Aastal 2010 käivitas Statistikaamet põhjaliku metoodikatöö, mille eesmärgiks oli otsida võimalusi, et 2020. aasta loenduse võiks läbi viia täiel määral registripõhiselt, ilma inimeste käest täiendavat informatsiooni hankimata. Ülikoolide tehtud analüüsid kinnitasid, et registripõhise statistika arendamine Eestis on perspektiivne. Loenduse ligi kolmekümnest kohustuslikust tunnusest ei kogutud projekti ajal registritesse teavet vaid mõne üksiku kohta (amet ning töökoha asukoht ja tegevusala toimla täpsusega). Teisalt näitasid aga tulemused seda, et enamiku tunnuste puhul on registrite loendusvalmiduseni veel üsna pikk tee. Nende osas andis projekt süstemaatilise ülevaate probleemidest, mis loendusvalmiduseni jõudmiseks tuleb lahendada.
Metoodikatöö lõppjäreldustes prognoositi, et registrite kasutus saab 2020. aasta loendusel olema kindlasti märgatavalt laiem ja mitmekesisem kui 2011. aastal. Kuid arvestades probleemide hulka ja nende kohatist keerukust pidasid projekti teostajad kõige realistlikumaks stsenaariumi, mille kohaselt tuleb teatud väikese osa tunnuste (tegelik elukoht, leibkonna koosseis) kohta koguda teavet otse inimestelt. Riskistsenaariumina toodi aga välja olukord, kus panus täielikult registripõhisele loendusele tehakse olukorras, kus tegelik valmisolek puudub ning loendustunnuseid püütakse asendada valimipõhiste hinnangutega.
Statistikaamet on 2013. aastast tegelenud metoodikatöös välja toodud probleemide lahendamisega. Hulgast kitsaskohtadest on edukalt üle saadud, kuid nagu näitasid 2016. aastal toimunud prooviloenduse tulemused, on kõige keerukamad ja loenduse tulemuste kasutusväärtuse seisukohalt suure kaaluga probleemid, mis on seotud elukoha ja leibkonnaga, lahendamata. Neile toimivate lahenduste leidmine uue loenduseni jäänud kolme aasta jooksul ei ole realistlik.
Teadlased on uue loenduse ettevalmistuste käigust informeeritud, seda tänu Statistikaameti poolt korraldatud seminaridele, kus tööde käiku ja tulemusi on regulaarselt tutvustatud. Samuti on teadlaste arvamust küsitud Vabariigi Valitsuse loenduskomisjoni tarvis. Paraku on seda arvamust korduvalt ignoreeritud, viimati komisjoni 18. septembril 2018 toimunud koosolekul, kus teadlastelt saadud arvamust komisjoni liikmetele ei edastatud. Selline asjade kulg näitab, et käivitunud on riskistsenaarium, mille eest viie aasta eest on hoiatatud.
Olukorrast teavitamiseks avaldame demograafia blogis märgukirja, mis oli koostatud Statistikaameti ettepanekul ja adresseeritud Vabariigi Valitsuse loenduskomisjonile.
Märgukiri: Vabariigi Valitsuse loenduskomisjonile. Memo: Eesti 2020. aasta rahvaloenduse ettevalmistusest
Eesti viimane rahvaloendus 2011. aastal õnnestus väga hästi. Kordaminekule aitas kaasa mitu asjaolu. Sisu poolelt iseloomustas loendust väga põhjalik programm, mis kindlustas järjepidevuse varasemate loendustega ja rahvusvahelise võrreldavuse, kuid arvestas ka uusi vajadusi (nt küsimused välismaale lahkunute, teise elukoha, rahvastiku päritolu läbi kolme järjestikuse põlvkonna, terviseseisundi jpm kohta). Teiseks toimis praktiline korraldus suuremate tõrgeteta, vaatamata interneti- ja küsitluspõhise meetodi esmakordsele kombineerimisele. Kolmandaks eduteguriks oli hea teavitus ja rahva enamiku mõistev suhtumine. E-loenduse lõppjärgus võttis see maailmarekordi püstitamise hasardi kuju: Eesti 2011. aasta loendusel õnnestus interneti kaudu koguda teavet rohkem kui kahe kolmandiku püsielanike käest.
Ettevalmistused järgmiseks rahvaloenduseks algasid juba enne eelmise toimumist. Aastal 2010 käivitas Statistikaamet põhjaliku metoodikatöö, mille eesmärgiks oli otsida võimalusi, et 2020. aasta loenduse võiks läbi viia täiel määral registripõhiselt, ilma inimeste käest täiendavat informatsiooni hankimata. Ülikoolide tehtud analüüsid kinnitasid, et registripõhise statistika arendamine Eestis on perspektiivne. Loenduse ligi kolmekümnest kohustuslikust tunnusest ei kogutud projekti ajal registritesse teavet vaid mõne üksiku kohta (amet ning töökoha asukoht ja tegevusala toimla täpsusega). Teisalt näitasid aga tulemused seda, et enamiku tunnuste puhul on registrite loendusvalmiduseni veel üsna pikk tee. Nende osas andis projekt süstemaatilise ülevaate probleemidest, mis loendusvalmiduseni jõudmiseks tuleb lahendada.
Metoodikatöö lõppjäreldustes prognoositi, et registrite kasutus saab 2020. aasta loendusel olema kindlasti märgatavalt laiem ja mitmekesisem kui 2011. aastal. Kuid arvestades probleemide hulka ja nende kohatist keerukust pidasid projekti teostajad kõige realistlikumaks stsenaariumi, mille kohaselt tuleb teatud väikese osa tunnuste (tegelik elukoht, leibkonna koosseis) kohta koguda teavet otse inimestelt. Riskistsenaariumina toodi aga välja olukord, kus panus täielikult registripõhisele loendusele tehakse olukorras, kus tegelik valmisolek puudub ning loendustunnuseid püütakse asendada valimipõhiste hinnangutega.
Statistikaamet on 2013. aastast tegelenud metoodikatöös välja toodud probleemide lahendamisega. Hulgast kitsaskohtadest on edukalt üle saadud, kuid nagu näitasid 2016. aastal toimunud prooviloenduse tulemused, on kõige keerukamad ja loenduse tulemuste kasutusväärtuse seisukohalt suure kaaluga probleemid, mis on seotud elukoha ja leibkonnaga, lahendamata. Neile toimivate lahenduste leidmine uue loenduseni jäänud kolme aasta jooksul ei ole realistlik.
Teadlased on uue loenduse ettevalmistuste käigust informeeritud, seda tänu Statistikaameti poolt korraldatud seminaridele, kus tööde käiku ja tulemusi on regulaarselt tutvustatud. Samuti on teadlaste arvamust küsitud Vabariigi Valitsuse loenduskomisjoni tarvis. Paraku on seda arvamust korduvalt ignoreeritud, viimati komisjoni 18. septembril 2018 toimunud koosolekul, kus teadlastelt saadud arvamust komisjoni liikmetele ei edastatud. Selline asjade kulg näitab, et käivitunud on riskistsenaarium, mille eest viie aasta eest on hoiatatud.
Olukorrast teavitamiseks avaldame demograafia blogis märgukirja, mis oli koostatud Statistikaameti ettepanekul ja adresseeritud Vabariigi Valitsuse loenduskomisjonile.
Märgukiri: Vabariigi Valitsuse loenduskomisjonile. Memo: Eesti 2020. aasta rahvaloenduse ettevalmistusest
