Üksisilmi üksindusest.
Kommentaar "Postimehe" artiklile "Iga päev ..." (15.09.18)
Luule Sakkeus, 15.09.18
Postimehe ajakirjanik Tiina Kaukvere küsis üksinduse teema käsitlemiseks Eesti demograafia keskuse teadurite kommentaari. Kahjuks mahtus lehes ilmunud artiklisse "Iga päev 24 tundi üksi iseendaga" kommentaarist vaid üks lause. Avaldme kommentaari täispikkuses siin demograafiablogis.
Üksielavate inimeste arvu muutus sõltub peamiselt kolmest asjaolust: 1) kui kaua me elame; 2) millal oleme saanud oma lapsed ja 3) milline on teenuste kättesaadavus. Mida kauem me elame, seda kauem elame ka oma partneriga koos. Selles mõttes on abielude kõrval eriti olulised ka vabaabielud, mis levivad üha rohkem ka vanemate põlvkondade seas. Kui elame partneriga koos, on sellel vanas eas, ja eriti meeste puhul, väga tugev mõju elulemusele ehk see omakorda aitab meil kauem elada.
Üksielamine sõltub sellest, millal me saame oma lapsed ja mis eas nad täiskasvanuks saavad ehk astuvad iseseisvasse ellu. (Tavaliselt tähendab see hariduse, eeskätt just kõrghariduse omandamiseks vanematekodust mujale elama asumist, omaette koosellu astumist (abielu või vabaabielu), laste sünnitamist, ka töökoha tõttu eraldi elama asumist. Teatud eluetapil võivad aga toimuda laste eludes muutused, mis toovad nad tagasi vanematekoju (nende lahkuminemised, uue elamispinna ootus jmt). Mida vanemas eas me sünnitame, seda vanemas eas oleme, kui lapsed kodust esmakordselt lahkuvad ning seda vanemas eas oleme, kui lapsed peaks naasma. Kuid üldjuhul on tänapäevases ühiskonnas tavaks, et erinevate põlvkondade täiskasvanud elavad oma leibkondadega teistest eraldi, mis aga ei tähenda, et nad ei oleks omavahel kontaktis ja ei toetaks üksteist.
Kolmandaks sõltub üksilduses elavate inimeste arv teenuste kättesaadavusest, seda nii rahalises kui regionaalses mõttes. Oluline on siinjuures just see, kas rahaliselt ja piirkondlikult teenuste halva kättesaadavuse tõttu oleme sunnitud koos elama, sest vaid nii on võimalik tagada mingigi teenus, olgugi, et tihtitpeale asjatundmatu ja mõlemaid pooli ahistav. Näiteks ei saa üks jätkata oma professionaalset tegevust, mis raha sisse tooks, teine saab ebaprofessionaalset teenust, mis võib olukorda ka oluliselt halvendada, ning emotsionaalselt on mõlemad pooled rahuolematud. Sel juhul on ka koos elades üksildus kerge tekkima.
Üksilduse tekib ka nii, kui kaovad kõrvalt kõik sõbrad (või polegi neid olnud), kui kaob kõrvalt elukaaslane (või polegi teda olnud) ning puuduvad ka lapsed või on lastega side katkenud. Elukaaslase kaotuse tõenäosust vähendab küll meestel ja naistel oodatava eluea erinevuse vähenemine, samas on aga suurenenud lahutuste ja lahku elema asumiste arv.
Üksildus võib-olla emotsionaalne või sotsiaalne. Muide, üks üksilduse kontseptsiooni väljatöötajaid on olnud eesti päritolu Kanadas elanud tuntud teadlane Vello Sermat, kelle teosele tihtipeale seniajani viidatakse (Sermat , V. (1978). Sources of loneliness. Essence, 2:271–276.).
Kokkuvõttes võib üldiselt eeldada, et üksielavate isikute arv tulevikus tänasega võrreldes oluliselt siiski ei kasva. Kuid on tõsi, et Eesti kohta ei ole tehtud leibkondliku koosseisu järgi prognoose ja seda täpsemalt hinnata ei osata. Teatud hoiatusena tahan osutada praegu plaanitavale 2020 rahvaloendusele, mida soovitakse teha registrite baasil. Kui rahvaloenduse käigus registriandmetele ei lisata küsimusi, mida küsida otse inimeste käest nende leibkondlikult kooselamise kohta (suuremas osas veebipõhise nn iseloendusena, interneti mittekasutajatelt silmast-silma küsitluse teel), kaob alus, et saada teada, kuidas tegelikult hakkab kujunema Eesti rahvastiku leibkondlik koostis. Olukord on eriti kriitiline, arvestades, et legaalsed vormid kooselamise kohta juba ammu ei peegelda tegelikkust. Samuti oleme otsustanud riigina mitte lubada ka vabatahtlikku teavitamist oma kooselu kohta. Nii jääme elama mulli, justkui viimase 200 aasta jooksul polekski Eesti kooselude moderniseerumist toimunud.
Teoreetilises plaanis on rahvastikuteaduses leidnud kinnitust kontseptsioon rahvastikuarengu moderniseerumisest, millega kaasnevad sedalaadi nähtused nagu individualiseerumine, emantsipeerumine (tänapäevasemalt – soolise võrdõiguslikkuse esilekerkimine), sekulariseerumine, kuid ka heterogeniseerumine (muutume suuremas osas erinevamaks, kui me kunagi varem oleme olnud, ning püüame seda erinevust säilitada). Esile on kerkinud ka teatud sotsiaalne tõrjutus. Ühiskonnale ei aita kaasa, kui peidame nende trendide eest pea liiva alla. Me peaks püüdma neist trendidest tulenevaid vajakajäämisi adresseerida ning negatiivseid mõjusid tasakaalustada. On selge, et moderniseerumine on universaalne protsess üle maailma, kuid igal maal kulgeb see omas tempos ja omade tingimustega. Samas, nimetatud trendid on kõikide riikide arengule omased. Paljud tänase Eestigi ees seisvad väljakutsed on seotud samalaadsete suundumustega ning seda tuleb teadvustada ning üha teadlikumalt ka leida viise, kuidas negatiivset tasandada.
Kindlasti on üks võtmeküsimusi kogukondade võimestamine, vabatahliku tegevuse võimestamine. Ilmselt on õige, et ka üleskutse "Õpi märkama" peaks kohandatama iga kõrvalseisja kohta, kes oma isikuomaduste või muude elu jooksul kujunendu vajaduste tõttu vajab rohkem tähelepanu, et mitte tunda end üksildasena. (Üksildasena võivad tunda ükskõik mis vanuses inimesed, nagu Eesti puhul on näidanud enesetapuga lõppenud elulood). Üksildus võib tihtitpeale viia depressioonini, mida me vanemate inimeste puhul sageli ei ole üldse teadvustanud. Depressioon on aga mitmete haiguste väljaarenemise oluliseks soodustajaks.
Väga paljusid nimetatud mehhanisme just vanemate inimeste osas aitb kaardistada üle-euroopaline 50-aastaste ja vanemate inimeste uuring, mida ka Eestis tunneme selle rahvusvahelise lühendi SHARE nime all. Ka näiteks depressiooni esinemissagedusest vanemas eas on leida ülevaade SHARE Eesti esimeses veebikogumikus “Pilk hallile alale” Kaia Laidra artiklis. On kahetsusvärrne, et SHARE uuring, mis võimaldaks ka tulevikus vaadata, mis on üksilduse mehhanismid, ei ole leidnud Eesti ametkondades vanemealiste kohase teabe vajalikkuse mõttes arusaamist nii, et leitaks võimalus seda riiklikul tasemel rahastada. Tänaseks on ohtu sattunud 8. uuringulaine läbiviimine Eestis, mis peaks algama 2019. aastal. Samas on just SHARE andmed olnud äärmiselt oluliste muudatuste tõenduspõhiseks aluseks. Näiteks moodustasid SHARE andmed aluse, et valitsuse tasemel on esmakordselt tunnistatud hoolduskoormuse vähendamise vajadust Eestis, mis omakorda on saanud väljundi Sotsiaalministeeriumi hoolekande programmis ja selle alusdokumendis Heaolu arnegukava ning pikaajalise hoolduse süsteemis plaanitavate muudatuste reformiks vajalik lisataotlus on esitatud 2019. aasta eelarvestrateegiasse.
Kui aga SHARE andmeid enam võrdlsuena ei ole võimalik saada, siis on ilmselt jälle hea tõdeda, et meil polegi probleemi.
Postimehe ajakirjanik Tiina Kaukvere küsis üksinduse teema käsitlemiseks Eesti demograafia keskuse teadurite kommentaari. Kahjuks mahtus lehes ilmunud artiklisse "Iga päev 24 tundi üksi iseendaga" kommentaarist vaid üks lause. Avaldme kommentaari täispikkuses siin demograafiablogis.
Üksielavate inimeste arvu muutus sõltub peamiselt kolmest asjaolust: 1) kui kaua me elame; 2) millal oleme saanud oma lapsed ja 3) milline on teenuste kättesaadavus. Mida kauem me elame, seda kauem elame ka oma partneriga koos. Selles mõttes on abielude kõrval eriti olulised ka vabaabielud, mis levivad üha rohkem ka vanemate põlvkondade seas. Kui elame partneriga koos, on sellel vanas eas, ja eriti meeste puhul, väga tugev mõju elulemusele ehk see omakorda aitab meil kauem elada.
Üksielamine sõltub sellest, millal me saame oma lapsed ja mis eas nad täiskasvanuks saavad ehk astuvad iseseisvasse ellu. (Tavaliselt tähendab see hariduse, eeskätt just kõrghariduse omandamiseks vanematekodust mujale elama asumist, omaette koosellu astumist (abielu või vabaabielu), laste sünnitamist, ka töökoha tõttu eraldi elama asumist. Teatud eluetapil võivad aga toimuda laste eludes muutused, mis toovad nad tagasi vanematekoju (nende lahkuminemised, uue elamispinna ootus jmt). Mida vanemas eas me sünnitame, seda vanemas eas oleme, kui lapsed kodust esmakordselt lahkuvad ning seda vanemas eas oleme, kui lapsed peaks naasma. Kuid üldjuhul on tänapäevases ühiskonnas tavaks, et erinevate põlvkondade täiskasvanud elavad oma leibkondadega teistest eraldi, mis aga ei tähenda, et nad ei oleks omavahel kontaktis ja ei toetaks üksteist.
Kolmandaks sõltub üksilduses elavate inimeste arv teenuste kättesaadavusest, seda nii rahalises kui regionaalses mõttes. Oluline on siinjuures just see, kas rahaliselt ja piirkondlikult teenuste halva kättesaadavuse tõttu oleme sunnitud koos elama, sest vaid nii on võimalik tagada mingigi teenus, olgugi, et tihtitpeale asjatundmatu ja mõlemaid pooli ahistav. Näiteks ei saa üks jätkata oma professionaalset tegevust, mis raha sisse tooks, teine saab ebaprofessionaalset teenust, mis võib olukorda ka oluliselt halvendada, ning emotsionaalselt on mõlemad pooled rahuolematud. Sel juhul on ka koos elades üksildus kerge tekkima.
Üksilduse tekib ka nii, kui kaovad kõrvalt kõik sõbrad (või polegi neid olnud), kui kaob kõrvalt elukaaslane (või polegi teda olnud) ning puuduvad ka lapsed või on lastega side katkenud. Elukaaslase kaotuse tõenäosust vähendab küll meestel ja naistel oodatava eluea erinevuse vähenemine, samas on aga suurenenud lahutuste ja lahku elema asumiste arv.
Üksildus võib-olla emotsionaalne või sotsiaalne. Muide, üks üksilduse kontseptsiooni väljatöötajaid on olnud eesti päritolu Kanadas elanud tuntud teadlane Vello Sermat, kelle teosele tihtipeale seniajani viidatakse (Sermat , V. (1978). Sources of loneliness. Essence, 2:271–276.).
Kokkuvõttes võib üldiselt eeldada, et üksielavate isikute arv tulevikus tänasega võrreldes oluliselt siiski ei kasva. Kuid on tõsi, et Eesti kohta ei ole tehtud leibkondliku koosseisu järgi prognoose ja seda täpsemalt hinnata ei osata. Teatud hoiatusena tahan osutada praegu plaanitavale 2020 rahvaloendusele, mida soovitakse teha registrite baasil. Kui rahvaloenduse käigus registriandmetele ei lisata küsimusi, mida küsida otse inimeste käest nende leibkondlikult kooselamise kohta (suuremas osas veebipõhise nn iseloendusena, interneti mittekasutajatelt silmast-silma küsitluse teel), kaob alus, et saada teada, kuidas tegelikult hakkab kujunema Eesti rahvastiku leibkondlik koostis. Olukord on eriti kriitiline, arvestades, et legaalsed vormid kooselamise kohta juba ammu ei peegelda tegelikkust. Samuti oleme otsustanud riigina mitte lubada ka vabatahtlikku teavitamist oma kooselu kohta. Nii jääme elama mulli, justkui viimase 200 aasta jooksul polekski Eesti kooselude moderniseerumist toimunud.
Teoreetilises plaanis on rahvastikuteaduses leidnud kinnitust kontseptsioon rahvastikuarengu moderniseerumisest, millega kaasnevad sedalaadi nähtused nagu individualiseerumine, emantsipeerumine (tänapäevasemalt – soolise võrdõiguslikkuse esilekerkimine), sekulariseerumine, kuid ka heterogeniseerumine (muutume suuremas osas erinevamaks, kui me kunagi varem oleme olnud, ning püüame seda erinevust säilitada). Esile on kerkinud ka teatud sotsiaalne tõrjutus. Ühiskonnale ei aita kaasa, kui peidame nende trendide eest pea liiva alla. Me peaks püüdma neist trendidest tulenevaid vajakajäämisi adresseerida ning negatiivseid mõjusid tasakaalustada. On selge, et moderniseerumine on universaalne protsess üle maailma, kuid igal maal kulgeb see omas tempos ja omade tingimustega. Samas, nimetatud trendid on kõikide riikide arengule omased. Paljud tänase Eestigi ees seisvad väljakutsed on seotud samalaadsete suundumustega ning seda tuleb teadvustada ning üha teadlikumalt ka leida viise, kuidas negatiivset tasandada.
Kindlasti on üks võtmeküsimusi kogukondade võimestamine, vabatahliku tegevuse võimestamine. Ilmselt on õige, et ka üleskutse "Õpi märkama" peaks kohandatama iga kõrvalseisja kohta, kes oma isikuomaduste või muude elu jooksul kujunendu vajaduste tõttu vajab rohkem tähelepanu, et mitte tunda end üksildasena. (Üksildasena võivad tunda ükskõik mis vanuses inimesed, nagu Eesti puhul on näidanud enesetapuga lõppenud elulood). Üksildus võib tihtitpeale viia depressioonini, mida me vanemate inimeste puhul sageli ei ole üldse teadvustanud. Depressioon on aga mitmete haiguste väljaarenemise oluliseks soodustajaks.
Väga paljusid nimetatud mehhanisme just vanemate inimeste osas aitb kaardistada üle-euroopaline 50-aastaste ja vanemate inimeste uuring, mida ka Eestis tunneme selle rahvusvahelise lühendi SHARE nime all. Ka näiteks depressiooni esinemissagedusest vanemas eas on leida ülevaade SHARE Eesti esimeses veebikogumikus “Pilk hallile alale” Kaia Laidra artiklis. On kahetsusvärrne, et SHARE uuring, mis võimaldaks ka tulevikus vaadata, mis on üksilduse mehhanismid, ei ole leidnud Eesti ametkondades vanemealiste kohase teabe vajalikkuse mõttes arusaamist nii, et leitaks võimalus seda riiklikul tasemel rahastada. Tänaseks on ohtu sattunud 8. uuringulaine läbiviimine Eestis, mis peaks algama 2019. aastal. Samas on just SHARE andmed olnud äärmiselt oluliste muudatuste tõenduspõhiseks aluseks. Näiteks moodustasid SHARE andmed aluse, et valitsuse tasemel on esmakordselt tunnistatud hoolduskoormuse vähendamise vajadust Eestis, mis omakorda on saanud väljundi Sotsiaalministeeriumi hoolekande programmis ja selle alusdokumendis Heaolu arnegukava ning pikaajalise hoolduse süsteemis plaanitavate muudatuste reformiks vajalik lisataotlus on esitatud 2019. aasta eelarvestrateegiasse.
Kui aga SHARE andmeid enam võrdlsuena ei ole võimalik saada, siis on ilmselt jälle hea tõdeda, et meil polegi probleemi.
