Kas riigipidamine on võimalik ilma ulatusliku sisserändeta?
Järelmõtteid telesaatele „Suud puhtaks“ (13.12.17)
Detsembri teisel nädalal (13. detsembril 2017) oli ETV saate „Suud puhtaks“ teemaks välistööjõu Eestisse toomine ja sellega seotud rändepoliitika valikud. Urmas Vaino oskuslikult juhitud arutelu tõi esile ühelt poolt sisserände hoogustamise pooltargumendid ning teisalt välistööjõu kaasamisega seotud probleemid. Saates kõlanud seisukohad olid enamasti esitatud koos põhjendustega, mis muutis debati sisukaks ja ärgitas kaasa mõtlema. Ühe väite kohaselt polevat iseseisva riigi pidamine Eestis ilma ulatusliku sisserändeta peatselt enam mõeldav. Et saates viidati korduvalt rahvastikuprognoosidele, siis on järgnevas selgitatud, mil määral nende tulemused sellisele seisukohale tuge pakuvad.
On tõsi, et praktiliselt kõik rahvastikuprognoosid ennustavad Eestile, nagu paljudele teistele Euroopa riikidele, tööealiste arvu vähenemist. Eesti puhul on selle vahetuks põhjuseks 1990. aastatel aset leidnud kiire üleminek hilisemale pereloomele ja madalamale sündimusele, mille tõttu tööikka jõudvad aastakäigud on praegu oluliselt väiksemad kui tööeast lahkuvad põlvkonnad. Disproportsioon aastakäikude suuruses ilmutas ennast esmakordselt käimasoleva kümnendi algul, kui iseseisvuse taastamise järel sündinud esimesed põlvkonnad täisikka jõudsid. Kõnealune disproportsioon ei ole paraku lühiajaline, vaid kestab 21. sajandi keskpaigani, mil viimased, 1980. aastatel sündinud suured aastakäigud pensioniikka jõuavad.
Tänavuse Eesti inimarengu aruande (EIA) tarbeks koostatud demograafilisest prognoosist nähtub, et tööealise rahvastiku vähenemist ei suudaks peatada ka igal aastal paari tuhande inimeseni ulatuv sisserände ülekaal ja sündimuse järkjärguline tõus. [1] Kahanemistrendi murdmiseks rände abil peaks positiivne rändesaldo olema mitu korda suurem, umbes samas suurusjärgus nagu okupatsiooniaastatel.
Majanduslikust seisukohast ei peaks rahvaarvu ja töökäte vähenemine siiski ühiskonna kestlikkust ohustama. Riikidevahelised võrdlused näitavad, et väiksema rahvaarvuga riikidel ei lähe per capita jõukuse ega majanduskasvu kiiruse mõttes sugugi kehvemini kui suurematel. Sellise järelduseni on jõutud nii üleilmsetes võrdlustes kui tööstuslikult arenenud riike eraldi vaadeldes. [2] Sellega haakub ka iseseisvuse taastanud Eesti kogemus: rahvaarvu kahanemine veerand miljoni inimese võrra ja sellega kaasenud töötajate hulga vähenemine ligi 150 tuhande võrra pole tootlikkuse suurenemist ega elatustaseme märgatavat paranemist takistanud. Miks peaks samas või väiksemas mahus toimuv kahanemine järgnevatel kümnenditel ühiskonna majandusliku toimetuleku või koguni riigipidamise võimalikkuse küsimärgi alla seadma?
Töökäte arvu ja rahvaarvu kahanemise kõrval on Eestit lähikümnenditel mõjutavaks teiseks suureks demograafiliseks muutuseks rahvastiku jätkuv vananemine. Vanuserühmade proportsiooni teisenemine (laste osatähtsuse vähenemine ja eakate osatähtsuse suurenemine) on ühiskondade nüüdisajastumise üks kaasnähtusi, millele negatiivse üldtähenduse omistamisest tuleks hoiduda. Eesti puhul ulatub rahvastikuvananemise algus 19. sajandi lõpukümnenditesse. [3] Teise maailmasõja eelõhtuks oli eakate suhtarv Eestis võrreldes pool sajandit varasema ajaga enam kui kahekordistunud. Varase demograafilise nüüdisajastumise ning suremuse ja sündimuse sünkroonse vähenemise tõttu kuulus Eesti rahvastikuvananemise poolest sõjaeelse Euroopa juhtriikide hulka.
Pärast Teist maailmasõda alanud suuremahuline sisseränne pidurdas rahvastiku vananemist Eestis märgatavalt. Kõige ilmekamalt näitab vananemisprotsessi katkelisust 1941. ja 1989. aasta rahvaloenduste võrdlus. Nimelt oli eakate osatähtsus 1989. aastal vaid 0,7 protsendi võrra suurem kui pool sajandit varem. Rahvastiku mediaanvanus oli 1989. aastal koguni 0,3 aasta jagu madalam kui 1941. aastal. Pärast okupatsioonist vabanemist aset leidnud demograafilise režiimi teisenemine, eelkõige kontrollimatu sisserände lõpp ja sündimuse vähenemine, aga ka sõjajärgsete rändelainetega Eestisse saabunute vanuriikka jõudmine tõid kaasa vananemise järsu kiirenemise. Nende tegurite koosmõjul suurenes eakate (kokkuleppeliselt 65-aastate ja vanemate) suhtarv ajavahemikul 1990–2016 Eestis rohkem kui poolteist korda (11,6%-lt 19%-ni).
Rahvastiku vananemisega toimetuleku seisukohalt on eakate osatähtsuse suurenemisest olulisem tööealiste proportsiooni dünaamika. EIA rahvastikuprognoosi erinevate variantide kõrvutamine aitab selgitada, millised on võimalused seda suhet sisserände abil mõjutada. Nagu nähtub jooniselt 1, ootab Eestit ees tööealiste suhtarvu (20–64-aastased) märgatav vähenemine nii väljarände ülekaalu (variant V1), rändevoogude tasakaalu (V2 ja V3) kui sisserände ülekaalu (V4 ja V5) puhul, seda praeguselt 61%-lt tasemele 49–51% 2050. aastate lõpuks. Sajandi teisel poolel tööealiste suhtarvu vähenemine aga lõpeb, seda taas rändeprotsesside kohta tehtud eeldustest sõltumatult, ning asendub võngetega uue, madalama taseme ümber. Väärib märkimist, et tööealiste suhtarvu eesseisev langus pole omane üksnes Eestile. Näiteks Soomes väheneb 20–64-aastaste osatähtsus ÜRO rahvastikuprognoosi kohaselt praeguselt 58%-lt 2050. aastaks 53%-ni ja sajandi lõpuks 49%-ni. Ka enamiku teiste Põhja- ja Lääne Euroopa riikide kohta tehtud prognooside tulemused on sarnased: vaatamata intensiivse sisserände eeldatud jätkumisele ootab neid riike ees tööealiste suhtarvu märgatav vähenemine. [4] Kõnealuse muutusega kohanemiseks on rändest tõhusam tööjätu mõistlik edasinihutamine arvestades, et tulevikus tööeast väljuvate põlvkondade tervis on parem.
On tõsi, et praktiliselt kõik rahvastikuprognoosid ennustavad Eestile, nagu paljudele teistele Euroopa riikidele, tööealiste arvu vähenemist. Eesti puhul on selle vahetuks põhjuseks 1990. aastatel aset leidnud kiire üleminek hilisemale pereloomele ja madalamale sündimusele, mille tõttu tööikka jõudvad aastakäigud on praegu oluliselt väiksemad kui tööeast lahkuvad põlvkonnad. Disproportsioon aastakäikude suuruses ilmutas ennast esmakordselt käimasoleva kümnendi algul, kui iseseisvuse taastamise järel sündinud esimesed põlvkonnad täisikka jõudsid. Kõnealune disproportsioon ei ole paraku lühiajaline, vaid kestab 21. sajandi keskpaigani, mil viimased, 1980. aastatel sündinud suured aastakäigud pensioniikka jõuavad.
Tänavuse Eesti inimarengu aruande (EIA) tarbeks koostatud demograafilisest prognoosist nähtub, et tööealise rahvastiku vähenemist ei suudaks peatada ka igal aastal paari tuhande inimeseni ulatuv sisserände ülekaal ja sündimuse järkjärguline tõus. [1] Kahanemistrendi murdmiseks rände abil peaks positiivne rändesaldo olema mitu korda suurem, umbes samas suurusjärgus nagu okupatsiooniaastatel.
Majanduslikust seisukohast ei peaks rahvaarvu ja töökäte vähenemine siiski ühiskonna kestlikkust ohustama. Riikidevahelised võrdlused näitavad, et väiksema rahvaarvuga riikidel ei lähe per capita jõukuse ega majanduskasvu kiiruse mõttes sugugi kehvemini kui suurematel. Sellise järelduseni on jõutud nii üleilmsetes võrdlustes kui tööstuslikult arenenud riike eraldi vaadeldes. [2] Sellega haakub ka iseseisvuse taastanud Eesti kogemus: rahvaarvu kahanemine veerand miljoni inimese võrra ja sellega kaasenud töötajate hulga vähenemine ligi 150 tuhande võrra pole tootlikkuse suurenemist ega elatustaseme märgatavat paranemist takistanud. Miks peaks samas või väiksemas mahus toimuv kahanemine järgnevatel kümnenditel ühiskonna majandusliku toimetuleku või koguni riigipidamise võimalikkuse küsimärgi alla seadma?
Töökäte arvu ja rahvaarvu kahanemise kõrval on Eestit lähikümnenditel mõjutavaks teiseks suureks demograafiliseks muutuseks rahvastiku jätkuv vananemine. Vanuserühmade proportsiooni teisenemine (laste osatähtsuse vähenemine ja eakate osatähtsuse suurenemine) on ühiskondade nüüdisajastumise üks kaasnähtusi, millele negatiivse üldtähenduse omistamisest tuleks hoiduda. Eesti puhul ulatub rahvastikuvananemise algus 19. sajandi lõpukümnenditesse. [3] Teise maailmasõja eelõhtuks oli eakate suhtarv Eestis võrreldes pool sajandit varasema ajaga enam kui kahekordistunud. Varase demograafilise nüüdisajastumise ning suremuse ja sündimuse sünkroonse vähenemise tõttu kuulus Eesti rahvastikuvananemise poolest sõjaeelse Euroopa juhtriikide hulka.
Pärast Teist maailmasõda alanud suuremahuline sisseränne pidurdas rahvastiku vananemist Eestis märgatavalt. Kõige ilmekamalt näitab vananemisprotsessi katkelisust 1941. ja 1989. aasta rahvaloenduste võrdlus. Nimelt oli eakate osatähtsus 1989. aastal vaid 0,7 protsendi võrra suurem kui pool sajandit varem. Rahvastiku mediaanvanus oli 1989. aastal koguni 0,3 aasta jagu madalam kui 1941. aastal. Pärast okupatsioonist vabanemist aset leidnud demograafilise režiimi teisenemine, eelkõige kontrollimatu sisserände lõpp ja sündimuse vähenemine, aga ka sõjajärgsete rändelainetega Eestisse saabunute vanuriikka jõudmine tõid kaasa vananemise järsu kiirenemise. Nende tegurite koosmõjul suurenes eakate (kokkuleppeliselt 65-aastate ja vanemate) suhtarv ajavahemikul 1990–2016 Eestis rohkem kui poolteist korda (11,6%-lt 19%-ni).
Rahvastiku vananemisega toimetuleku seisukohalt on eakate osatähtsuse suurenemisest olulisem tööealiste proportsiooni dünaamika. EIA rahvastikuprognoosi erinevate variantide kõrvutamine aitab selgitada, millised on võimalused seda suhet sisserände abil mõjutada. Nagu nähtub jooniselt 1, ootab Eestit ees tööealiste suhtarvu (20–64-aastased) märgatav vähenemine nii väljarände ülekaalu (variant V1), rändevoogude tasakaalu (V2 ja V3) kui sisserände ülekaalu (V4 ja V5) puhul, seda praeguselt 61%-lt tasemele 49–51% 2050. aastate lõpuks. Sajandi teisel poolel tööealiste suhtarvu vähenemine aga lõpeb, seda taas rändeprotsesside kohta tehtud eeldustest sõltumatult, ning asendub võngetega uue, madalama taseme ümber. Väärib märkimist, et tööealiste suhtarvu eesseisev langus pole omane üksnes Eestile. Näiteks Soomes väheneb 20–64-aastaste osatähtsus ÜRO rahvastikuprognoosi kohaselt praeguselt 58%-lt 2050. aastaks 53%-ni ja sajandi lõpuks 49%-ni. Ka enamiku teiste Põhja- ja Lääne Euroopa riikide kohta tehtud prognooside tulemused on sarnased: vaatamata intensiivse sisserände eeldatud jätkumisele ootab neid riike ees tööealiste suhtarvu märgatav vähenemine. [4] Kõnealuse muutusega kohanemiseks on rändest tõhusam tööjätu mõistlik edasinihutamine arvestades, et tulevikus tööeast väljuvate põlvkondade tervis on parem.
EIA prognoosi erinevate variantide kõrvutamisest selgub, et ligi 190 tuhande uue sisserändaja saabumine suurendaks tööealiste suhtarvu rahvastikus vaid ühe protsendi võrra võrreldes variantidega, mis eeldavad rändevoogude tasakaalu. Ulatusliku sisserände pooldajate jaoks kerkib siit küsimus, kas sedavõrd väike erinevus kaalub üles need jõupingutused, mida ühiskond sellise hulga sisserändajate lõimimiseks peab tegema. Vastuse otsimisel tuleks silmas pidada ka seda, et enamikus Euroopas riikides on sisserändajate töötusmäärad keskeltläbi 50% võrra kõrgemad kui riigis sündinutel. Sisserännanute hõivemäärade arvestamisel võib rände väike positiivne mõjuefekt tööealiste suhtarvule sootuks kaduda.
Saadud tulemus võib tunduda üllatav, sest rändes osalejate hulgas annavad tooni noored, 20–30-aastased inimesed. Miks noorte inimeste juurdevool vanuskoostisele tugevamat mõju ei avalda? Põhjus on lihtne ja seisneb selles, et ka riiki saabunud sisserändajad saavad iga aastaga vanemaks. Rände rahvastikku noorendav toime on seetõttu ajutine, parimal juhul jätkub seda kolmeks-neljaks kümnendiks, kuni esimeste suurte rändelainetega saabunud hakkavad oma väljateenitud pensioniõigust realiseerima. Rände piiratud võimet rahvastikku noorendada kinnitab muuhulgas ka kogurahvastiku ja sisserännanute keskmise vanuse võrdlus: 2015. aastal oli Euroopa riikidesse saabunud 73 miljoni sisserännanu mediaanvanus (43 aastat) suurem kui kontinendi kogurahvastikul (42 aastat). [5] Püsiva noorendava mõju saavutamiseks peaks sisserändajate arv aastast-aastasse kasvama, et uute tulijate järjest suurenev arv kaaluks üles varem saabunute vananemise. Sellist olukorda võib võrrelda püramiidskeemiga, nagu näitas ÜRO rahvastikuosakonna poolt tehtud asendusrände analüüs. [6]
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et rahvastikuprognooside tulemused ei anna põhjust väita nagu oleks ulatuslikule sisserändele panustamine jätkusuutlik. Eesti ees seisvate demograafiliste väljakutsetega eduka toimetuleku strateegia peab olema märgatavalt mitmekesisem. See hõlmab pikema tööelu eelduseks olevat tervisesäilitamist, kvaliteetset haridust, elukestvat õppimist, järjekindlat panustamist perepoliitikasse ning ühiskonna lapse- ja peresõbralikkuse edasist suurendamist. EIA rahvastikuprognoosi variantide võrdlus näitab, et üks osa lahendusest peaks kindlasti olema lõhe vähendamine soovitud ja tegeliku laste arvu vahel. Erinevalt rändest võimaldab sündimuse suurenemine jõuda nii majanduslikus kui demograafilises mõttes kestlikuma rahvastikukoostiseni (joonis 2). Rahvastikumuutustega edukas toimetulek eeldab ka tootlikkuse suurendamist, milleta on mõeldamatu nii elatustaseme tõus kui hariduse, kultuuri, teaduse, riigikaitse ning sotsiaalprogrammide senisest parem rahastamine. Tööjõu vähenemise mehhaanilist kompenseerimist rände abil ei eesmärgista tänapäeval ükski Euroopa riik. Rändepoliitikas võib selle asemel täheldada järjest kasvavat soovi valida „sobivamaid“ sisserändajaid: riigid võistlevad varasemast rohkem ja teadlikumalt selle nimel, et meelitada enda juurde andekamaid inimesi. [7] See nõuab ka Eesti rändepoliitikas rõhuasetuse muutust sisserändajate kvantiteedilt kvaliteedile.
Saadud tulemus võib tunduda üllatav, sest rändes osalejate hulgas annavad tooni noored, 20–30-aastased inimesed. Miks noorte inimeste juurdevool vanuskoostisele tugevamat mõju ei avalda? Põhjus on lihtne ja seisneb selles, et ka riiki saabunud sisserändajad saavad iga aastaga vanemaks. Rände rahvastikku noorendav toime on seetõttu ajutine, parimal juhul jätkub seda kolmeks-neljaks kümnendiks, kuni esimeste suurte rändelainetega saabunud hakkavad oma väljateenitud pensioniõigust realiseerima. Rände piiratud võimet rahvastikku noorendada kinnitab muuhulgas ka kogurahvastiku ja sisserännanute keskmise vanuse võrdlus: 2015. aastal oli Euroopa riikidesse saabunud 73 miljoni sisserännanu mediaanvanus (43 aastat) suurem kui kontinendi kogurahvastikul (42 aastat). [5] Püsiva noorendava mõju saavutamiseks peaks sisserändajate arv aastast-aastasse kasvama, et uute tulijate järjest suurenev arv kaaluks üles varem saabunute vananemise. Sellist olukorda võib võrrelda püramiidskeemiga, nagu näitas ÜRO rahvastikuosakonna poolt tehtud asendusrände analüüs. [6]
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et rahvastikuprognooside tulemused ei anna põhjust väita nagu oleks ulatuslikule sisserändele panustamine jätkusuutlik. Eesti ees seisvate demograafiliste väljakutsetega eduka toimetuleku strateegia peab olema märgatavalt mitmekesisem. See hõlmab pikema tööelu eelduseks olevat tervisesäilitamist, kvaliteetset haridust, elukestvat õppimist, järjekindlat panustamist perepoliitikasse ning ühiskonna lapse- ja peresõbralikkuse edasist suurendamist. EIA rahvastikuprognoosi variantide võrdlus näitab, et üks osa lahendusest peaks kindlasti olema lõhe vähendamine soovitud ja tegeliku laste arvu vahel. Erinevalt rändest võimaldab sündimuse suurenemine jõuda nii majanduslikus kui demograafilises mõttes kestlikuma rahvastikukoostiseni (joonis 2). Rahvastikumuutustega edukas toimetulek eeldab ka tootlikkuse suurendamist, milleta on mõeldamatu nii elatustaseme tõus kui hariduse, kultuuri, teaduse, riigikaitse ning sotsiaalprogrammide senisest parem rahastamine. Tööjõu vähenemise mehhaanilist kompenseerimist rände abil ei eesmärgista tänapäeval ükski Euroopa riik. Rändepoliitikas võib selle asemel täheldada järjest kasvavat soovi valida „sobivamaid“ sisserändajaid: riigid võistlevad varasemast rohkem ja teadlikumalt selle nimel, et meelitada enda juurde andekamaid inimesi. [7] See nõuab ka Eesti rändepoliitikas rõhuasetuse muutust sisserändajate kvantiteedilt kvaliteedile.
Samal teemal: Jaak Valge, Aimar Altosaar. Tuleva aasta rändepoliitika otsused võivad osutuda Eesti pöördepunktiks. Postimees, 9.12.2017.
[1] Sakkeus, L., McKibben, J., Puur, A., Rahnu, L., Abuladze, L. (2017). Rahvastikuprognoos erinevate rändestsenaariumide korral. Rmt: Tammaru, T., Kallas, K., Eamets R. (toim.). (2017). Eesti inimarengu aruanne 2016/2017. Eesti rändeajastul. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu: 57–66.
[2] Coleman, D., Rowthorn, R. (2011). Who’s afraid of population decline? A critical examination of its consequences. Population and Development Review 37(1): 217–248.
[3] Puur, A., Põldma, A. (2010). Rahvastiku vananemine demograafilises vaates. Sotsiaaltrendid 5. Tallinn: Statistikaamet: 16–32.
[4] United Nations (2015). World population prospects: The 2015 revision, I: Comprehensive tables. New York: United Nations.
[5] United Nations (2016). International migration report 2015. Highlights. New York: United Nations.
[6] United Nations (2001). Replacement migration: Is it a solution to declinig and ageing populations? New York: United Nations.
[7] Maasing, H., Asari, E.-M. (2017). Rändepoliitika suundumused Euroopa Liidus ja Eestis. Rmt: Tammaru, T., Kallas, K., Eamets R. (toim.). (2017). Eesti inimarengu aruanne 2016/2017. Eesti rändeajastul. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu: 41–48.
[2] Coleman, D., Rowthorn, R. (2011). Who’s afraid of population decline? A critical examination of its consequences. Population and Development Review 37(1): 217–248.
[3] Puur, A., Põldma, A. (2010). Rahvastiku vananemine demograafilises vaates. Sotsiaaltrendid 5. Tallinn: Statistikaamet: 16–32.
[4] United Nations (2015). World population prospects: The 2015 revision, I: Comprehensive tables. New York: United Nations.
[5] United Nations (2016). International migration report 2015. Highlights. New York: United Nations.
[6] United Nations (2001). Replacement migration: Is it a solution to declinig and ageing populations? New York: United Nations.
[7] Maasing, H., Asari, E.-M. (2017). Rändepoliitika suundumused Euroopa Liidus ja Eestis. Rmt: Tammaru, T., Kallas, K., Eamets R. (toim.). (2017). Eesti inimarengu aruanne 2016/2017. Eesti rändeajastul. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu: 41–48.
Saadud tagasiside
08.01.18 Meeldiv on täie aruga inimese juttu vahetevahel kuulda.
Enn Tarvel
Enn Tarvel
11.01.18 Head kõik: kui rahvuslik sotsiaal-majanduslik süsteem ei ole sotsiaal-küberneetiliselt teaduspõhine ja jätkusuutlik (nt on lekkiv nagu Maarjamaal) - siis ei päästa rahvusriigi hukku mitte miski ime - isegi nagu terve mõistus ja GDP tõus - sest viimane slikerdatakse välismaale suurest hirmust veelgi vähema teadmustasemega immigratsiooni vohamise eest just terve moraalita mõistuse poolt :)
Ülo Ennuste
Ülo Ennuste
21.01.18 Tänan. Oli vajalik näha ka seda vaatenurka.
Tuuli St
Tuuli St
