Tähelepanekuid XXVIII rahvusvaheliselt rahvastikukonverentsilt
Liili Abuladze, Luule Sakkeus, Allan Puur, Leen Rahnu
27.11.2017
27.11.2017
Iga nelja aasta tagant toob demograafid eri maailma nurkadest kokku rahvusvaheline rahvastikukonverents, mis sellel aastal toimus 28. korda. Üritust võõrustati kuu aega tagasi Kaplinnas, Lõuna-Aafrika Vabariigis. Osalejate hulgas olid ka Eesti demograafia keskuse teadurid.
Konverents kattis kõik rahvastikku puudutavad peamised uurimisteemad alates sündimusest, suremusest, rändest ja vananemisest ning lõpetades spetsiifilisemate teemadega nagu HIV/ AIDS või biodemograafia. Nädala jooksul peeti umbes 1000 suulist ettekannet, lisaks oli võimalik külastada sadu posterettekandeid. Konverents oli väga hästi korraldatud. Sektsioonides peeti teemaga seotud erinevate maailmajagude olukordi tutvustavaid ettekandeid, nii et kuulajal oli võimalik saada globaalne ülevaade.
Tuntud inglise demograaf Jane Falkingham tõi oma ettekandes vananemise sektsioonis välja peamised sellest protsessist põhjustatud 21. sajandi väljakutsed – need on rahvastiku keskmise vanuse jätkuv kasv, pensionile jäävate inimeste ainelise kindlustamise vajadus ning tervisega seonduv, eelkõige pikaajalise hoolduse korraldamine. Eluea kasv on olnud muljetavaldav, kuid seejuures on suurenenud rühmadevahelised erinevused, näiteks erinevate vanusrühmade või sotsiaal-demograafiliste gruppide vahel. Seega tuleb vananemisele pöörata tähelepanu terve elukaare vältel, juba alates noorusest. Kuna elusündmuste vahelised seosed on varasemast mitmekesisemad, siis muutub sündmuste põhjuse ja tagajärje seoste hindamine keerukamaks – see eeldab elukaarel toimuva ümbermõtestamist.
Jane Falkingham pakkus välja ka uue kriteeriumi, kuidas määratleda ühiskonnas vanadust (old age) ja vanavanadust (oldest old age). Vanaduse piir võiks olla defineeritud eaga, mil (elutabeli) suremistõenäosus ületab 1% piiri. Vanavanadus võiks olla määratletud eaga, mil suremistõenäosus ületab 10% piiri. Joonis 1 illustreerib Eesti näitel vastavate vanuspiiride muutust alates aastast 1989.
Konverents kattis kõik rahvastikku puudutavad peamised uurimisteemad alates sündimusest, suremusest, rändest ja vananemisest ning lõpetades spetsiifilisemate teemadega nagu HIV/ AIDS või biodemograafia. Nädala jooksul peeti umbes 1000 suulist ettekannet, lisaks oli võimalik külastada sadu posterettekandeid. Konverents oli väga hästi korraldatud. Sektsioonides peeti teemaga seotud erinevate maailmajagude olukordi tutvustavaid ettekandeid, nii et kuulajal oli võimalik saada globaalne ülevaade.
Tuntud inglise demograaf Jane Falkingham tõi oma ettekandes vananemise sektsioonis välja peamised sellest protsessist põhjustatud 21. sajandi väljakutsed – need on rahvastiku keskmise vanuse jätkuv kasv, pensionile jäävate inimeste ainelise kindlustamise vajadus ning tervisega seonduv, eelkõige pikaajalise hoolduse korraldamine. Eluea kasv on olnud muljetavaldav, kuid seejuures on suurenenud rühmadevahelised erinevused, näiteks erinevate vanusrühmade või sotsiaal-demograafiliste gruppide vahel. Seega tuleb vananemisele pöörata tähelepanu terve elukaare vältel, juba alates noorusest. Kuna elusündmuste vahelised seosed on varasemast mitmekesisemad, siis muutub sündmuste põhjuse ja tagajärje seoste hindamine keerukamaks – see eeldab elukaarel toimuva ümbermõtestamist.
Jane Falkingham pakkus välja ka uue kriteeriumi, kuidas määratleda ühiskonnas vanadust (old age) ja vanavanadust (oldest old age). Vanaduse piir võiks olla defineeritud eaga, mil (elutabeli) suremistõenäosus ületab 1% piiri. Vanavanadus võiks olla määratletud eaga, mil suremistõenäosus ületab 10% piiri. Joonis 1 illustreerib Eesti näitel vastavate vanuspiiride muutust alates aastast 1989.
Näeme, et vanaduse algus on viimaste aastakümnete jooksul tugevasti kõikunud – kõige madalam vanus, mil suremistõenäosus ületas 1%, fikseeriti 1994. aastal. Vanadus algas siis juba 47. eluaastal. Hiljem on vanaduse piir tõusnud, jõudes 2016. aastaks taas 60. eluaastani. Vanavanaduse piir on aastate jooksul samuti nihkunud: 81. eluaastalt (1989) 86. eluaastani (2016). Vanaduse või vanavanaduse alguse aeg ei ole seega jäigalt fikseeritud – see muutub pea igal aastal ning üldiselt liigub üha kõrgemasse ikka.
Kuigi vananemise näol on tegemist globaalse, kõiki ühiskondi puudutava probleemiga, on sellega kohanemise viisid arenenud riikide lõikes kohati küllalt erinevad. Põhja-Ameerikat käsitlenud ettekandes (Ronald Lee) toodi selle piirkonna ühe suurima probleemina välja tervishoiukulude jätkuv kasv: prognooside kohaselt võivad tervishoiukulud USA-s 21. sajandi teisel poolel kerkida pretsedenditu 22%-ni SKT-st. Pensionidele tehtavad kulutused suurenevad ennustuse kohaselt seevastu vaid marginaalselt, praeguselt 5%-lt 6%-le SKT-st. Tagasihoidlike pensionide tõttu aitab Põhja-Ameerika eakatel elatustaset säilitada peamiselt tööea jooksul akumuleeritud säästude ja varade kasutamine, mis katab keskmiselt ligikaudu kaks kolmandikku USA vanemaealiste tarbimiskuludest. Kirjeldatud mustrid erinevad suuresti Euroopa omadest, kus pensionisüsteemide roll on kaugelt suurem ja tervisehoiukulude kasv on suudetud paremini kontrolli all hoida.
Ladina-Ameerikas on demograafiline üleminek toonud kaasa väga suure ebavõrdsuse vanemates vanusrühmades, mis nõuab aktiivseid poliitikameetmeid. Kuid ees on ootamas soo-, tööjõu-, hariduse- ja terviserevolutsioonid, mis vananemise konteksti omakorda muudavad ning küsimuseks jääb, kas see toob kaasa olulise inimkapitali revolutsiooni. Igal juhul nõuab rahvastikuvananemisega kohanemine avalike kulutuste jaotuse muutust. Aasia puhul toodi spetsiifilise väljakutsena välja peremudelite teisenemine, mis vähendab perekonna rolli eakate toimetuleku tagamisel ning suurendab kiiresti vajadust ühiskonna poolt osutatavate hooldus- ja abiteenuste järele.
Ka vananemise tagajärgi mõjutavate suundumuste osas tõid ettekannete autorid esile mitmeid olulisi piirkondlikke erinevusi. Näiteks Põhja-Ameerika puhul jäävad vananemisnäitajad sealse kõrgema sündimuse tõttu mõnevõrra madalamaks kui Euroopa ja Aasia kõrgeltarenenud maades. Samas on eakate tervisenäitajate paranemine USA-s 21. sajandil peatunud, Euroopas ja Aasias aga täheldatakse positiivsete nihete jätkumist.
Kuigi vananemise näol on tegemist globaalse, kõiki ühiskondi puudutava probleemiga, on sellega kohanemise viisid arenenud riikide lõikes kohati küllalt erinevad. Põhja-Ameerikat käsitlenud ettekandes (Ronald Lee) toodi selle piirkonna ühe suurima probleemina välja tervishoiukulude jätkuv kasv: prognooside kohaselt võivad tervishoiukulud USA-s 21. sajandi teisel poolel kerkida pretsedenditu 22%-ni SKT-st. Pensionidele tehtavad kulutused suurenevad ennustuse kohaselt seevastu vaid marginaalselt, praeguselt 5%-lt 6%-le SKT-st. Tagasihoidlike pensionide tõttu aitab Põhja-Ameerika eakatel elatustaset säilitada peamiselt tööea jooksul akumuleeritud säästude ja varade kasutamine, mis katab keskmiselt ligikaudu kaks kolmandikku USA vanemaealiste tarbimiskuludest. Kirjeldatud mustrid erinevad suuresti Euroopa omadest, kus pensionisüsteemide roll on kaugelt suurem ja tervisehoiukulude kasv on suudetud paremini kontrolli all hoida.
Ladina-Ameerikas on demograafiline üleminek toonud kaasa väga suure ebavõrdsuse vanemates vanusrühmades, mis nõuab aktiivseid poliitikameetmeid. Kuid ees on ootamas soo-, tööjõu-, hariduse- ja terviserevolutsioonid, mis vananemise konteksti omakorda muudavad ning küsimuseks jääb, kas see toob kaasa olulise inimkapitali revolutsiooni. Igal juhul nõuab rahvastikuvananemisega kohanemine avalike kulutuste jaotuse muutust. Aasia puhul toodi spetsiifilise väljakutsena välja peremudelite teisenemine, mis vähendab perekonna rolli eakate toimetuleku tagamisel ning suurendab kiiresti vajadust ühiskonna poolt osutatavate hooldus- ja abiteenuste järele.
Ka vananemise tagajärgi mõjutavate suundumuste osas tõid ettekannete autorid esile mitmeid olulisi piirkondlikke erinevusi. Näiteks Põhja-Ameerika puhul jäävad vananemisnäitajad sealse kõrgema sündimuse tõttu mõnevõrra madalamaks kui Euroopa ja Aasia kõrgeltarenenud maades. Samas on eakate tervisenäitajate paranemine USA-s 21. sajandil peatunud, Euroopas ja Aasias aga täheldatakse positiivsete nihete jätkumist.
Foto 1. Liili Abuladze tutvustamas posterettekannet: Liili Abuladze “Older Adults’ Living Arrangements in Europe“
Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) korraldusel toimus huvitav rändeteemaline sektsioon. Ettekanded tutvustasid käimasolevat tööd dokumendi jaoks, mis saab 2019. aastal ametisse asuva Euroopa Komisjoni rändepoliitika aluseks. Üks kõnealuse sektsiooni ettekandeid (Michaela Potancokova ja Marcin Stankovski) käsitles rahvastikuprognoosi religioossete rühmade lõikes vastavalt kolmele rändestsenaariumile – voogude tasakaalu, tava(sisse)rände toimumise ning tava- ja põgenike rände stsenaariumid. Autorid leidsid, et 2050. aastaks suureneb Euroopas mitteusklike arvukus ja osakaal ning kristlaste osakaal langeb kõigi stsenaariumide korral, mis toimub peamiselt sekulariseerumise mõjul. Islamisusuliste osakaal suureneb, sh juhul kui islamiusulisi sisserändajaid Euroopasse rohkem ei saabuks, mis toimub peamiselt islamiusuliste väiksema sekulariseerumise tõttu ning noorema vanusstruktuuri tõttu. Põgenike mõju oli suurim Rootsis, kus islamiusuliste osakaal tõusis tavarände variandi puhul 4,6%-ni, põgenike rännet arvestades aga 9,5%-ni kogurahvastikust.
Raya Muttaraki ja Patrick Sakdapolraki käimasoleval uurimusel põhinev ettekanne vaatles kliimamuutuste tegurit rände võimaliku põhjusena Euroopas. Konverentsiks valmis saanud kvantitatiivuurimuste metaanalüüsi põhijäreldus oli, et kliimaolud mõjutavad enam siserännet kui rahvusvahelist rännet. Samuti on sellest rohkem puudutatud põllumajandusest sõltuvad riigid.
Raya Muttaraki ja Patrick Sakdapolraki käimasoleval uurimusel põhinev ettekanne vaatles kliimamuutuste tegurit rände võimaliku põhjusena Euroopas. Konverentsiks valmis saanud kvantitatiivuurimuste metaanalüüsi põhijäreldus oli, et kliimaolud mõjutavad enam siserännet kui rahvusvahelist rännet. Samuti on sellest rohkem puudutatud põllumajandusest sõltuvad riigid.
Foto 2. Leen Rahnu ja Luule Sakkeus esitamas posterettekannet: Leen Rahnu, Allan Puur ja Luule Sakkeus “Divorce patterns of minority population: gender perspective“
Kui Euroopas oleme harjunud liialt muretsema madala sündimuse pärast, siis Aafrika on vaieldamatult kõige kõrgema sündimusega maailmajagu. Aastal 2015 mõõdeti seal keskmiseks sündimuseks 4,6 last naise kohta. Hoolimata jätkuvalt kõrgest tasemest on sündimus Aafrika kõigis piirkondades viimase poole sajandi jooksul oluliselt langenud. Lõuna-Aafrikas (Botswana, Lesotho, Namiibia, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Svaasimaa), mis on mandri üks jõukamaid piirkondi, on sündimus jõudnud tasemeni 2,5 (ÜRO 2015) ehk suhteliselt lähedale taastetasemele 2,1 last.
Selle üle, kas Aafrika kujutab endast globaalses plaanis ootuspärasest aeglasema sündimuse langusega silma paistvat erandit, arutasid konverentsil mitmed autoriteedid. Rahvastikuteaduse suurkujude hulka kuuluva John Bongaartsi kevadel ilmunud Aafrika eripära esile tõstnud uurimusele (Bongaarts 2017) esitas vastuargumendid John Casterline. Põhjuste hulgas, miks Sahara-taguses Aafrikas on sündimuse langus kulgenud oodatust aeglasemalt, jäi kõlama hariduse leviku pidurdumine viimastel aastatel. Aafrika jaoks ei ole see kindlasti soodne trend, sest just haridust peetakse üheks võtmeteguriks, mis aitaks väga kõrge sündimusega piirkondades rahvastiku juurdekasvu pidurdada, majandust arendada ning vaesust leevendada. Majanduse arenguks on Aafrikas sisemine potentsiaal olemas, küsimuseks aga jääb, kuidas haridus ning heaolu jõuaks võimalikult paljudeni.
Euroopa ja Aafrika kogemuse taustal mõjus intrigeerivalt konverentsi ühe paneelarutelu teemal „Kas vähem lapsi on hea?“. Küsimusele said vastata ka inimesed saalist ning arutelu kujunes mitmekülgseks. Näiteks leidus globaalse publiku hulgas nii 10-lapselise perekonna pea, kes kirjeldas suure pere eeliseid, kui ka vastaja, kes oli kasvanud sama suures peres, ning leidis, et lapsi oleks võinud olla hoopis vähem.
Ükskõik, millises piirkonnas me elame või milline on kellegi isiklik kogemus, üldise järeldusena jäi arutelust kõlama, et ei väga madal ega ka väga kõrge sündimus saa olla eesmärk omaette. Pigem on oluline selgitada, millistele probleemidele ühiskonnas viitab olukord, kui laste sünd muutub üha haruldasemaks, või vastupidi, kui liigkiiret juurdekasvu ei suudeta pidurdada. Rahvastikuteadus saab aidata selliseid seoseid välja joonistada, kuid konkreetsete probleemide lahendamisega peab iga ühiskond ise tegelema.
Selle üle, kas Aafrika kujutab endast globaalses plaanis ootuspärasest aeglasema sündimuse langusega silma paistvat erandit, arutasid konverentsil mitmed autoriteedid. Rahvastikuteaduse suurkujude hulka kuuluva John Bongaartsi kevadel ilmunud Aafrika eripära esile tõstnud uurimusele (Bongaarts 2017) esitas vastuargumendid John Casterline. Põhjuste hulgas, miks Sahara-taguses Aafrikas on sündimuse langus kulgenud oodatust aeglasemalt, jäi kõlama hariduse leviku pidurdumine viimastel aastatel. Aafrika jaoks ei ole see kindlasti soodne trend, sest just haridust peetakse üheks võtmeteguriks, mis aitaks väga kõrge sündimusega piirkondades rahvastiku juurdekasvu pidurdada, majandust arendada ning vaesust leevendada. Majanduse arenguks on Aafrikas sisemine potentsiaal olemas, küsimuseks aga jääb, kuidas haridus ning heaolu jõuaks võimalikult paljudeni.
Euroopa ja Aafrika kogemuse taustal mõjus intrigeerivalt konverentsi ühe paneelarutelu teemal „Kas vähem lapsi on hea?“. Küsimusele said vastata ka inimesed saalist ning arutelu kujunes mitmekülgseks. Näiteks leidus globaalse publiku hulgas nii 10-lapselise perekonna pea, kes kirjeldas suure pere eeliseid, kui ka vastaja, kes oli kasvanud sama suures peres, ning leidis, et lapsi oleks võinud olla hoopis vähem.
Ükskõik, millises piirkonnas me elame või milline on kellegi isiklik kogemus, üldise järeldusena jäi arutelust kõlama, et ei väga madal ega ka väga kõrge sündimus saa olla eesmärk omaette. Pigem on oluline selgitada, millistele probleemidele ühiskonnas viitab olukord, kui laste sünd muutub üha haruldasemaks, või vastupidi, kui liigkiiret juurdekasvu ei suudeta pidurdada. Rahvastikuteadus saab aidata selliseid seoseid välja joonistada, kuid konkreetsete probleemide lahendamisega peab iga ühiskond ise tegelema.
