Imikusuremuse aeglane ja tagasilöökidega langus
ehk rinnalaste muldaminek Eestis 20. sajandi I poolel
Mark Gortfelder
31.08.2017
31.08.2017
Viimastel aastatel on Eesti imikusuremuse (alla 1-aastased) näitaja madalaimaid maailmas. Euroopas 19. sajandist alanud imikusuremuse vähenemise trendis Eesti ajalooliselt aga esirinnas ei olnud. Rinnalaste suremus, kui kasutada toonast kõnepruuki, oli Eestis põhjapoolsema Euroopa kontekstis kõrge kolmekümnendate aastate teise pooleni.
Kuni 19. sajandini valitses kogu maailmas niinimetatud traditsiooniline rahvastikutaaste – kõrged olid nii suremus (keskmine eeldatav eluiga sünnihetkel 30 aasta ringis) kui sündimus (keskmiselt 5–7 last naise kohta). Demograafiline nüüdisajastumine sai alguse Põhja- ja Lääne-Euroopa riikides 19. sajandil ning algas suremuse (esmajoones väikelaste suremuse) pikaajalisest langusest, millele ajalise nihkega järgnes sündimuse vähenemine. Mitte-Euroopa riigid sisenesid demograafilisse üleminekusse 20. sajandi esimesel poolel, seejuures Musta Aafrika riigid alles sajandi lõpus. Nii oli Norra imikusuremuskordaja 1846. aastal 120‰ (ehk 120 surma 1000 elussünni kohta) – Niger ja Nigeeria jõudsid selle tasemeni alles 1990. aastatel, kui Norras oli see langenud 5‰-ni. Kuigi juba varauusaegne Lääne-Euroopa oli madalamate suremus- ja sündimusnäitajatega, siis drastilise suremus- ja sündimusnäitajate lahknemise eri ühiskondade vahel tõi kaasa just demograafilise ülemineku algus Euroopa pioneerriikides.
Kuni 19. sajandini valitses kogu maailmas niinimetatud traditsiooniline rahvastikutaaste – kõrged olid nii suremus (keskmine eeldatav eluiga sünnihetkel 30 aasta ringis) kui sündimus (keskmiselt 5–7 last naise kohta). Demograafiline nüüdisajastumine sai alguse Põhja- ja Lääne-Euroopa riikides 19. sajandil ning algas suremuse (esmajoones väikelaste suremuse) pikaajalisest langusest, millele ajalise nihkega järgnes sündimuse vähenemine. Mitte-Euroopa riigid sisenesid demograafilisse üleminekusse 20. sajandi esimesel poolel, seejuures Musta Aafrika riigid alles sajandi lõpus. Nii oli Norra imikusuremuskordaja 1846. aastal 120‰ (ehk 120 surma 1000 elussünni kohta) – Niger ja Nigeeria jõudsid selle tasemeni alles 1990. aastatel, kui Norras oli see langenud 5‰-ni. Kuigi juba varauusaegne Lääne-Euroopa oli madalamate suremus- ja sündimusnäitajatega, siis drastilise suremus- ja sündimusnäitajate lahknemise eri ühiskondade vahel tõi kaasa just demograafilise ülemineku algus Euroopa pioneerriikides.
Eesti imikusuremuse trend on märksa lähedasem muidugi Norra kui Nigeeria omale, kuid siiski jäi Eesti Skandinaavia pioneerriikidest omajagu maha. Eesti rahvusliku liikumise tegelane ja arst Friedrich Reinhold Kreutzwald pidas oma 1857. aastal esmakordselt ilmunud raamatus täiesti loomulikuks, et kuuendik elusalt sündinutest sureb rinnalapsena ja palju veel enne täisikka jõudmist „nenda, et pool jagu inimesi lapse eal enne neljateistkümne aasta vanust mulda läheb.“[1] Kuuendiku elussündinute surm esimesel eluaastal oli Eestis reaalsus veel 1897. aastal, mil rahvaloenduse kohaselt oli imikusuremuskordaja Eestis 171‰.[2] Varasema mineviku osas on teada vaid paikkondlikud andmed. Heldur Palli on oma ühes uurimuses välja selgitanud, et aastatel 1775–1779 suri Otepää kihelkonnas 223 imikut 1000 elussünni kohta.[3]
Demograafilise ülemineku kulgemise uurimist Eestis raskendab tõsiselt rahvastikuandmete puudus ja ebaühtlus. Korralikule jooksvale (iga-aastasele) rahvastikustatistikale pandi alus alles Eesti Vabariigi ajal. Tsaari-Venemaal ei olnud sündide, surmade ja abielude üle arve pidamine riigi ülesanne, vaid seda tegid konfessioonid ning paraku mitte ühtse metoodika alusel. Andmete detailsus ja usaldusväärsus sõltus palju ka konkreetse hingekarjase isikust. Koguduste andmed koguti küll kubermangude statistikabüroode poolt kokku, kuid need jäid eelkõige kuberneride aruannetesse ning „teaduse ja seltskonna jaoks täiesti kadunuks,“ nagu kommenteeris üks noore Eesti Vabariigi statistik.[4] Seetõttu spekuleeriti Eesti Vabariigi statistikakorralduse sünni ajal kahekümnendate aastate algul, et Eestis rahvaarv võib olla suisa 1,75 miljonit. „Kuna rahva üldarv ootamata väike on – kõige madalam hindamine oli seni 1,2–1,25 miljonit – siis tekkib loomulikult küsimus, kas siin ei ole mitte tegemist statistilise eksitusega?“ küsis toonane Eesti mainekaim majandusajakiri 1922. aasta rahvaloenduse tulemuste selgudes, mis näitasid kõigest 1,1 miljoni suurust rahvaarvu.[5] Seetõttu algab joonisel 1 olev aegrida aastast 1924.
Demograafilise ülemineku kulgemise uurimist Eestis raskendab tõsiselt rahvastikuandmete puudus ja ebaühtlus. Korralikule jooksvale (iga-aastasele) rahvastikustatistikale pandi alus alles Eesti Vabariigi ajal. Tsaari-Venemaal ei olnud sündide, surmade ja abielude üle arve pidamine riigi ülesanne, vaid seda tegid konfessioonid ning paraku mitte ühtse metoodika alusel. Andmete detailsus ja usaldusväärsus sõltus palju ka konkreetse hingekarjase isikust. Koguduste andmed koguti küll kubermangude statistikabüroode poolt kokku, kuid need jäid eelkõige kuberneride aruannetesse ning „teaduse ja seltskonna jaoks täiesti kadunuks,“ nagu kommenteeris üks noore Eesti Vabariigi statistik.[4] Seetõttu spekuleeriti Eesti Vabariigi statistikakorralduse sünni ajal kahekümnendate aastate algul, et Eestis rahvaarv võib olla suisa 1,75 miljonit. „Kuna rahva üldarv ootamata väike on – kõige madalam hindamine oli seni 1,2–1,25 miljonit – siis tekkib loomulikult küsimus, kas siin ei ole mitte tegemist statistilise eksitusega?“ küsis toonane Eesti mainekaim majandusajakiri 1922. aasta rahvaloenduse tulemuste selgudes, mis näitasid kõigest 1,1 miljoni suurust rahvaarvu.[5] Seetõttu algab joonisel 1 olev aegrida aastast 1924.
Pikemat tagasivaadet võimaldab pakkuda hiljuti digiteeritud Eesti Vabariigi pereregister. Pereregister on isikupõhine andmestik, mida koostati ühtse vormi järgi aastatel 1926 kuni 1949. Seega leidub seal informatsiooni aastatel 1926–1949 elanud inimeste ning nende (elus või surnud) vanemate, abikaasade ja laste kohta. Isikukirjeid täitsid kohalikud omavalitsused oma elanike kohta. Informatsioon sisestati registrisse perekonnaseisuakti või 1926. aasta eelsete sündmuste osas meetrikaraamatute järgi.
Pereregister loomise eesmärk oli arvepidamine antud hetkel antud omavalitsuses elavate inimeste üle, mitte 1926. aasta eelse Eesti rahvastikuajaloo uurimine. Seega väheneb ajas kaugemale liikudes ka andmete usaldusväärsus. Reaalne imikusuremus enne 1926. aastat oli kõrgem, kui seda näitab pereregister.[6] Siiski annab see meile parima pildi rahvastikuprotsesside kohta Eestis 19. sajandi lõpust alates.
Joonisel 2 on näha 1900–1943 sündinud inimeste imikusuremuskordajad, joonise paremaks jälgimiseks on lisatud nelja aastane jooksev keskmine. Jooniselt ilmneb, et imikusuremuskordaja Eestis oli 20. sajandi algaastail 125‰ juures ning langes 1930. aastate lõpuks alla 90‰, kuni okupatsioonid ja sõjategevus imikusuremuskordaja taas kasvama pani. Siinjuures tuleb siiski meeles pidada seda, et pereregistri andmed alahindavad 1926. aasta eelset imikusuremust. Imikusuremuse pikaajaline langustrend on aga selge, nagu on selge ka see, et tegemist ei olnud kaugeltki lineaarse langusega
Pereregister loomise eesmärk oli arvepidamine antud hetkel antud omavalitsuses elavate inimeste üle, mitte 1926. aasta eelse Eesti rahvastikuajaloo uurimine. Seega väheneb ajas kaugemale liikudes ka andmete usaldusväärsus. Reaalne imikusuremus enne 1926. aastat oli kõrgem, kui seda näitab pereregister.[6] Siiski annab see meile parima pildi rahvastikuprotsesside kohta Eestis 19. sajandi lõpust alates.
Joonisel 2 on näha 1900–1943 sündinud inimeste imikusuremuskordajad, joonise paremaks jälgimiseks on lisatud nelja aastane jooksev keskmine. Jooniselt ilmneb, et imikusuremuskordaja Eestis oli 20. sajandi algaastail 125‰ juures ning langes 1930. aastate lõpuks alla 90‰, kuni okupatsioonid ja sõjategevus imikusuremuskordaja taas kasvama pani. Siinjuures tuleb siiski meeles pidada seda, et pereregistri andmed alahindavad 1926. aasta eelset imikusuremust. Imikusuremuse pikaajaline langustrend on aga selge, nagu on selge ka see, et tegemist ei olnud kaugeltki lineaarse langusega
Tsaaririigi ja selle Läänemere provintside tervishoiusüsteemid olid muidugi vähearenenud. Meditsiinipersonali koolitati vähe, enamasti tasu eest, kas saksa või vene keeles, mis muutis erialahariduse saamise eestlastele raskeks. Seetõttu oli tervishoiupersonali ebapiisavalt ja seegi koondunud linnadesse. Tervishoiuteenuse eest tuli patsientidel maksta, mis tegi meditsiinilise abi veel raskemini kättesaadavaks, seda ka vaesematele linnainimestele.
Kuid probleemne oli ka inimeste traditsiooniline mõtteviis ja fatalistlik suhtumine kõrgesse suremusse, mida nähti loomuliku ja inimese tahtest sõltumatuna. Samuti skepsis teadusliku meditsiiniabi suhtes. Vanemad ei hoolitsenud lapse eest piisavalt hästi, seda eriti maal kiirete põllutööde ajal. Linnades töötasid naised enamasti väljaspool kodu ning pidid peagi pärast sünnitust tööle naasma, ilma, et neil oleks võimalust oma laps sõime panna. Tihti hakati last enneaegselt toitma lehmapiimaga, mis võis tekitada surmaga lõppevaid seedeprobleeme või immuunsüsteemi nõrgenemist. Samuti ei pestud lapsi piisavalt, kodune hügieen oli halb ning seetõttu levisid nakkushaigused laialt, seda eriti linnades, kus 19. sajandi lõpust tehti alles esimesi samme avaliku hügieeni parandamise suunas. Suurimad tapjad olidki tollal nakkushaigused: esmajoones lapsi ohustavad leetrid, sarlakid, aga ka laia vikatiga tõmbavad haigused nagu koolera, tüüfus ja difteeria. Seetõttu oli rinnalaste suremus kuni Esimese maailmasõjani suurem linnades kui maapiirkondades, nagu näha joonisel 3.
Henrik Koppel viitas halvakspanuga, et Eestis on olemas põllutööinstruktorid ja karjakasvatusseltsid, kuid „inimeste kasvatamise ja tervishoidmise eest ei hakata aga veel kuskil avalikult hoolt kandma“. Ta küsis retooriliselt: „on’s siis meie maal ikka veel inimesed odavamad kui koerad ja hobused, ja inimese lapsed alamad kui vasikad ja seapõrsad?“[7]
Kuid probleemne oli ka inimeste traditsiooniline mõtteviis ja fatalistlik suhtumine kõrgesse suremusse, mida nähti loomuliku ja inimese tahtest sõltumatuna. Samuti skepsis teadusliku meditsiiniabi suhtes. Vanemad ei hoolitsenud lapse eest piisavalt hästi, seda eriti maal kiirete põllutööde ajal. Linnades töötasid naised enamasti väljaspool kodu ning pidid peagi pärast sünnitust tööle naasma, ilma, et neil oleks võimalust oma laps sõime panna. Tihti hakati last enneaegselt toitma lehmapiimaga, mis võis tekitada surmaga lõppevaid seedeprobleeme või immuunsüsteemi nõrgenemist. Samuti ei pestud lapsi piisavalt, kodune hügieen oli halb ning seetõttu levisid nakkushaigused laialt, seda eriti linnades, kus 19. sajandi lõpust tehti alles esimesi samme avaliku hügieeni parandamise suunas. Suurimad tapjad olidki tollal nakkushaigused: esmajoones lapsi ohustavad leetrid, sarlakid, aga ka laia vikatiga tõmbavad haigused nagu koolera, tüüfus ja difteeria. Seetõttu oli rinnalaste suremus kuni Esimese maailmasõjani suurem linnades kui maapiirkondades, nagu näha joonisel 3.
Henrik Koppel viitas halvakspanuga, et Eestis on olemas põllutööinstruktorid ja karjakasvatusseltsid, kuid „inimeste kasvatamise ja tervishoidmise eest ei hakata aga veel kuskil avalikult hoolt kandma“. Ta küsis retooriliselt: „on’s siis meie maal ikka veel inimesed odavamad kui koerad ja hobused, ja inimese lapsed alamad kui vasikad ja seapõrsad?“[7]
Ajapikku toimus paranemine suhtumises ja käitumises, kuid siiski ei olnud ühiskond valmis 1917–1919 toimunud vapustusteks, mistõttu imikusuremus hüppas jälle 130‰ juurde. Maailmasõda, revolutsioonid, tsaaririigi kokkuvarisemine, Saksa okupatsioon ja Vabadussõda põhjustasid senise elu kokkukukkumise, suurenenud rände ja pisikuvahetuse (Hispaania gripp), ning halvenenud toitumuse. Joonisel 3 on näha, et imikusuremuse tõus puudutas esmajoones just maapiirkondi, samas kui Tallinnas rinnalaste suremuse langus jätkus kiires tempos. Kahekümnendate aastate esimesel poolel toimus Eestis kiire imikusuremuse langus ilmasõja eelsest veel omajagu madalamale. Langus oli ühtlaselt järsk nii linnade kui maapiirkondade rinnalastel, kuid viimaste imikusuremus oli selleks ajaks juba veerandi jagu kõrgem kui esimestel ning see vahe püsis kogu vaatlusaja.
Kuid kümnendi teisel poolel leidis aset taas tugev tõus, perioodil 1927–30 ületas näitaja 110‰ piiri. Kui ilmasõja lõpu järsk tõus rinnalaste suremuses oli omane ka tugevalt sõjategevusest puudutatud riikides nagu Soome, Prantsusmaa ja Itaalia, siis kahekümnendate lõpu kasv Eestis paistab meist läänepoolses Euroopas üsna erakordse fenomenina, nagu näha joonisel 4. Eesti imikusuremuskordaja muutus kõrgemaks Prantsusmaa näitajast ning sarnanes Itaalia omaga. Skandinaavia riikidest jäi Eesti nüüdseks juba tugevasti maha.
Muutuse põhjuseid ei ole siinkirjutajale teadaolevalt uuritud. Suuri ühiskondlikke vapustusi ega katkestusi tervishoiusüsteemis ju ei toimunud. Pealegi hakkas Suure majanduskriisi ajal 1931–1933 rinnalaste suremus hoopis langema. Surmapõhjuste andmed viitavad raskemaks muutunud epideemiatele. Kaasaegsed seostasid seda külmade talvedega. Kümnendi lõpus olid tõesti varasemast külmemad talved, samas aga mitte oluliselt.[8]
Kuid kümnendi teisel poolel leidis aset taas tugev tõus, perioodil 1927–30 ületas näitaja 110‰ piiri. Kui ilmasõja lõpu järsk tõus rinnalaste suremuses oli omane ka tugevalt sõjategevusest puudutatud riikides nagu Soome, Prantsusmaa ja Itaalia, siis kahekümnendate lõpu kasv Eestis paistab meist läänepoolses Euroopas üsna erakordse fenomenina, nagu näha joonisel 4. Eesti imikusuremuskordaja muutus kõrgemaks Prantsusmaa näitajast ning sarnanes Itaalia omaga. Skandinaavia riikidest jäi Eesti nüüdseks juba tugevasti maha.
Muutuse põhjuseid ei ole siinkirjutajale teadaolevalt uuritud. Suuri ühiskondlikke vapustusi ega katkestusi tervishoiusüsteemis ju ei toimunud. Pealegi hakkas Suure majanduskriisi ajal 1931–1933 rinnalaste suremus hoopis langema. Surmapõhjuste andmed viitavad raskemaks muutunud epideemiatele. Kaasaegsed seostasid seda külmade talvedega. Kümnendi lõpus olid tõesti varasemast külmemad talved, samas aga mitte oluliselt.[8]
Kolmekümnendatel aastatel toimus niisiis pööre ning imikusuremus hakkas taas kiirelt langema, jõudes 1938–1939 80‰ juurde, mis oli siiski kaks korda kõrgem kui Skandinaavias. Ka selle muutuse põhjuseid ei ole uuritud. Talved olid mõnel aastal pehmemad, kuid ilmselt võime eeldada, et oma mõju oli ka tähelepanelikumaks muutunud avaliku võimu ja seltside tegevusel. Oli ju kolmekümnendate Eestis suur mure eesti rahva kestlikkuse pärast. Enamasti keskenduti selle küsimuse juures küll madalale sündimusele. Kuid oli neidki, kes juhtisid tähelepanu, et toonane Eesti rahvastikutaastemudel – madal sündimus ja kõrge laste suremus – oli Euroopas üsna ainulaadne. Umbes samal tasemel sündimusega põhjapoolsema Euroopa riikides oli suremuski madal, samas kui laste suremuse osas oli Eesti sarnane kõrge sündimusega riikidega nagu Poola ja Itaalia. Kuid „mis nendele lubatud, on Eestile surmaks,“ hoiatas toonane Eesti juhtiv rahvastikustatistik.[9]
Igatahes järgmise rinnalaste suremuse tõusu põhjustas Eesti okupeerimine ja II maailmasõda, mis alandas ostuvõimet, toitumust ning immuunsüsteemi tugevust, rääkimata otsesest mõjust läbi vägivaldsete surmade. Nii on ajaloolane Olaf Mertelsmann väitnud, et „piisas vaid poolest aastast stalinistlikust režiimist, kui Eestis algas toidukriis, mis tõi kaasa suremuse hüppelise tõusu, ning et ulatuslik alatoitumus jäi püsima kogu kümnendiks.[10] Olulised olid ilmselt ka 1940–1942 väga madalad talvised õhutemperatuurid.
Seega oli rinnalaste suremuse langus Eestis võrdlemisi aeglane protsess, mille juures olid olulised tagasilöögid. Kolmekümnendate lõpuks oli imikusuremus langenud umbes kolmandiku võrra võrreldes 19. –20. sajandi vahetusega, kuid siiski oli toonane parim tulemus 80 surma 1000 elussünni kohta kaks korda kõrgem kui Skandinaavias ning okupatsioonivõimud ja Teine maailmasõda suurendasid seda lahknemist. Põhjala riikidele jõuti järgi alles iseseisvuse taastanud Eestis sellel sajandi algul.
[1] F. R. Kreutzwald. „Kodutohter: Õpetus, kuda haigedega peab ümber käidama ja neile arsti abi puudusel kergitust tehtama“, 1900 (esmatrükk 1857), 149–159.
[2] K. Katus. „Eesti demograafiline areng läbi aegade“, 1989.
[3] H. Palli. ”Otepää rahvastik aastail 1716–1799”, 1988.
[4] A. Tooms. ”Rahva suhtumine statistikale Eestis”. Eesti statistika, 1928, 73–81.
[5] Toimetuse kommentaar. ”Rahvalugemise eelkokkuvõtted”. Eesti majandus, 1923, 17–18.
[6] Kasutatav metoodika on aga jooksva rahvastikustatistika omast erinev. Pereregister on kohordipõhine – see tähendab, et aastaarvud tähistavad konkreetsel aastal sündinud konkreetsete imikute suremust, seejuures ei ole vahet, kas surm toimus sünniaastaga samal või hoopis järgneval aastal. Jooksev statistika näitab ühes kalendriaastas surnud alla 1-aastaste suhet samal kalendriaastal sündinutega.
[7] H. Koppel. „Kui palju lapsi saavad Müncheni linnas emarinda, kui palju toidetakse kunstlikult ja kui palju sureb kummagist liigist esimesel aastal“. Linda tervishoiu lisad, 1904, 81–89.
[8] Tallinna, Tartu ja Paldiski keskmised kuutemperatuurid. A. Tarand, J. Jaagus, A. Kallis. „Eesti kliima minevikus ja tänapäeval“, 2013, 551–568.
[9] H. Reiman. ”Rahvastik ja tervishoid Eestis”. Eesti demograafia IV, 1930, 33–34.
[10] O. Mertelsmann. „Alatoitumuse tekitamine põllumajanduslikult rikkas piirkonnas: stalinistlik toiduainetega varustamise poliitika 1940. aastate Eestis“. Ajalooline ajakiri, 2010 (2), 79–99.
Igatahes järgmise rinnalaste suremuse tõusu põhjustas Eesti okupeerimine ja II maailmasõda, mis alandas ostuvõimet, toitumust ning immuunsüsteemi tugevust, rääkimata otsesest mõjust läbi vägivaldsete surmade. Nii on ajaloolane Olaf Mertelsmann väitnud, et „piisas vaid poolest aastast stalinistlikust režiimist, kui Eestis algas toidukriis, mis tõi kaasa suremuse hüppelise tõusu, ning et ulatuslik alatoitumus jäi püsima kogu kümnendiks.[10] Olulised olid ilmselt ka 1940–1942 väga madalad talvised õhutemperatuurid.
Seega oli rinnalaste suremuse langus Eestis võrdlemisi aeglane protsess, mille juures olid olulised tagasilöögid. Kolmekümnendate lõpuks oli imikusuremus langenud umbes kolmandiku võrra võrreldes 19. –20. sajandi vahetusega, kuid siiski oli toonane parim tulemus 80 surma 1000 elussünni kohta kaks korda kõrgem kui Skandinaavias ning okupatsioonivõimud ja Teine maailmasõda suurendasid seda lahknemist. Põhjala riikidele jõuti järgi alles iseseisvuse taastanud Eestis sellel sajandi algul.
[1] F. R. Kreutzwald. „Kodutohter: Õpetus, kuda haigedega peab ümber käidama ja neile arsti abi puudusel kergitust tehtama“, 1900 (esmatrükk 1857), 149–159.
[2] K. Katus. „Eesti demograafiline areng läbi aegade“, 1989.
[3] H. Palli. ”Otepää rahvastik aastail 1716–1799”, 1988.
[4] A. Tooms. ”Rahva suhtumine statistikale Eestis”. Eesti statistika, 1928, 73–81.
[5] Toimetuse kommentaar. ”Rahvalugemise eelkokkuvõtted”. Eesti majandus, 1923, 17–18.
[6] Kasutatav metoodika on aga jooksva rahvastikustatistika omast erinev. Pereregister on kohordipõhine – see tähendab, et aastaarvud tähistavad konkreetsel aastal sündinud konkreetsete imikute suremust, seejuures ei ole vahet, kas surm toimus sünniaastaga samal või hoopis järgneval aastal. Jooksev statistika näitab ühes kalendriaastas surnud alla 1-aastaste suhet samal kalendriaastal sündinutega.
[7] H. Koppel. „Kui palju lapsi saavad Müncheni linnas emarinda, kui palju toidetakse kunstlikult ja kui palju sureb kummagist liigist esimesel aastal“. Linda tervishoiu lisad, 1904, 81–89.
[8] Tallinna, Tartu ja Paldiski keskmised kuutemperatuurid. A. Tarand, J. Jaagus, A. Kallis. „Eesti kliima minevikus ja tänapäeval“, 2013, 551–568.
[9] H. Reiman. ”Rahvastik ja tervishoid Eestis”. Eesti demograafia IV, 1930, 33–34.
[10] O. Mertelsmann. „Alatoitumuse tekitamine põllumajanduslikult rikkas piirkonnas: stalinistlik toiduainetega varustamise poliitika 1940. aastate Eestis“. Ajalooline ajakiri, 2010 (2), 79–99.
