Läti Ülikooli demograafia keskusVälis-Eesti ÜhingTÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituutStatistikaametKaljo LaasTallinna TehnikaülikoolVaadake Ülo Kristjuhani tervitust siit. TLÜ rahvusvaheliste sotsiaaluuringute keskusTLÜ Akadeemiline RaamatukoguTallinna ÜlikoolVaadake Tiit Landi tervitust siit.
0 Comments
Paljon kiitoksia kutsusta ja lämpimät onnittelut Eestin demografisen yhdistyksen 30–vuotispäivän johdosta.
Yhteistyöstä kiittäen Elina Haavio-Mannila ![]() Ootamatud tööasjad ei luba mulle mingeid pidustusi. Tervitan teid kõiki seepärast eemalt, aga siiski südamest. Kingituseks saadan teile ühe mõtte, mis on mind vaevanud juba pikemat aega. Minu veendumuses on praegune tippkeskuste ideoloogia Eestis täiesti vale. On selge, et näiteks laborid, teaduslikud seeriad ja koolkonnad muutuvad kord üles, kord alla ega ole igavesed. Paul Ariste koolkond Tartus pidas vastu umbes ühe inimpõlve. Selle tipmised aastad kestsid umbes kümnendi, Paul Ariste 60. sünnipäevast kuni 70-ndani. Juri Lotmani koolkond sündis 1960. aastate keskpaiku. Selle aktiivseks elueaks võime lugeda umbes veerand sajandit. Lev Landau koolkond teoreetilises füüsikas toimis Harkivis ja Moskvas kauem, samuti 30 aastat. Kõige viljakam oli see koolkond ehk 15 aastat. Kui andekas ja kreatiivne teadlane hakkab oma mõttekaaslasi vedama ligikaudu oma 40. eluaastal (Landau sai liidriks 25-aastaselt), siis oma 70. sünnipäevaks on tal juba akadeemilised lapselapsed, kellega ta enam võidu ei jookse. Tippkeskuseks tunnistamine peab seda arvestama, iseasi, et 7 aastat on absurdselt lühike aeg. Globaalseid tehnoloogilisi projekte nagu näiteks LIGO ehk Musta Augu Detektor (täpsemalt interferomeeter) nii napi ajaga läbi ei vii – ja ammugi ei saa neid teostada ühe asutuse sees. Ainuüksi rahvusvahelise võrgustiku loomiseks kulub kümmekond aastat. 7 aastaga jõuab idandada, mitte minna Kuu peale. Ma ei ole tippkeskuste vastane. Ent minu arvates tippkeskustest kui ajutiste statuudi kandjatest ei piisa. Tippkeskus võib olla intellektuaalne start-up, kuid ta ei saa olla rutiin. Niisiis arvan ma, et teatavad suunad peavad olema ajaliselt stabiilsed ja sõltuma turukaalutlustest võimalikult vähe. Eesti Vabariigis on väga palju sotsioloogilisi teemasid ning andmestikku antud erakätesse. Ometi ei ole ükski Issanda idioot tulnud veel selle peale, et anda riigi käest ära kodakondsusteenistus. Pean demograafilist teenistust kodakondsusteenistusega samahinnaliseks. Järelikult peab sellekohane keskus olema tipmine kogu aeg, sest vastavaid andmeid on vaja pidevalt. Meil valitseb ses suhtes koguni mitmekordne disproportsioon. Rahvastikku Eestis detekteeritakse väga tähelepanelikult mujal maailmas ja seda ei tee diletandid. Nõnda peaks olema päevakäsuks saavutada ses suhtes esmalt tasa- ja seejärel ka ülekaal sisemise analüüsi kasuks. Ilmateateid avaldatakse Eestis vahetpidamata. Mis välistaks demograafiliste teadete avaldamise vähemasti kord kvartalis? Eesti Demouuringute Keskus võib vabalt kuuluda Tallinna Linnaülikooli juurde, kuid on vale käsitleda teda kõigest ühe pretendendina tippkeskuse ajaliselt piiratud enamsoodustusrežiimile. Konkurents jääb alles niikuinii, selle eest hoolitsevad juba ajalehtede surmakuulutuste osakonnad ja krimireporterid. Mida on vaja, see on demograafilise seire ja asjaomaste uurimuste sätestamine nõndaviisi, et nende prioriteet oleks püsiv. Minu jaoks on pisut absurdne, et mu koduse lauaarvuti ekraanile ilmub alalõpmata Talinna Linnaülikooli kutse sinna astuda, aga „demo-uuringutest“ näen ma ainult surmade meelespidamist juhul, kui leidub paargi maksujõulist kaastundlikku omast või sõpra. Veidi rohkem kui pool sajandit tagasi avaldas „Õhtuleht“ kõik Tallinnas registreeritud kohtulikud abielulahutused. Võiksin öelda, kuigi see oleks juba luiskelugu, et minutaolise demograafia-alane aabits pärineski sealt. Mis siis praegu on? Kinnisvara ja kasvav mets näikse kaasaegses Eestis olevat märksa tähtsamad kui inimese elu, millest üldjuhul teatatakse alles siis, kui see on läbi. Akadeemiline demograafia peaks olema ses suhtes märksa preskriptiivsem. Kui tarvis, tuleb vaadata üle ka isikukaitse-andmestikku sätestavad õigusaktid. Sellel kõigel ei puudu poliitilinegi profiil. Normaalne inimene otsib demograafilisest andmestikust ennekõike inimeste sündi, mitte surma. Ma ei ole seni märganud veel aga ainsatki Eesti Vabariigi järgmise presidendi kandidaadi kandidaadi esinemist, kust võiks saada aru, millised on tema demograafilised teadmised ja üldinegi arusaamine siinse ühiskonna sotsiaalsest stratifikatsioonist. Allar Jõks on tunnistanud, et talle teeb muret meie rahva kihistatusest tulenev ebavõrdsus. See ei ole uudis. Seda mõistis Arnold Rüütel ja olgu märgitud, et seda märkas ka Lennart Meri. Uudis seisneks selles, kui keegi, kes arvab, et ta sobib riigipeaks, ütleks, mida peab lihtsurelik tegema selleks, et sotsiaalne stratifikatsioon ei tooks kaasa demograafilisi lihkeid. Niisiis panen ma ette, et Tallinna Linnaülikool otsustaks demo-uuringute keskuse kasuks väljaspool tippkeskuste konkurentsi Teadus- ja Haridusministeeriumi asekantsleri sekretariaadis. See on minu pia desideria teie tähtpäevaks. Olge terved! Teie Peeter Olesk Tähtvere mõisas 1. VI 2016 Vaadake Peeter Oleski tervitust Toivo Mängeli esituses siit ![]() The Population Research Institute at Väestöliitto, the Finnish Family Federation, sends its heartfelt and warm congratulations. Our interactions with Estonian demographers were invigorated with the perestroika and the ensuing national independence of your country. We especially remember how, in the early 1990s, several Estonians visited Finland for weeks or months as part of a special grant. Many of them as academic visitors to our Institute, and several also staying in Väestöliitto’s apartments in Tapanila. We could enjoy the future crème-de-la-crème of Estonian demography including Anders Vikat, Allan Puur, Luule Sakkeus, Hill Kulu, Dagmar Kutsar, Mall Leinsalu and others. At that time, demographic publications, especially in English, were hard to get in Estonia, and our visitors took the opportunity to explore the library of the Population Reserch Institute. We have a vivid memory of Allan Puur standing on long stairs in the library, systematically going through every single book and journal issue. Anneli Miettinen did her own private calculations and estimated, that during his 3 months in Finland Puur read or at least browsed on average 200 publications a day. Perhaps one consequence of this is that, to our great envy, several of the most influential publications on Finnish fertility and family life was done by Estonians, for instance Anders Vikat on childbearing during the finnish recession in the 1990s or Hill Kulu on the 7 year itch in Finnish marriages. We were also amazed at how such a small population could produce so many outstanding demographers. Probalby much of the credit goes to Kalev Katus, who also visited Helsinki regularly. Kalev Katus was involved in many collaborations, including PhD supervisions, up until his sudden and untimely death at the Nordic Demographic Symposium in 2008. Anna Rotkirch and Anneli Miettinen performed by Ismo Söderling Associate Professor, Non-Fiction Writer Institute of Migration, Turku Watch Ismo's speech at the anniversary party here Siin on sügav kummardus TLÜ vapratele demograafidele, kes on visalt kündnud oma vagu juba terve inimpõlve vaatamata tuultele, mis selle rühma ümber on puhunud.
Jõudu ja rõõmu edaspidiseks! Helle Martinson ![]() Siinkirjutajal puudub süstemaatiline haridus demograafias, mida üldiselt mõistetakse kui statistilist rahvastikuteadust, tervenisti. Minu kogemus on kvalitatiivne. Olen pärit Männikult ühest nurgapealsest majast, mille lähikonnas asusid venekeelsete inimeste ja tatarlaste kolooniad. Minigetode keskmeks oli tollal kvartalisisene õu või hoov, mitte veel tänav. Me ei tundnud siis iga maja, ammugi mitte korteri elanikke, aga me teadsime kvartalite asukaid kui mõnesugust tervikut. Nüüdseks neid kolooniaid enam ei ole. Muist karjala kilpmaju on lammutatud maani maha, muist ehitatud ümber koguni mitme-korruseliseks. Tarvitses minna vaid poodi või postkontorisse ja teel emba-kumba said sa ülevaate kogu mikroühiskonna sotsiaalsest stratifikatsioonist. Ma ei usu, et meie kandis oleks käidud akna taga piilumas, sest tänavalt oli kõik näha niikuinii. Inimeste elujärje tundmine sugenes Aadu talust Miidurannas, kus see talu oli küla eelviimane asustatud krunt. Kaugemal elas ainult Kasti-Mamma oma postiametnikust tütre Olgaga. Aadul sündis Einstruckkide perre 14 last. Neist on kõige tuntum Johannes Ehasoo, kelle eesnime järgi kutsuti poodi ta elumaja servas Jussi poeks, mis nüüd tegutseb kui hea söögikoht. Buss nr. 1 tookordsest lõpp-peatusest jäi minna Aadule pisut üle poole kilomeetri. Niisiis läksin ma Aadule läbi küla, mistõttu sai mulle harjumuseks küsida pärale jõudes, kuidas kellelgi läheb. Sedasama küsisin ma Aadu pererahvalt ka nende õdede-vendade ja järglaste ning tuttavate kohta. Iga kord, ehkki eelmisest korrast oli möödunud kõigest nädal. See õpetas tundma nii inimesi kui ka saatusi. Nende parameetrite (elukeskkond; etniline struktuur; sotsiaalne kihilisus; üksiksaatused) järgi tunnen ma Eestimaal seestpoolt järgmisi paiku: Männiku, Rahumäe, Nõmme, Mähe, Jõhvi, Tähtvere ja Tartu kesklinn, Lehtse, Peedu, Vapramäe. Tsiteerides Juhan Smuuli Ärnit, „kis elavad ja kis elasid“. Tõsi, mul olid ka väga head õpetajad. Tallinnas ja Miidurannas Pia Einsoo (Johannes Ehasoo üks õdesid), Mähel Olli Olesk, Jõhvis Eva ja Lembit Mägar, Tartus Paul Ariste, Lehtses Alma Velner, Elvas Ain Kaalep. Kuna koduloolist kirjandust oli ülivähe, õpetati mind suuliselt. Kruntide, isikulugude ja surnuaiaplatside järgi. Protsent ütleb mulle järelikult võrreldamatult vähem kui konkreetne biograafia. Viimane statistilisse mõõtkavva ei kuulu. Statistiline jaotus ei ole nii are, et näitaks ära, kui palju on Eesti elektroonikapoodides müügimehi. Räägid aga Tallinna Juurdeveo kandis konkreetse müügimehega ja saad teada üsna täpselt, mis juhtus Eestis pooljuhtide tehnoloogiaga 1990. aastate algul. Lugenud olin ma samaks ajaks õieti vaid prof. Uno Mereste mõnd sädelevat artiklit ja paari eestikeelset raamatut rahvastikuteaduse alustest. Umbes niisugune oli see tarkus, millega ma sõitsin augusti lõpul 1993 Tartust Tallinna, kus mind ootas ees kohtumine Toompeal ERSP fraktsiooniga küsimuses, kas see erakond esitab mu EV rahvastikuministriks. Kotis olid mul kaasas venekeelne tõlge (1976) Xenophoni (430-354 eKr) „Kyrose kasvatusest“ ja Andres Rooti ning Uno Mereste „Rahvastik loenduspeeglis“ (1988). Nende põhjalik lugemine rongis polnud mõeldav, ent ma tahtsingi sirvida mõlemat teost hoopiski sellest aspektist, kui haritud peab üks valitseja olema ja mis see rahvastik üldse on. Õige – oli ka kogemus aastaist 1991-1993, mil tuli tegelda Eesti-Vene suhetega. Neis oli palju sügavaid ning väga musti kohti, millest minu jaoks oli kriitilisim Narva referendum 1993. Eesliinil klaaris seda Indrek Tarand, kuid oli vaja ka tagalat koos ajutrustiga. Sinna ma kuulusingi. Referendum kukutati läbi, aga probleem kui piirkondlik tervik jäi lõpuni lahendamata. Seekõrval muutus üliteravaks valitsuse koosseis, kuna kaitseminister prof. Hain Rebas lahkus oma kohalt, sest ta tundis end reedetuna. Koht jäi vakantseks ning kompromiss leiti sel kujul, et ERSP kaitseministri portfelli küll ei saa, kuid saab portfellita rahvastikuministri koha. Sinna mind kutsutigi. Ütlesin ära kuni Tamsalu jaamani. Seal otsustasin, et võiksin kaubelda, kui „saaksin“ vastutasuks rahad Eesti Kirjandusmuuseumi II juurdeehituse lõpetamiseks. Õhtuks oli kaup koos. Mida hakkab rahvastikuminister tegema, pidin otsustama juba ise. Esimeseks ülesandeks seadsin ma õppida tundma neid, kes rahvastikustatistikat kuni sissekirjutuseni üldse tunnevad. See „kes“ oli väga kaleidoskoopiline. Alustasin Paldiskist altpoolt ehk rohujuure tasandilt, aga ühtlasi tõusin ka Statistikaametisse, mida siis juhatasid Rein Veetõusme ja Mati Sundja. Mõlemad olid rabatud äratundmisest, et mitte neid ei kutsutud vaibale, vaid et valitsuse liige tuleb ise nende juurde. Muidugi olid meie vestlused romantilised. Me ei osanud toona mõelda läbi, kui määravaks osutub Eesti Vabariigis välismaiste omanikega pankade demograafiline analüüs kõige selle põhjal, mis on hoiuste ja tehingute järgi igamehe kohta väljaloetav. Me ei rääkinud sellest, kuidas pank võib olla jultunud vürtspoodnik. Ammugi ei tulnud kõneks see, kes Euroopa Liitu kuuluvas Eesti Vabariigis rahvastikustatistikat tegelikult valdama peaks – kas Rahandusministeerium või ametkonnad või küsitlusfirmad. Tookord oli üheks põhiprobleemiks ebamäärase määratlusega elanike arv, nende piirkondlik jaotumus ning prognoos lähemaks tulevikuks ja teiseks ebavõrdsus andmebaaside tehnoloogias. Ei mäleta enam, millal ilmus minu nägemisvälja Kalev Katus. Ta oli küllalt jäik ja täiesti ebadiplomaatiline. Tema oli kategooriline ning kohtles ka mind nagu kolmelist tudengit. Kummatigi see võlus. Minu parameetrid (vt. eespool) ei läinud talle korda, aga ta oli veendunud, et tema omad peavad mulle korda minema, sest kui pole rahvastiku seespoolset analüüsi, siis hakatakse eestlasi ja eestimaalasi uurima välispidiselt. Julgen väita, et 1990. aastatel oligi Eestis valitseva demograafilise olukorra välispidine analüüs võrreldamatult üksikasjalisem kui sisekaemus ja teatav disproportsioon meie kahjuks püsib ka nüüd ning edaspidi. Kalev Katus tahtis väga seda ebavõrdsust ümber pöörata. Minu meelest on see ka tehtav juhul, kui demograafiline analüüs saab samasuguse järjepidevuse nagu ilmateated. Analüüsi sõel peab olema aredam. Kui are? Sõltub suunast. Üks suundi on demograafiline prognoos. Teine etniline jaotumus. Kolmas regionaalne dünaamika. Neljas andmete ühildatavus rahvusvahelisel skaalal. Ja viies algandmete tehnoloogiline hõlmatavus nii võrgustikus kui ka arvutustehniliselt. Paldiski elanikkonna rahvaloendus viidi läbi kevadel 1994. Hiljem küsis riigikontrolör Hindrek-Peeter Meri, kas seda oli vaja pärast seda, kui Paldiskis oli juba uuritud toimetulekut meie igapäevase leivaga. Jah, oli, sest 1994. aasta loenduse käigus käidi korterist korterisse ja vaadati näost näkku, mitte ei otsustatud paberite järgi. Et Paldiski elanike loenduse põhjal oleks kohaliku omavalitsuse valimiste eel otsustatud Paldiskilt linnaõiguste äravõtmise kasuks ja tema allutamiseks Keila linnale – seda tuleb küsida teistelt, kes on mõelnud tüüpiliselt sedasama, mis puudutab Jõhvit ja Kohtla-Järvet. Küsimus puudutab eestikeelsete ja nõukogudemeelsete suhet. „Nõukogudemeelsus“ tähendab siinkohal „inimnäolist kommunismi perestroika vaimus“ väljaspool segasummasuvilat Vene Föderatsioonis. Suur osa rahvastikuandmestikust pole avatud ühiskonnale kättesaadav ja nii me ei teagi, kui palju kordi on neid andmeid kogutud küll paralleelselt, aga koordineerimatult ning milline on kogumi efekt. Andmestik on muutunud ametkondlikuks, mõnel juhul ka poliitiliseks – nagu näiteks idee suurendada ma ei tea kelle arvu Eestis ühelt miljonilt kahele. See on puhtalt spekulatsioon. Kuivõrd spekuleerimine on Eestis vaba, sedavõrd on teda palju ja akadeemiline demograafia peaks olema väga drakooniline, et suruda hangeldajad teaduse pühakojast välja. Mitte ainult demograafia suhtes, vaid märksa üldisemalt on kaasaegses Eestis tekkinud halb kalle puhta teaduse ning kasutusuuringute vahel viimase poole. Minu arvates ei saa seda kallet muuta tippkeskuse õiguste jagamisega ringmängus „kes aias?“. Rahvastikuteaduslikud andmed peavad olema tipmised kogu aeg, mitte 7 aasta kaupa. Neid võib dubleerida – minu teades ei ole Eesti ilmateenistus nõudnud ühegi ilmatarga kinnipanekut - , aga me vajame etaloni ning sellekohase metoodika esitajaid ja audiitoreid. Olgu tunnistatud, et ei Kalev Katus ega tema kolleegidki varustanud toonast rahvastikuministrit mingite eriliste, ainult neile teadaolevate andmetega. Ühiskonna väljumine okupatsiooni alt on demograafiliselt erakorraline protsess. Esiteks ta ei ole lühiajaline ja teiseks ei tähenda ta sugugi, nagu taastuks siis ka okupatsioonieelne etniline struktuur. Selle uurimine nõuab püsivust, mille jätkumine peab olema tagatud ennekõike rahaliselt. Seda ennekõike, kuid on vaja ka positsioonilisi tagatisi. Kogesin seda järjekordselt, kui nägin lähemalt Eesti maaelukorralduse anketeerimist. On tarvis metoodilist survet. Üllataval kombel on teadus Eestis diskussioonivaene. Ametniku ja ametkondlikkusega ongi väga raske vaielda, sest teadusel ei saa olla samasuguseid eeskirju, nagu neid jätkub ametnikutööks. Ja ametnik ei vaja teadust. Tema ootab juhtnööre. Demograafia neid oodata ei saa. Demograafia sees ja vastas seisab ainult fakt koos prognoosiga. Sellist arusaama annab Munamäe murumütsikeste ühiskonnas kujundada pikki aastaid. Peeter Olesk Tähtvere mõisas 25. V 2016 |
|