Kuivõrd pidurdab sõjahirm lapsesaamist Eestis?
Mark Gortfelder
10.09.2025
Eesti Ekspress on avaldanud artiklisarja sõjahirmu mõjudest Eestile. Avalugu käsitles paljude teemade seas ka sündimust väites, et sõjahirmu tulemusel on Eestis sündinud vähem lapsi. Meelis Oidsalu oma kommentaaris kritiseeris, et sõjahirmu käsitlus oleks saanud olla märksa andmepõhisem ja vähem üksikisikute lugudel põhinev. Siinkohal on üritatud andmepõhist käsitlust sõjahirmu mõjust sündimusele pakkuda. Samas tuleb nõustuda artiklisarja ühe autori, Eero Epneriga, et sõjahirm on ebamäärane ja seetõttu selle ulatust ning mõju on raske analüüsida.
Pooltargumendid
Tõsi on, et artikkel ka arvandmeid oma sündimusega seonduva teesi jaoks pakkus. Nii on välja toodud tulemused 2024. aasta naiste tervise uuringust (andmekogumine toimus I poolaastal), kus (järgmist) laste mittesoovijatest paljud olid tõesti välja toonud tegurit: „olen mures sõjaohu pärast“.
Ekspressi artiklis oli kasutatud ka 2023. aasta rahvastikubaromeetri andmeid (andmekogumine toimus suvel). Toon siinkohal need tulemused detailsemalt, eristades ka vastaja vanust. Kui naiste tervise uuringust lähtub, et sõjahirm on suurem tegur kahekümnendates naiste jaoks, siis rahvastikubaromeeter näitab teistsugust pilti, kuna eristab lapse mittesaamist ja edasilükkamist. Murettekitav on tõsiasi, et just 35–44-aastaste naiste seas tuleb esile märkimisväärne osakaal neid, kes on otsustanud sõja mõjul (järgmist) last mitte saada. Samas on rahvastikubaromeetri küsimust sõja mõjust võimalik tõlgendada laiemalt kui üksnes sõja laienemisest tingitud sõjahirmuna. Lisaks tuleb tõdeda, et naiste tervise uuringu ja rahvastikubaromeetri küsimused on küll esitatud konkreetselt inimestele nende käitumise suhtes, kuid vastustes võib olla omajagu ka retrospektiivset ümberhindamist ja legitimeerimist.
Joonis 1. Tajutud mõju (järgmise) lapse saamise kavatsusele naise vanuse järgi.
Märkused: Küsitlus toimus 2023. aasta suvel naiste seas. Täpne küsimus: „Mõeldes tagasi 2021. aasta lõpust alanud kiirele elukalliduse tõusule eelnenud ajale, kas olete oma lapsesaamise plaane sõjast tulenevalt muutnud ja kuidas?“
Lisaks küsitlusuuringutele on teiste poolt varasemalt välja toodud, et sündide arv on viimastel aastatel vähenenud enam just Venemaale lähemal asuvates riikides, mis samuti toetab teesi, et sõjakartus on oluliselt sündimuskäitumist mõjutanud. Joonisel 2 on riigiti välja toodud sündide arvu vähenemine ajavahemikus 2021–2024. Suures pildis kehtib sama ka jooksva aasta kohta ehkki näiteks Soomes ja Moldovas on sündide arv võrreldes aasta varasemaga tõusmas.
Joonis 2. Sündide arvu vähenemine (%) ajavahemikus 2021–2024.
Lisaks küsitlusuuringutele on teiste poolt varasemalt välja toodud, et sündide arv on viimastel aastatel vähenenud enam just Venemaale lähemal asuvates riikides, mis samuti toetab teesi, et sõjakartus on oluliselt sündimuskäitumist mõjutanud. Joonisel 2 on riigiti välja toodud sündide arvu vähenemine ajavahemikus 2021–2024. Suures pildis kehtib sama ka jooksva aasta kohta ehkki näiteks Soomes ja Moldovas on sündide arv võrreldes aasta varasemaga tõusmas.
Joonis 2. Sündide arvu vähenemine (%) ajavahemikus 2021–2024.
Märkus: Kuna Venemaa enam rahvastikustatistikat ei avalda, siis on kasutatud demograaf Alexey Raksha kaudseid arvutusi. Ukraina puhul on arvestatud ka lapsesaamiseas naiste väljarändega.
Sõjaga seonduvad meeleolud on vaheldunud
Samas on ka argumente, mis ei toeta sõjahirmu mõju sündimusele niivõrd üheselt. Esiteks, nagu on näha jooniselt 3 toimus sündide arvu vähenemine Eestis juba 2022. aasta algusest samas kui raseduse kestvust silmas pidades sai sõda mõjutada sündimus alates 2022. aasta lõpust ja 2023. aasta algusest. Tõsi on, et siis vähenemise tempo kiirenes.
Samas ei maksa unustada, et alates 24. veebruarist 2022 on Venemaa poolt alustatud sõda ja selle kartus olnud stabiilne. Täiemahulise sõja alguse ehmatus ja pessimism asendus peagi optimismiga, kui Venemaa ei suutnud vallutada Kiievit ning eriti kui 2022. aasta sügisel toimus edukas Ukraina vastupealetung idas ning lõunas tõmbusid Vene väes tagasi Hersonist. 2023. aastal oli samuti initsiatiiv pigem Ukraina käes ning üldiselt loodeti edu suvise vastupealetungist. Venemaa nõrkuse tipuks saab ehk pidada 2023. aasta juulis aset leidnud Prigožini mässu mis seadis Vene keskvõimu renomee ja võimekuse tõsise kahtluse alla.
Sel ajal räägiti ka Eestis avalikult Venemaa otsa lõppevatest relvastuse varudest, Putini sõjatribunali ette saatmisest või suisa Venemaa tükeldamisest väikesteks riikideks. Meeleolu muutus taas pessimistlikumaks 2023. aasta lõpus ja 2024. aasta esimesel poolel. Eestis oli ilmselt pöördepunktiks Kusti Salmi protestiv lahkumine Kaitseministeeriumi kantsleri kohalt 2024. aasta juunis. Igakuistest sündide andmetest me aga säärast meeleolude vaheldumist ei näe. Nii ei ole Venemaa taganemine 2022. aasta lõpus või suured probleemid 2023. aasta kevadsuvel üheksa kuud hiljem toonud sündide arvu taastumist.
Joonis 3. Igakuised elussündide arvud, 2018–2025.
Sõjaga seonduvad meeleolud on vaheldunud
Samas on ka argumente, mis ei toeta sõjahirmu mõju sündimusele niivõrd üheselt. Esiteks, nagu on näha jooniselt 3 toimus sündide arvu vähenemine Eestis juba 2022. aasta algusest samas kui raseduse kestvust silmas pidades sai sõda mõjutada sündimus alates 2022. aasta lõpust ja 2023. aasta algusest. Tõsi on, et siis vähenemise tempo kiirenes.
Samas ei maksa unustada, et alates 24. veebruarist 2022 on Venemaa poolt alustatud sõda ja selle kartus olnud stabiilne. Täiemahulise sõja alguse ehmatus ja pessimism asendus peagi optimismiga, kui Venemaa ei suutnud vallutada Kiievit ning eriti kui 2022. aasta sügisel toimus edukas Ukraina vastupealetung idas ning lõunas tõmbusid Vene väes tagasi Hersonist. 2023. aastal oli samuti initsiatiiv pigem Ukraina käes ning üldiselt loodeti edu suvise vastupealetungist. Venemaa nõrkuse tipuks saab ehk pidada 2023. aasta juulis aset leidnud Prigožini mässu mis seadis Vene keskvõimu renomee ja võimekuse tõsise kahtluse alla.
Sel ajal räägiti ka Eestis avalikult Venemaa otsa lõppevatest relvastuse varudest, Putini sõjatribunali ette saatmisest või suisa Venemaa tükeldamisest väikesteks riikideks. Meeleolu muutus taas pessimistlikumaks 2023. aasta lõpus ja 2024. aasta esimesel poolel. Eestis oli ilmselt pöördepunktiks Kusti Salmi protestiv lahkumine Kaitseministeeriumi kantsleri kohalt 2024. aasta juunis. Igakuistest sündide andmetest me aga säärast meeleolude vaheldumist ei näe. Nii ei ole Venemaa taganemine 2022. aasta lõpus või suured probleemid 2023. aasta kevadsuvel üheksa kuud hiljem toonud sündide arvu taastumist.
Joonis 3. Igakuised elussündide arvud, 2018–2025.
Märkus: Kasutatud on esialgseid sündide registreerimise andmeid, tagamaks võrdlus käesoleva aastaga, mil täpsustatuid andmeid veel ei ole.
Meelis Oidsalu juhtis tähelepanu, et Riigikantselei poolt korraldatud avaliku arvamuse monitooring ei näita, et täiemahulise sõja puhkemine oleks põhjalikult muutnud inimeste ohutunnetust. Tõepoolest on vastuste jaotus küsimusele „Kui turvaliselt võib Eesti riik ennast praegusel ajal tunda?“ üllatavalt vähe mõjutatud sõja algusest või rinde- ja poliitilise olukorra muutustest. Nii oli turvatunde vähenemine pärast sissetungi üksnes mõne protsendipunkti suurune. Nähtavam turvatunde vähenemine on aset leidnud alles 2024. aasta lõpust alates. Sündide registreerimise osas peaks selle mõju avalduma käesoleva aasta sügisest alates. Samas ei ole Oidsalul ka täiesti õigus. Varasemate monitooringute raporteid vaadates on näiteks näha, et Ukrainas toimuvaga seoses pinge ja stressi tajumine vähenes 2022. aasta märtsi augustini oluliselt. Kuid, nagu öeldud, sündimuse osas seda pingevähenemist märgata ei ole. Samas oli tajutud pinge ja stress ka lapsesaamis eas inimeste seas märgatavalt väiksem kui 50+ vanuses inimestel.
Sõjamure mõju statistiline hindamine
Samas on Riigikantselei monitooringu raportis ajaline muutus nähtav ilma vanuserühmi eristamata. Pidades silmas lapsesaamisealisi võib pilt niisiis olla teistsugune. Lapsesaamiseas inimeste puhul on sõjakartust võimalik hinnata Eesti Pere ja Sündimusuuringuga (EPSU). Esimene laine andmekogumine toimus 2021. aastal ja 2022. aasta alguses ehk enne täiemahulist sissetungi.[1] Teise laine andmekogumine toimus aga 2024. aasta lõpus ja 2025. aasta I poolaastal ehk siis praeguse pigem pessimistliku perioodi ajal. EPSU näol on tegemist paneeluuringuga ehk küsitleti samu isikuid kahel korral. Sarnast, konkreetselt Eesti turvalisuse ega ka Vene-Ukraina sõja kohta käivat küsimust EPSU-s ei leidu, kuna EPSU on osa rahvusvahelisest programmist. Küll aga pidid vastajad hindama, kas ja mil määral muretsevad nad „sõjaliste konfliktide“ pärast üldisemalt.
Vastuste jaotus on toodud joonisel 4. EPSU esimeses laines oli sõjalisi konflikte väga murettekitavateks hinnangute osakaal tunduvalt väiksem kui teises laines ning seda olenemata sünniaastast. Kontrast Riigikantselei küsitlusega on niisiis päris suur. Kuid jällegi on EPSU küsimus üldine, samas kui Riigikantselei oma puudutab konkreetselt Eestit. Lisaks sõjalistele konfliktidele esitati sarnane küsimus ka mitme teise teguri kohta. Muretsemine on kahe laine võrdluses kasvanud majanduskriisi ja töötuse osas. Teisalt on muretsemine vähenenud epideemiate, kliimamuutuse ja ülerahvastatuse osas.
EPSU üheks fookuseks on mõistagi sündimus. Nõnda küsiti mõlemas laines kavatsuse kohta saada kolme aasta jooksul (järgmine) laps. Lühiajaline sünnikavatsus on kahe laine vahel mõne protsendipunkti vähenenud ning seda ka 35+ vanuste seas, mis viitab, et suur osa (järgmisi) sünde jääb saamata ka pärast kolme aastat. Samas isiklik ideaalne laste arv kahe laine vahel vähenenud ei ole. See kontrast viitab, et väliskeskkonda on tunnetatud teise laine ajal negatiivsemana, mitte ei ole lapsesaamise väärtustamine kolme aasta jooksul vähenenud.
Joonis 4. Sõjalisi konflikte „väga murettekitavateks“ pidajate osakaal.
Meelis Oidsalu juhtis tähelepanu, et Riigikantselei poolt korraldatud avaliku arvamuse monitooring ei näita, et täiemahulise sõja puhkemine oleks põhjalikult muutnud inimeste ohutunnetust. Tõepoolest on vastuste jaotus küsimusele „Kui turvaliselt võib Eesti riik ennast praegusel ajal tunda?“ üllatavalt vähe mõjutatud sõja algusest või rinde- ja poliitilise olukorra muutustest. Nii oli turvatunde vähenemine pärast sissetungi üksnes mõne protsendipunkti suurune. Nähtavam turvatunde vähenemine on aset leidnud alles 2024. aasta lõpust alates. Sündide registreerimise osas peaks selle mõju avalduma käesoleva aasta sügisest alates. Samas ei ole Oidsalul ka täiesti õigus. Varasemate monitooringute raporteid vaadates on näiteks näha, et Ukrainas toimuvaga seoses pinge ja stressi tajumine vähenes 2022. aasta märtsi augustini oluliselt. Kuid, nagu öeldud, sündimuse osas seda pingevähenemist märgata ei ole. Samas oli tajutud pinge ja stress ka lapsesaamis eas inimeste seas märgatavalt väiksem kui 50+ vanuses inimestel.
Sõjamure mõju statistiline hindamine
Samas on Riigikantselei monitooringu raportis ajaline muutus nähtav ilma vanuserühmi eristamata. Pidades silmas lapsesaamisealisi võib pilt niisiis olla teistsugune. Lapsesaamiseas inimeste puhul on sõjakartust võimalik hinnata Eesti Pere ja Sündimusuuringuga (EPSU). Esimene laine andmekogumine toimus 2021. aastal ja 2022. aasta alguses ehk enne täiemahulist sissetungi.[1] Teise laine andmekogumine toimus aga 2024. aasta lõpus ja 2025. aasta I poolaastal ehk siis praeguse pigem pessimistliku perioodi ajal. EPSU näol on tegemist paneeluuringuga ehk küsitleti samu isikuid kahel korral. Sarnast, konkreetselt Eesti turvalisuse ega ka Vene-Ukraina sõja kohta käivat küsimust EPSU-s ei leidu, kuna EPSU on osa rahvusvahelisest programmist. Küll aga pidid vastajad hindama, kas ja mil määral muretsevad nad „sõjaliste konfliktide“ pärast üldisemalt.
Vastuste jaotus on toodud joonisel 4. EPSU esimeses laines oli sõjalisi konflikte väga murettekitavateks hinnangute osakaal tunduvalt väiksem kui teises laines ning seda olenemata sünniaastast. Kontrast Riigikantselei küsitlusega on niisiis päris suur. Kuid jällegi on EPSU küsimus üldine, samas kui Riigikantselei oma puudutab konkreetselt Eestit. Lisaks sõjalistele konfliktidele esitati sarnane küsimus ka mitme teise teguri kohta. Muretsemine on kahe laine võrdluses kasvanud majanduskriisi ja töötuse osas. Teisalt on muretsemine vähenenud epideemiate, kliimamuutuse ja ülerahvastatuse osas.
EPSU üheks fookuseks on mõistagi sündimus. Nõnda küsiti mõlemas laines kavatsuse kohta saada kolme aasta jooksul (järgmine) laps. Lühiajaline sünnikavatsus on kahe laine vahel mõne protsendipunkti vähenenud ning seda ka 35+ vanuste seas, mis viitab, et suur osa (järgmisi) sünde jääb saamata ka pärast kolme aastat. Samas isiklik ideaalne laste arv kahe laine vahel vähenenud ei ole. See kontrast viitab, et väliskeskkonda on tunnetatud teise laine ajal negatiivsemana, mitte ei ole lapsesaamise väärtustamine kolme aasta jooksul vähenenud.
Joonis 4. Sõjalisi konflikte „väga murettekitavateks“ pidajate osakaal.
Märkused: 1. laine toimus 2021–2022 veebruar, 2. laine 2024–2025. Täpne küsimus: „Vaadates tänapäeva olukorda, kui murettekitavad järgnevad probleemid Teie jaoks on: Sõjalised konfliktid.“
Statistilisi mudeleid kasutades ei ole samas võimalik selgelt järeldada, et lühiajalise sünnikavatsuse vähenemine tuleneb (kasvanud) sõjamurest. Teisisõnu, statistiline seos sõjaliste konfliktide pärast muretsemise ja lühiajalise sündimuskavatsuse vahel on pea olematu ehk ei ole nii, et väga muresolijatel on selgelt väiksemad lapsesaamise kavatsused. Sama kehtib kui suhestame vastajate hinnanguid sõjamurele ja selle muutust kahe küsitluslaine vahel lapsesaamisega. Kahe küsitluslaine vahele, rõhutan, jääb niisiis täiemahulise sõja puhkemine ka kestmine.
Joonis 5 näitab, et sõjaliste konfliktide pärast muretsemine on seotud laste saamise tõenäosusega. Inimestel, kes teise küsitluslaine ajal konfliktide pärast üldse mures ei olnud, oli suurem tõenäosus lapsi saada kui neil, kes olid mõlema laine ajal väga mures. Samas ei olnud erinevust nendega, kes pidasid konflikte "veidi murettekitavaks". Huvitaval kombel oli lapsesaamise tõenäosus veidi kõrgem ka neil, kelle mure konfliktide pärast teise laine ajaks oluliselt kasvas. Need erinevused gruppide vahel aga vähenevad, kui võtta arvesse inimeste subjektiivse majandusliku olukorra hinnanguid.
Joonis 5. Seos sõjaliste konfliktide pärast muretsemise ja kahe laine vahel lapsesaamise vahel.
Statistilisi mudeleid kasutades ei ole samas võimalik selgelt järeldada, et lühiajalise sünnikavatsuse vähenemine tuleneb (kasvanud) sõjamurest. Teisisõnu, statistiline seos sõjaliste konfliktide pärast muretsemise ja lühiajalise sündimuskavatsuse vahel on pea olematu ehk ei ole nii, et väga muresolijatel on selgelt väiksemad lapsesaamise kavatsused. Sama kehtib kui suhestame vastajate hinnanguid sõjamurele ja selle muutust kahe küsitluslaine vahel lapsesaamisega. Kahe küsitluslaine vahele, rõhutan, jääb niisiis täiemahulise sõja puhkemine ka kestmine.
Joonis 5 näitab, et sõjaliste konfliktide pärast muretsemine on seotud laste saamise tõenäosusega. Inimestel, kes teise küsitluslaine ajal konfliktide pärast üldse mures ei olnud, oli suurem tõenäosus lapsi saada kui neil, kes olid mõlema laine ajal väga mures. Samas ei olnud erinevust nendega, kes pidasid konflikte "veidi murettekitavaks". Huvitaval kombel oli lapsesaamise tõenäosus veidi kõrgem ka neil, kelle mure konfliktide pärast teise laine ajaks oluliselt kasvas. Need erinevused gruppide vahel aga vähenevad, kui võtta arvesse inimeste subjektiivse majandusliku olukorra hinnanguid.
Joonis 5. Seos sõjaliste konfliktide pärast muretsemise ja kahe laine vahel lapsesaamise vahel.
Märkused: Logistilise regressiooni tulemused.
Majandusliku heaolu tähtsus
Keskne küsimus ongi, mis on sõjakartuse osakaal sündimuse vähenemise juures. Lisaks sõjahirmule on Vene-Ukraina täiemahuline sõda tähendanud Eesti jaoks kõrgemat inflatsiooni, väiksemaid kaubandusmahte, kõrgemaid riigikaitse kulutusi ja sellega seonduvat maksukoormust. Pannes sõjahirmu teguri laiemasse konteksti, siis on sõjahirm ka vähem esil. Eelpool kajastatud naiste tervise uuringus ei olnud sõjahirm lapsesaamisest hoidumise põhjuste tipus. Veidi enam leidis (järgmise) lapse mittesaamise põhjusena ära märkimist näiteks põhjus „kardan, et elu läheks liiga raskeks“. 2023. aasta rahvastikubaromeeter esitas lisaks sõjale sarnase küsimuse ka elukalliduse tõusu osas ning selle tulemuste järgi on elukalliduse negatiivne mõju lapsesaamisele olnud suurem. Samamoodi on Euroopa riikide võrdluses sõjast tulenevad majanduslikud raskused olnud suuremas Venemaale lähemal asuvates riikides.
Riigikantselei monitooringus on 2024. ja 2025. aastal pandud muretekitavaid teemasid ka pingeritta. Kolm enim äramärkimist leidnud teemat sõltuvad kõik majandusliku käekäiguga, neljas on sõda Ukrainas ja viies sõja laienemise oht Eestisse/Euroopasse. Niisiis ka see rõhutab majandusliku olukorra ja väljavaate olulisust. Kahjuks ei ole ma leidnud sarnast küsimust varasemast ajast, eeldatavasti oli pilt 2022 aastal teistsugune.
Kahjuks pole poliitilisel tasandil lastega perede väljavaade praeguste majandusraskuste kontekstis tähelepanu saanud. Varasemalt olen kirjeldanud, kuidas Eesti vanemahüvitise süsteem kiire hinna- ja palgakasvu tingimustes mõjub sündimusele negatiivselt, seejuures on see mõju aastatepikkune. Seda tahtmatut stiimulit ei ole aga adresseeritud. Üleüldiselt on viimased koalitsioonilepingud sündimuse teemat vältinud. Ka pikalt oodatud ja äsja ilmunud sotsiaalministeeriumi raport on saanud vähest poliitilist tähelepanu.
Kokkuvõtvalt
Sõjakartusel on kindlasti mõju Eesti sündimusele. Samas paistab siinkirjutajatele, et see on ehk mõnevõrra üle hinnatud. Suurem negatiivne mõju on olnud elukalliduse kiirel kasvul.
Muidugi ei ole turvatunde või majandusliku heaolu puudus või väljavaate negatiivsus sündimuse vähenemise juurpõhjused. Objektiivselt on selge, et elu Eestis on tunduvalt turvalisem ja rikkam kui meie esivanemate ajal. Nii ka aastatel 1939–1942 sündimus nii sündide absoluutarvu kui sündimuskordaja vaates kasvas ehkki sõda oli toona reaalselt Eestis toimumas ja ohvreid nõudmas. Sarnane suundumus oli olemas samal ajal ka mitmetes teistes riikides. 21. sajandil on aga Eestis toimunud põhjalik lapsesaamisega seotud väärtuste teisenemine. Ühelt poolt on kadumas vanemluse kui normi staatus, teisalt nähakse lapsesaamist kitsalt kui isiklikku küsimust. Säärase väärtuspildiga on alati tõenäolisem väliskeskkonna või isikliku elu takistustele viidates (järgmise) lapse saamist ära jätta.
Majandusliku heaolu tähtsus
Keskne küsimus ongi, mis on sõjakartuse osakaal sündimuse vähenemise juures. Lisaks sõjahirmule on Vene-Ukraina täiemahuline sõda tähendanud Eesti jaoks kõrgemat inflatsiooni, väiksemaid kaubandusmahte, kõrgemaid riigikaitse kulutusi ja sellega seonduvat maksukoormust. Pannes sõjahirmu teguri laiemasse konteksti, siis on sõjahirm ka vähem esil. Eelpool kajastatud naiste tervise uuringus ei olnud sõjahirm lapsesaamisest hoidumise põhjuste tipus. Veidi enam leidis (järgmise) lapse mittesaamise põhjusena ära märkimist näiteks põhjus „kardan, et elu läheks liiga raskeks“. 2023. aasta rahvastikubaromeeter esitas lisaks sõjale sarnase küsimuse ka elukalliduse tõusu osas ning selle tulemuste järgi on elukalliduse negatiivne mõju lapsesaamisele olnud suurem. Samamoodi on Euroopa riikide võrdluses sõjast tulenevad majanduslikud raskused olnud suuremas Venemaale lähemal asuvates riikides.
Riigikantselei monitooringus on 2024. ja 2025. aastal pandud muretekitavaid teemasid ka pingeritta. Kolm enim äramärkimist leidnud teemat sõltuvad kõik majandusliku käekäiguga, neljas on sõda Ukrainas ja viies sõja laienemise oht Eestisse/Euroopasse. Niisiis ka see rõhutab majandusliku olukorra ja väljavaate olulisust. Kahjuks ei ole ma leidnud sarnast küsimust varasemast ajast, eeldatavasti oli pilt 2022 aastal teistsugune.
Kahjuks pole poliitilisel tasandil lastega perede väljavaade praeguste majandusraskuste kontekstis tähelepanu saanud. Varasemalt olen kirjeldanud, kuidas Eesti vanemahüvitise süsteem kiire hinna- ja palgakasvu tingimustes mõjub sündimusele negatiivselt, seejuures on see mõju aastatepikkune. Seda tahtmatut stiimulit ei ole aga adresseeritud. Üleüldiselt on viimased koalitsioonilepingud sündimuse teemat vältinud. Ka pikalt oodatud ja äsja ilmunud sotsiaalministeeriumi raport on saanud vähest poliitilist tähelepanu.
Kokkuvõtvalt
Sõjakartusel on kindlasti mõju Eesti sündimusele. Samas paistab siinkirjutajatele, et see on ehk mõnevõrra üle hinnatud. Suurem negatiivne mõju on olnud elukalliduse kiirel kasvul.
Muidugi ei ole turvatunde või majandusliku heaolu puudus või väljavaate negatiivsus sündimuse vähenemise juurpõhjused. Objektiivselt on selge, et elu Eestis on tunduvalt turvalisem ja rikkam kui meie esivanemate ajal. Nii ka aastatel 1939–1942 sündimus nii sündide absoluutarvu kui sündimuskordaja vaates kasvas ehkki sõda oli toona reaalselt Eestis toimumas ja ohvreid nõudmas. Sarnane suundumus oli olemas samal ajal ka mitmetes teistes riikides. 21. sajandil on aga Eestis toimunud põhjalik lapsesaamisega seotud väärtuste teisenemine. Ühelt poolt on kadumas vanemluse kui normi staatus, teisalt nähakse lapsesaamist kitsalt kui isiklikku küsimust. Säärase väärtuspildiga on alati tõenäolisem väliskeskkonna või isikliku elu takistustele viidates (järgmise) lapse saamist ära jätta.
[1] Mõnikümmend vastajat vastasid ka 2022. aasta veebruari lõpus ja märtsi alguses.
