Kas Eesti noorte täiskasvanute seksisagedus on vähenenud?

 
Mark Gortfelder
10.09.2024

Naistearst Kai Haldre andis hiljuti Maalehele intervjuu, kus tõi välja, et mõne muu rikka riigi uuringud näitavad seksuaalvahekorra sageduse vähenemist. Täpsemalt viitab Haldre Suurbritannia ja Soome esinduslikele seksuaalkäitumise uuringutele, mis „on näidanud, et varasemate kümnenditega võrreldes on viljakas eas oluliselt rohkem inimesi, kes pole küsitlusele eelnenud kuu jooksul seksuaalvahekorras olnud. Lausa veerand kuni kolmandik.“ See ei puuduta üksnes kooselus mitte elavaid inimesi. Ka üle 25 aasta vanustel kooselus olevatel inimestel on seda täheldatud. Seega on põhjendatud küsimus, kas sama suundumus on aset leidnud ka Eestis.

Haldre tõi taaskord muude riikide kogemuste põhjal välja ühe võimaliku tegurina nutiseadmete liigse kasutamise, mis vähendab näost-näkku suhtlust ja nii ka võimet oma soove, tundeid, hirme väljendada ning nõnda tugevaid paarisuhteid sõlmida.

Veel enam, Haldre viitas, et Jaapani osas on teadlased väitnud, et seksuaalse aktiivsuse vähenemine paarisuhtes olevatel noortel täiskasvanutel võib olla ka sealse sündimuse vähenemise taga. Niisiis omandab küsimus olulisuse ka rahvastikutaaste vaatepunktist.

Eesti Pere ja Sündimusuuringu (EPSU) kolm küsitlusvooru võimaldavad seksuaalvahekordade sageduse küsimust veidi analüüsida. EPSU1 leidis aset naistel 1994. ja meestel 1997. aastal, EPSU2 2004.–2005. aastal. EPSU3 aga 2021.–2022. aastal. Niisiis on peaaegu kolme kümnendi pikkusest ajast kolmest ajapunktist olemas võrdlusmaterjal. Seksuaalühte sageduse osas on aga just EPSU3 kõige vaesem. Täpsemalt on seal üks küsimus seksuaalvahekorra olemasolu kohta viimase nelja nädala jooksul. Teisisõnu on tegu „jah“ või „ei“ vastustega küsimusega. Varasemad EPSU-d küsisid lisaks ka seda, kui mitmel korral on nelja nädala jooksul vahekorras oldud. Kuna Haldre hüpotees tugineb just nutitelefoni/sotsiaalmeedia ajastule, siis pole aga EPSU1 ja EPSU2 võrdlusest suurt kasu. Tuleb piirduda üksnes seksuaalühte olemasolu või mitteolemasolu analüüsiga.

Joonis 1 näitab seksuaalvahekorras mitteolnute osakaalu viimase nelja nädala jooksul, eristades vastajaid soo ja vanuse järgi. Näeme, et võrreldes varasemate küsitlusvoorudega on EPSU3 raames seksuaalühte kogemuseta meeste osakaal suurenenud ja seda olenemata vanusest – vahe on seejuures 5–10 protsendipunkti suurune, vaid vanuses 45–49 veidi väiksem. Naistel pole aga erisusi kolme küsitlusvooru vahel märgata, vahed on väikesed ja vanuseti varieeruvad. Keskendudes just vanusele 25–39 kui peamisele lapsesaamise eale, siis on EPSU küsitlusvooruti seksuaalühte kogemuseta meeste osakaal vastavalt 16%, 20% ja 28%; samas kui naistel on need arvud 23%, 23% ja 24%. Ehk siis taaskord sageduse vähenemine puudutab üksnes mehi.


Joonis 1. Viimase nelja nädala jooksul seksuaalvahekorras mitteolnute osakaal soo ja vanuse järgi.

Joonis 2 lisab ühe olulisele dimensioonina kooselu olemasolu, eristades abielukooselusid, registreerimata kooselusid ja kooselus mitteolemist (siia kuuluvad ka oma kaaslasest lahus elavad inimesed). Näeme, et meeste ja naiste erinevus on esil ka kooselu staatust eristades. Teisisõnu, meeste puhul on viimases EPSU-s näha seksuaalvahekorra olemasolu vähenemist. Naiste puhul taas ei ole selgeid vahesid, välja arvatud 45–49-aastaste seas. Vaadates üksnes kooselus elavaid inimesi ja eristades neid lisaks veel laste arvu järgi saab tõdeda, et meeste vähenenud seksuaalne aktiivsus tuleneb peaasjalikult isadest ja mitte lastetutest meestest.

Lihtne regressioonimudel, kus kontrolltunnusteks sugu, vanus, kooselustaatus ja laste arv näitab samuti, et EPSU3 vastajatel on seksuaalsuhte puudumise tõenäosus kõrgem kui EPSU2 vastanutel, kuid seda üksnes nelja protsendipuntki võrra. See erisus tuleb ka mudeli järgi üksnes meeste pealt, sest mudeldades sugusid eraldi on vahe naistel olematu (statistiliselt ebaoluline) ja meestel on seksuaalvahekorrata olemise tõenäosus suurenenud pea kaheksa protsendipunkti võrra.

Nagu mainitud seostas Haldre vähenenud seksuaalaktiivsust omakeskis ekraanivahtimise kombega. EPSU3-s sisaldus ka küsimust mida võimalik selle seose osas uurida: „Mitu tundi Te tavaliselt päeva jooksul kasutate internetti sotsiaalmeedias surfamiseks? Sotsiaalmeedia all peame silmas nt Instagrami, Facebooki, Youtube'i, Tinderit vms.“


Joonis 2. Viimase nelja nädala jooksul seksuaalvahekorras mitteolnute osakaal soo, vanuse ja kooselu järgi.

Joonis 3 näitab, et alla 35-aastaste meeste ja 30-aastaste naiste seas on tõesti näha, et suurem sotsiaalmeediakasutus on seotud vähesema seksuaalelu aktiivsusega viimase kuu aja jooksul, kusjuures meestel on vahe märksa suurem. Kooselustaatuse või laste arvu järgi ei eristu aga selgeid vahesid. Lihtne regressioonimudel ei näita, et sotsiaalmeedia kasutusel oleks mingit iseseivat mõju seksuaalsele aktiivsusele, kui on kontrollitud, soo, vanuse, kooselustaatuse ja laste arvu mõju. Niisiis ei tõesta siinne kiire analüüs sotsiaalmeedia negatiivset mõju.

Siiski ei saa me siit üheselt järeldada, et ekraanivahtimine poleks probleem. Tegemist on võrdlemisi toore küsimusega. Samuti võib probleemiks olla, et (osa) inimesi ei suuda oma sotsiaalmeedia kasutust täpselt hinnata. Pidades silmas, et just noorte meeste seksuaalvahekorras olemine on vähenenud, võib olla puudulik keskendumine üksnes sotsiaalmeediale ja mitte näiteks pornograafiale, videomängudele ja spordiennustusele, mis vastava rühma seas populaarne.

Joonis 3. Viimase nelja nädala jooksul seksuaalvahekorras mitteolnute osakaal soo, vanuse ja sotsiaalmeedia kasutuse järgi, EPSU3.

Kokkuvõtvalt näitab EPSU-del põhinev analüüs esiteks, et seksuaalne aktiivsus on vähenenud üksnes noortel meestel aga mitte naistel. Hüpoteese selle põhjuste osas siinkirjutajal pakkuda ei ole. Teiseks ei viita viimase EPSU materjal, et möödunud kuu aja jooksul seksuaalvahekorras olemine oleks seotud sotsiaalmeedia kasutusega. Aga ekraanisõltuvuse laiemat küsimust ei ole võimalik kahjuks vastava andmestikuga analüüsida.

Viimaks ei viita siinne kiiranalüüs, et seksuaalse aktiivsuse langus oleks oluline tegur viimaste aastate sündimuse vähenemise taga, siin on määravad ikkagi muud tegurid. Küll on aga võimalik, et tegemist on põlvkondlikult ja nii aeglasemalt kulgeva protsessiga, mis pikaajaliselt omab teatud negatiivset mõju sündimusele.

---